Kosmoselaevastiku agent. Kir BulõtšovЧитать онлайн книгу.
sisse seadvad linnud.
PetriA ei lasknud Andrei käest lahti. Ta seisis mehe kõrval ja pigistas tema pihku.
«Oled väsinud?» küsis Andrei.
«Ma armastan sind,» vastas PetriA. «Tahtsin päev läbi sulle seda öelda.»
«Ära räägi nii,» ütles Andrei. Ta tahtis öelda: «Ära räägi rumalusi,» kuid hoidis ennast vaos, sest oleks tütarlast sellega solvanud.
«Ma ei saa sinna midagi parata. Proovisin küll sind mitte armastada. Ja see on pahasti.»
«Pahasti jah,» nõustus Andrei, teadmata veel, et PetriA peab silmas nende sugulussidemeid. Ta mõtles endast. Kuidas tal pole õigust tütarlast armastada.
Nad astusid kontorisse.
PetriA pani tule põlema.
Andrei astus leti taha ja avas oma kabineti ukse.
«Ütle mulle,» küsis PetriA vastuvõturuumist. «Kui seadus ei loeks, kui sa ei kardaks – kas sa siis võiksid mind armastama hakata?»
«Mõtlesingi, et sa ära arvad,» ütles Andrei seifi avades ja kotti sinna pannes.
Ta keeras seifi lukku, tuli kabinetist välja ja seisatas lävel. PetriA istus madalal diivanikesel, moekalt ülespidi pööratud pikkade ninadega sinistes saabastes jalad enda alla tõmmatud. Ta keeras helesinist juuksesalku ümber nimetissõrme. Üksnes see reetiski tema erutust. Tavakohaselt olid emotsioonid siin eraldatud meestele. Naistel on sündsusetu oma tundeid reeta. Aga PetriA oli väga auväärsest perekonnast tütarlaps.
«Võtan needuse enda peale,» ütles PetriA. «Sina võid rahulik olla.»
Andrei istus tema kõrvale. Midagi oli valesti.
«Ma ei saa aru,» lausus ta, «miks sa pead needuse enda peale võtma?»
«Ütlen sulle homme. Sinu arvates on see jama.»
«Kas saadan sind?»
«Jään täna öösel sinu juurde.»
«Aga kodused?» Andrei mõistis, et kuuletub tütarlapsele. Justkui teaks too palju rohkem kui ta ise ning neiu veendumus selles, et kõik peab toimuma just nimelt nii, annab talle otsustamisõiguse.
«Kodused teavad, et jäin kosmodroomile. Sulle ei meeldi arvata, et olen kõik aegsasti läbi mõelnud? Aga ma ju tajusin su muretsemist. Palju päevi.»
Trepp Andrei tubadesse algas kabineti taga olevast koridorist.
Rohkem ei elanud selles kõrvitsas kedagi. Andrei oli hõivanud kõigest ühe korruse.
Ülemine korrus seisis tühi, seal pesitsesid riiakad linnud, kes lärmakalt oma suhteid klaarides hommikuti kõvasti pea kohal madistasid. .
Linnud nad üles äratasidki, kui koitma hakkas.
«Oled pahane?» küsis PetriA. «Su mõtted on ärevad.»
«Lubasid mulle rääkida.»
Tõusva päikese kiir tungis horisontaalselt tuppa, pani tagumisel kumerseinal särama aknakolmnurga, riivas lauda ja hakkas mängima PetriA helesinise paruka kuldsete läigetega.
Paruka all olnud juuksed osutusid lühikesteks ja siidisteks. Peaaegu mustadeks.
Andrei pilku jälginud tütarlaps hüppas voodist välja, jooksis laua juurde, haaras paruka ja pani pähe.
«Mitte ükski mees pole mind veel parukata näinud,» ütles ta. «Tead seda?»
«Ilma parukata oled kenam.»
«Kui hakkan sinu juures käima, võtan paruka alati ära. Kuid naine teeb nii ainult siis, kui on abikaasaga omavahel.»
«Lubasid mulle rääkida.»
PetriA istus Andrei hommikumantlisse mähitult voodiserval, helesinine parukas näis helendava nimbusena. Ja ta jutustas Andreile kogemata juhtunud lapsendamisest.
Andrei ei hakanud naerma ega öelnud, et see on jama. Siin veedetud aja jooksul oli ta kohalike tabude vankumatusega harjunud.
«See komme, mida sina sellest ka ei mõtleks, kuidas mina selle üle ka ei naeraks, on meist kõrgem. Sõitsin eile Püha Ilmutuse allika juurde. Kuid allikas ei andnud mulle märki. Ja ma otsustasin, et olgu siis needus.»
«Aga sa mõistad ju ise ka väga hästi, et ei saa minu sugulane olla, seda enam veel pärandusena Perezelt, keda ma pole näinudki.»
«Pole tarvis rohkem rääkida. See ei muuda midagi. Saa ainult aru, et me ei tohi kellelegi öelda.»
«Aga ma tahan, et sa minu juures elaksid.»
«Hakkan sinu juures käima, kui võimalik.»
«Ma tahan, et sa mulle naiseks tuleksid. Mul pole maailmas kedagi. Ainult sina. Kas tõesti ei saa midagi teha?»
«Võib Ümberpööratud oru oraakli juurde minna. Sinna tuleb minna kolm kuud. Üle mägede. Ja seal on praegu sõda.»
«Siis viin su siit minema.»
«Võib-olla. Aga hea Olsen ei laseks seda teha. Ta ju kardab maailma ära rikkuda. Ja meie klanni ei tohi solvata. See on pealinna tähtsuselt kolmas klann.»
«Ma tean. Ja ikkagi viin su minema.»
«Küllap vist, kui sa minust ei tüdine.»
PetriA naeratas äkki, riivates hetkeks ripsmetega Andrei põski. Ta oli nii kerge ja õbluke, et oli hirm teda armastada, kuid alati tekkis tahtmine tema eest hoolitseda.
Umbes kahe kuu pärast tegi Andrei jälle asjast juttu. Ehk peaks ta neiu isa juurde minema?
«Kui ta teada saab, ei õnnestu sul mind kunagi minema viia,» vastas PetriA kindlalt. «Mind peidetakse meie kindlusesse mägedes. Sealt sa mind üles ei leia, isegi kui sulle lendavad appi kõik Kosmoselaevastiku laevad. Kõik su sõbrad.»
«Mul polegi sõpru jäänud,» ütles Andrei.
«Aga see kapten, kes tuli siia «Osakaga»? Ta käis sinu juures. Te ajasite kaua juttu. Küsisin temalt, kas oled hea inimene. Ta ütles, et sa oled väga hea inimene. Siis ta on ju sinu sõber?»
«Ei, lihtsalt lendasime kunagi koos. Laevakaaslastena. Kosmoselaevastik on suur.»
«Ma tean. Meil on kõik teatmikud olemas.»
«Mul pole kerge, kallis.»
«Mina tahan ka koos sinuga elada. Ja tahan, et meil oleksid lapsed. Ainult et ma oskan oodata.»
See jutuajamine toimus üsna hiljuti. Ja pärast seda otsustas Andrei paluda üleviimist teisele planeedile või Keskusesse. Ta teadis, et tema taotlus paneb nii mõnedki imestama. Aga talle tullakse vastu. Kui leidub mõni vaba koht. Kuid selle taotluse saatmine tähendas veel kord oma lüüasaamise tunnistamist, veel kord oma kohuse täitmata jätmist. Ent Andrei Bruce’i oli kasvatatud ja koolitatud kohusetundlikuks.
Jätnud PetriA kosmosejaama ainsasse väikesesse ootesaali ja saatnud VosenU lattu uurima, kas kaupade jaoks on ruumi vabanenud, ronis Andrei Bruce dispetšerite juurde torni.
Dispetšeriruumi klaaskuplis oli palav. Avatud aknast tuli sisse ruuget tolmu.
Mõlemad dispetšerid tõusid tervituseks püsti. Andrei kummardas neile. Nad olid tuttavad.
Noorem, päevitunud mees Idamägede klannikiivris, mis sarnanes kärbseseene kübarale, võttis laualt paberilehe.
«Teise klassi laev «Tolm», seeria Gr-1, kodusadam Maa, asub planetaarorbiidil. Side püsiv. Maandumine neljakümne minuti jooksul.»
««Torm»,» parandas Andrei mõttes. Kohalikus keeles puudus vajalik täht ja susisevad häälikud kõlasid tugevatena. Kuuldavalt parandada polnud viisakas. Seda enam veel mägilast.
«Kes on kapten?» küsis ta.
«Jakubauskas,» vastas vanem dispetšer ekraani sisse lülitades. «Ootab sidet.»
Dispetšeri pikad sõrmed lendasid üle puldi ja ovaalsele ekraanile ilmus