Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria AveyardЧитать онлайн книгу.
olen. Olen viimse kui luu, lihase ja närvini rampväsinud. Süda aga kuuluks justkui hoopis teise maailma – see veritseb ikka veel reetmisest ja läbikukkumisest. Kui leian silmi avades eest kitsad hallid seinad, voogab kõik jälle tagasi, mida olen tahtnud unustada. Tundub, justkui oleks kuninganna Elara taas mu peas ja sunniks kõige hirmsamaid mälestusi uuesti läbi elama. Ükskõik, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma neid peatada.
Mu vaiksed teenijannad hukati, olemata süüdi milleski muus kui mu naha võõpamises. Sea kombel teibasse aetud Tristan. Walsh. Ta oli mu vennaga ühevanune, Vaiakülast pärit teenijanna, mu sõbranna – üks meist. Ja ta suri julmalt omaenese käe läbi, et kaitsta Ergavat Kaardiväge, meie eesmärki ja mind. Veelgi rohkem neist leidis oma otsa Caesari väljaku tunnelites, kus Cali sõdurid ja meie rumal plaan tõi kaardiväelastele huku. Mälestus punasest verest teeb põletavalt haiget, kuid sama teeb ka mõte hõbedasest. Sõber ja kaitsja Lucas, sooja südamega Hõbedane, kes hukati teo eest, mida meie Julianiga sundisime teda tegema. Leedi Blonos, kes jäi peast ilma, kuna õpetas mind korralikult istuma. Kolonel Macanthos, Reynald Iral, Belicos Lerolan. Eesmärgi nimel ohvriks toodud. Hakkan peaaegu öökima, kui mulle meenuvad Lerolani nelja-aastased kaksikutest poisid, kes hukkusid tulistamisele järgnenud plahvatuses. Maven ütles, et see oli õnnetus, katkine gaasitoru. Nüüd aga tean tõde. Poisi kurjus on niisuguseks kokkusattumuseks liiga sügav. Vaevalt oli talle probleem veel mõni surnukeha leekidesse heita, kui see vaid suudab maailma veenda, et kaardivägi koosneb koletistest. Ta tapab ka Juliani ja Sara. Ilmselt on nad juba teises ilmas. Ma ei suuda neile hetkekski mõelda. See on liiga valus. Nüüd liiguvad mu mõtted tagasi Maveni enda juurde, tema sinistele silmadele ja hetkele, mil taipasin, et ta võluva naeratuse taga luurab elajas.
Nari mu külje all on kõva, tekk õhuke ja padi pole oma nime väärt, kuid osake minust soovib uuesti magama heita. Peavalu on hakanud juba tagasi tulema ja tuikab selle imelaeva elektrilise südamega samas rütmis. See on kindel meeldetuletus, et minu jaoks siin paigas rahu ei ole. Mitte veel, kui nii palju vajab tegemist. Nimekiri. Nimed. Pean nad leidma. Pean neid Maveni ja tema ema eest kaitsma. Üle mu näo voogab kuumalaine ja nahk hakkab hõõguma, kui meenutan Juliani väikest raskelt kätte võidetud saladusi täis raamatut. Ülestähendusi minusugustest, kellel on kummaline mutatsioon, mis annab neile punase vere ja Hõbedaste võimed. See nimekiri on Juliani pärand. Ja ka minu oma.
Heidan jalad üle koikuserva. Löön pea vastu ülemist nari peaaegu ära, ja leian põrandalt korralikult kokku volditud rõivakuhja. Liiga pikad mustad püksid, viledaks kulunud küünarnukkidega tumepunase särgi ja nöörideta saapad. Mitte ligilähedaseltki nii peened kui need, mille Hõbedaste kongist leidsin, kuid need tunduvad mu naha vastas õiged.
Jõuan särgi vaevu üle pea tõmmata, kui kambriuks tohututel raudhingedel lahti kolksatab. Teisel pool seisab ootaval ilmel Kilorn, naeratus teeseldud ja sünge. Ta ei tohiks punastada, sest on mind paljude suvede jooksul palju kordi rohkem või vähem rõivis näinud. Ent poisi palged hakkavad sellegipoolest õhetama.
„Pole sinu moodi nii kaua magada,” sõnab ta. Kuulen tema hääles muret.
Kehitan tõrjuvalt õlgu ja tõusen ebakindlalt jalule. „Ju oli seda tarvis.” Mu kõrvu vallutab kummaline läbitungiv pinin, mis siiski haiget ei tee. Raputan pead sellest vabaneda püüdes edasi-tagasi nagu märg koer.
„See on marduse karje.” Kilorn sammub üle kambri ja võtab mu pea õrnade, kuid pahklike käte vahele. Allun tülpinult ohates läbivaatusele. Poiss pöörab mu pead ja uurib kõrvu, millest teadmata aeg tagasi punast verd voolas. „Sul vedas, et see sind otse ei tabanud.”
„Minuga juhtub paljusid asju, aga vedamine vaevalt nende hulka kuulub.”
„Oled elus, Mare,” sähvab Kilorn teravalt ja tõmbub eemale. „Paljud ei saa seda öelda.” Ta altkulmupilk viib mu tagasi Naerceysse, kus ütlesin vennale, et ei usalda ta sõnu. Sügaval südames tean, et ei usalda siiani.
„Vabandust,” pomisen kiiresti. Loomulikult tean, et ka teisi on eesmärgi ja minu nimel hukkunud. Kuid ka mina olen surnud. Vaiaküla Mare suri päeval, kui ta välgukilbile maandus. Kadunud hõbeprintsess Mareena hukkus Kondiareenil. Ja ma ei tea, kes on see uus inimene, kes allmaarongis silmad avas. Tean vaid seda, kes ta on olnud ja mida kaotanud. Vajun selle raskuse all peaaegu kokku.
„Kavatsed sa öelda, kuhu läheme? Või on see järjekordne saladus?” Püüan kibeduse häälest välja tõrjuda, kuid kukun haledalt läbi.
Kilorn on piisavalt viisakas, et seda eirata, ning nõjatub vastu ust. „Lahkusime Naerceyst viis tundi tagasi ja suundume kirdesse. Ausalt, rohkem ma ei tea.”
„Ja see ei häiri sind sugugi?”
Sõber kehitab vaid õlgu. „Miks sa arvad, et meist kõrgemad mind usaldavad? Või kui juba jutuks tuli, siis sind? Tead paremini kui keegi teine, kui rumalad oleme olnud ja kui karmi hinda maksnud.” Mälestuste valu naaseb kohinal. „Ise sa ütlesid, et ei saa isegi Shade’i usaldada. Vaevalt keegi lähiajal saladusi jagama hakkab.”
See torge ei tee sugugi nii palju haiget, kui olin arvanud. „Kuidas tal on?”
Kilorn heidab peaga välja koridori. „Farley nikerdas haavatutele kena väikese arstipunkti. Tal läheb teistest paremini. Vannub kõvasti, aga kahtlemata paremini.” Noormehe rohelised silmad muutuvad süngemaks ja ta pöörab pilgu kõrvale. „Ta jalg…”
Ahmin kohkunult õhku. „Põletikus?” Kodus Vaiakülas oli põletik sama hirmus kui käest ilma jääda. Meil ei olnud kuigi palju ravimeid ja kui veri juba halvaks läks, polnud teha muud kui edasi raiuda ning loota, et jõuad palavikust ja mustaks tõmbunud veresoontest ette.
Minu kergenduseks raputab Kilorn pead. „Ei, Farley andis talle mehise doosi ja Hõbedased võitlevad puhaste kuulidega. Nii suuremeelne neist.” Ta naerab süngelt, oodates, et liitun. Selle asemel hoopis judisen. Õhk on siin all nii külm. „Aga pole kahtlustki, et lonkab ta veel mõnda aega.”
„Kas viid mu tema juurde või pean ise välja mõtlema, kuidas sinna minna?”
Kilorn sirutab järjekordse mõru naeru saatel käe. Märkan oma üllatuseks, et vajan kõndimisel tema tuge. Naercey ja Kondiareen on kahtlemata oma jälje jätnud.
Sukeldis. Nõnda Kilorn seda kummalist veealust laeva nimetab. Meie mõlema jaoks käib üle mõistuse, kuidas see saab vee all seilata. Samas olen kindel, et Cal nuputab selle välja. Tema on mu nimekirjas järgmine. Otsin ta üles kohe, kui olen veendunud, et mu vend ikka hingab veel. Mäletan, et põgenedes oli Cal vaevu teadvusel nagu ma isegi. Kuid ilmselt ei otsi Farley talle kohta arstipunktis, kui kõikjal ümberringi on vigastatud kaardiväelased. Vimma on liiga palju ja keegi ei soovi, et kinnises metalltorus põrgu lahti läheks.
Marduse karje tiniseb endiselt mu kõrvus kui tuhm kaeblemine. Püüan seda eirata. Ja iga sammuga leian uusi valusid ja sinikaid. Kilorn märkab iga mu grimassi ja aeglustab tempot, et saaksin ta käsivarrele toetuda. Omaenda haavu – sügavaid lõikeid järjekordselt vahetatud sidemete all ta tähele ei pane. Ta käed on alati vatti saanud, kalakonksudest ja köitest marraskil ning haavu täis – kuid need haavad olid tuttavad. Need tähendasid, et ta on turvalises kohas, tal on töö ning väeteenistus teda ei ähvarda. Kui üks kalur poleks surnud, oleks ta ainsaks koormaks väikesed kriimustused.
Kunagi oleks see mõte mind kurvastanud. Nüüd tunnen vaid raevu.
Sukeldise peakäik on pikk, kuid kitsas ning mitme rasketel hingedel ja hermeetiliselt suletava metalluksega sektsioonideks jaotatud. Vajadusel saab nõnda teatud osi sulgeda, et kogu alus vett täis ei valguks ega upuks. Kuid uksed ei anna mulle vähimalgi määral kindlustunnet. Võimalus vesisesse kirstu lukustatuna ookeanipõhjas surra ei taha peast kaduda. Isegi vee peal üles kasvanud Kilorn ei näi end hästi tundvat. Lakke paigaldatud tuhmid tuled võbelevad kummaliselt, heites poisi näole varje ja muutes ta ilme vanaks ning kurnatuks.
Ülejäänud kaardiväelasi ei näi olukord nii palju häirivat, kui nad ülesandeid täites edasi-tagasi saalivad. Nende punased sallid ja rätid on allapoole tõmmatud ja paljastavad sünged otsusekindlad ilmed. Nad kannavad lakkamatult rutates ja omavahel lobisedes käigu teise