Klaastroon 2 – Kesköö kroon. Sarah J MaasЧитать онлайн книгу.
hingeldas Chaol raskelt. „Ei – ma ei mõelnud seda nii…” Ta neelas paar hingetõmmet alla. „Ma ei mõistnud kohut.” Kui ta oma pagana hingeõhu tagasi saaks, oleks ta selgitanud, mida selle all mõtles.
Celaena silmad olid sama külmunud kui park Chaoli ümber, kuid siis kallutas neiu pea küljele. „Kas see puudutab Caini?”
Selle nime kuulmine neiu suust ajas Chaoli hambad risti, kuid ta suutis noogutada.
Jää Celaena silmades sulas täielikult. Chaol vihkas kaastunnet ta silmis, tema mõistvust.
Chaol oli kaardiväe kapten – ükskord ta lihtsalt pidi kellegi tapma. Ta oli kuninga nimel näinud ja teinud juba küllalt, ta võitles meestega, vigastas neid. Niisiis poleks tal üldse pidanud olema neid tundeid. Ja kindlasti poleks ta pidanud rääkima neist temale. Nende vahel jooksis piir, kusagil see oli. Ja Chaol uskus üsna kindlalt, et oli viimasel ajal sellele üha lähemale nihkunud.
„Ma ei unusta iial inimesi, kelle olen tapnud,” vastas Celaena. Tema hingeõhk kähardus õhku nende vahel. „Isegi neid, kelle tapsin selleks, et mina saaksin elada. Näen endiselt nende nägusid, mäletan ikka veel konkreetset lööki, mida vajasin nende surmamiseks.” Ta silmitses luiseid puid. „Mõnel päeval tundub, nagu tegi seda keegi teine. Ja enamiku elude puhul on mul hea meel, et ma need lõpetasin. Aga pole vahet, mis põhjusel – see röövib iga kord tükikese endast. Ei usu, et ma neid iial unustan.”
Ta pilk leidis taas Chaoli, mees noogutas.
„Aga, Chaol,” ütles Celaena ja tugevdas haaret Chaoli käsivarrel. Haaret, mille mees jõudis juba unustada. „See, mis juhtus Cainiga, polnud palgamõrv ega isegi külmavereline tapmine.” Chaol üritas tagasi astuda, kuid Celaena hoidis kõvasti kinni. „See, mida sina tegid, polnud autu tegu – ja ma ei ütle seda üksnes seepärast, et see oli minu elu, mille sa päästsid.” Ta vaikis pika hetke jooksul. „Sa ei unusta iial Caini tapmist,” lausus ta viimaks. Kui neiu pilk Chaoli silmadega kohtus, prõmmis mehe süda nii kõvasti, et ta tundis seda üle keha. „Kuid ma ei unusta iial ka seda, et tegid seda minu päästmiseks.”
Kiusatus vajuda naise soojusesse lõi Chaoli peaaegu tuikuma. Ta sundis end Celaena haardest sammu tagasi astuma ja uuesti noogutama. Nende vahel oli piir. Kuningas ei mõtleks võib-olla suurt midagi nende sõprusest, kuid selle viimase piiri ületamine võis nende mõlema jaoks surmavaks osutuda. See paneks kuninga kahtlema tema ustavuses, ametis, kõiges.
Ja kui Chaol pidi iial valima oma kuninga ja Celaena vahel… Ta palvetas Wyrdi poole, et ei peaks kunagi selle otsusega silmitsi seisma. Jääda kindlameelselt siiapoole piiri on loogiline valik. Ja ka õilis valik, sest Dorian… Ta ju näeb, kuidas Dorian endiselt Celaenat vaatab. Ta ei reeda oma sõpra sel moel.
„Nojah,” nentis Chaol sunnitud kergusega, „ilmselt võib tõesti kunagi kasulikuks osutuda, kui Adarlani Palgamõrvar sulle teene võlgu jääb.”
Celaena kummardas. „Teie teenistuses.”
Sedapuhku oli Chaoli naeratus ehtne.
„Tulge nüüd, kapten,” ergutas Celaena aeglast sörki alustades. „Mul on kõht tühi ja ma ei kavatse siin oma tagumiku otsast külmetada.”
Chaol itsitas omaette ja nad jooksid edasi läbi pargi.
Lõpetamise järel tudisesid Celaena jalad ja kopsud olid külmast ning pingutusest nii hellad, et võisid tema arust vabalt ka veritseda. Nad aeglustasid reipa kõnnakuni, kui võtsid suuna palee soojendava sisemuse – ja hiiglasliku hommikueine poole, mille Celaena plaanis vägagi enne oma osturetke alla kugistada.
Nad sisenesid lossiaeda ja põiklesid kruusaradade ning kõrguvate hekkide vahel. Celaena hoidis käelabasid kaenla all. Isegi kinnastega kaitstud sõrmed olid kangeks külmunud. Ja kõrvad lausa valutasid. Võib-olla tuleb hakata pea ümber salli kandma, kuigi Chaol narriks teda selle tõttu halastamatult.
Ta kiikas kõrvale kaaslase poole. Chaol hakkas rõivastuse väliskihte maha koorima ja paljastas kehale liibunud higist läbiimbunud särgi. Nad keerasid ümber ühe heki ja Celaena pööritas silmi, nähes teerajal ootavat vaatepilti.
Igal hommikul leidis üha enam daame ettekäändeid, et jalutada aias täpselt pärast koidikut. Esmalt promeneeris seal vaid paar noort naist. Nad heitsid ühe pilgu Chaolile ja tema higistele, liibuvatele riietele ning aeglustasid sammu. Celaena võinuks vanduda, et nende silmad tungisid peast välja ja keeled plartsatasid maha.
Järgmisel hommikul ilmusid nad jälle rajale ja kandsid aina ilusamaid kleite. Päev pärast seda sugenes juurde veel tüdrukuid. Ja siis veel. Ja nüüd patrullis igal jahipargist otse lossi viival teel vähemalt üks komplekt näitsikuid ootuses, et Chaol mööda kõnniks.
„Oh, palun,” sisistas Celaena kahest naisest möödudes. Daamid tõstsid karusnahast muhvidelt pilgu, et Chaoli poole ripsmeid volksutada. Nad pidid küll enne koitu ärkama, et endid nii kaunilt riietada lasta.
„Mis on?” küsis Chaol kulme kergitades.
Celaena ei teadnud, kas ta lihtsalt ei märganud või ei tahtnud midagi öelda, kuid… „Aed on ühe talvehommiku kohta päris rahvarohke,” poetas ta ettevaatlikult.
Chaol kehitas õlgu. „Mõned lähevad täitsa lolliks, kui on pidanud terve talve sees sitsima.”
Või nad lihtsalt naudivad kaardiväekapteni ja tema lihaste vaatepilti.
Ent Celaena ei öelnud muud kui: „Ahah,” ja klõpsas suu kinni. Polnud vajadust näpuga näidata, kui Chaol oli niivõrd tuhm. Eriti seetõttu, et mõned daamid olid erakordselt ilusad.
„Sa lähed täna Riftholdi Archeri järele nuhkima?” küsis Chaol vaikselt, kui rada kihistavatest, punastavatest plikadest meeldivalt tühjaks jäi.
Celaena noogutas. „Tahan tema ajakavast aimu saada, niisiis ilmselt jälitan teda.”
„Miks ma ei võiks sind aidata?”
„Sest mul pole sinu abi vaja.” Celaena teadis, et Chaol tõlgendab seda tõenäoliselt ülbusena. Ja osaliselt see nii oligi – aga… kui mees sellesse sekkub, ajab see asjad keeruliseks, kui tekib vajadus Archer ohutusse kohta toimetada. Muidugi pärast seda, kui Celaena on temalt tõe välja pigistanud – ja kuulnud seda, mis plaane kuningas silmas pidas.
„Ma tean, et sa ei vaja mu abi. Lihtsalt mõtlesin, et äkki tahad…” Chaoli hääl hääbus ja seejärel raputas ta pead, nagu noomiks end. Celaena avastas, et oleks tahtnud teada, mida mees öelda plaanis, kuid kõige parem oli lasta sel teemal minna.
Nad keerasid ümber järgmise heki. Lossi sisemus oli nii lähedal, et Celaena peaaegu ägas selle hõrgu soojuse peale mõtlemisest, kuid siis…
„Chaol.” Doriani hääl lõikas läbi krõbekülma hommiku.
Nüüd ägas Celaena tõesti vaevukuuldavalt. Chaol heitis talle hämmeldunud pilgu enne, kui nad pöördusid ja nägid Doriani nende poole sammumas, sabas mingi blond nooruk. Celaena nägi seda peenelt riietatud noormeest esimest korda. Kutt paistis olevat umbes sama vana kui Dorian, ent Chaol tõmbus jäigaks.
Nooruk ei paistnud endast ohtu kujutavat, kuigi Celaena oli piisavalt tark, et sellises õukonnas mitte kedagi alahinnata. Mees kandis puusal ainult pistoda ja tema kahvatu nägu näis hommiku kargusest hoolimata üpris joviaalne.
Celaena avastas, et Dorian vaatas teda kerge naeratusega, silmas lõbus kuma, mis tekitas tahtmise talle vastu kõrvu anda. Seejärel kiikas prints Chaoli poole ja mugistas naerda. „Ja mina veel mõtlesin, et kõik need daamid tulid nii vara Rolandit ja mind vaatama. Kui nad kõik nüüd koledasti külma saavad, annan nende isadele teada, et süüdi oled sina.”
Chaoli põsed värvusid õige pisut jumekamaks. Ta polnudki siis nii taipamatu nende hommikupubliku osas, kui ta Celaenat uskuma pani. „Lord Roland,” ütles ta Doriani sõbrale napilt ja kummardas.
Blond noormees kummardas vastu. „Kapten Westfall.” Tema hääl kõlas piisavalt meeldivana, kuid midagi selles pani Celaena mõtlema. See polnud