Elumehe naine. Julia JustissЧитать онлайн книгу.
naist ära ehmatada, vaatas mees teda pahelisel pilgu. „Su järglased tõepoolest tõestavad seda.”
„Veel üks abieluseisuse hüve,” vastas naine üldse mitte kohmetudes. „Sa võid saada poja.”
Will kehitas õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada kedagi, kes oleks isarolliks veel sobimatum. Kuna mu vanemad surid, kui ma olin alles poisike, siis mida ma sellest tean?”
„Sa tead kindlasti, mida sa teha ei tohi. Nagu hooaeg algab, olen ma võõrustajaks õhtusöögil Lydia vennatütre Cecelia juures, pärast seda siirdume me leedi Ormsby vastuvõtule. Sa võid siis oma esimese etteaste teha.” Ta libistas uuriva pilgu üle mehe riietuse ja kortsutas kulmu. „Sul on piisavalt aega, et rätsepa juures käia ja lasta mõned uued rõivad teha.”
„Kas ma siis võtan sellest koosviibimisest osa?”
Naise ilme pehmenes ja ta haaras Willil käest. „Kallis Will, anna mulle andeks! Ma tean, et olen kohutavalt kamandav – ilmselt tuleb see sellest, et juhin majapidamist, kuhu kuulub palju teenijaid ja kolm aktiivset last! Ma lihtsalt tahan, et oleksid õnnelik, elaksid sind väärivas kohas ja tasemel. Ma tahan, et sul oleks võimalik leida perekond, millest sind lapsena ilma jäeti. Ma ei suuda heastada seda, et sind jäeti ilma ohvitseripatendist ega muuta norme, mis keelavad härrasmehel hakata muusikuks või õpetlaseks, aga seda ma suudan teha. Kas sa vähemalt ei võiks proovida hakata soliidseks? Kui me ei leia pärijannat, kes sulle meeldiks, võid alati oma praeguse eluviisi juurde tagasi pöörduda. Mis sul kaotada on?”
„Mitu kuud meelsasti nõusolevate leskede püüdmist?” pakkus mees. Aga Lucillal oli õigus. Ta oli tüdinenud tühjusest oma elus, rahulolematu, rahutu, igatses midagi määratlematut ja muud.
Ta polnud sugugi kindel, kas naise muretsemine seda igatsust leevendab. „Ma kahtlen, kas mu iseloom on abieluks sobiv,” ajas ta vastu. „Ma olen nii kaua üksi elanud, ma ei tea, kas suudan taluda, kui mõni naine kogu aeg mu läheduses on.”
„Minu seltskonda oled sa ju alati nautinud?”
Mees naeratas. „Jah, aga ma ei ela sinuga päevade kaupa koos.”
„Nojah, aga ka abielupaarid ei pea teineteise kukil elama. Tõesti, ma küll armastan Domcasterit väga, aga temal on kohustused maavaldustega ja linnas, minul aga maja ja lastega, tihti näeme teineteist alles õhtusöögil… või öösel. Kindlasti suudad sa abieluturul olevate noorte daamide seast leida endale meelepärase.”
„Võib-olla,” venitas Will, ise sellesse võimalusse vähe uskudes. Kindlasti ei olnud tal illusioone, et võib komistada suure armastuse otsa, nagu tema nõbu uskus. Kui välja arvata Lucilla, ainus sugulane, kes oli jonnaka poisi, keda kõik ülejäänud tõrjusid, seletamatul kombel oma südamesse võtnud, teadis Will perekondlikust kiindumusest sama palju kui isaks olemisest.
Nägu krimpsutades mõtles ta, et tema lähimad inimesed polnud talle ei sugulased ega ka kõrgkihist. Barrows, praegu toapoiss ja kaaslane, armetu rentslirott, kelle ta oli päästnud, kui nad mõlemad veel poisikesed olid. Maud ja Andrew Phillips, tema eakad majahoidjad. Tänu neile teadis ta midagi vanemlikust kiindumusest. Teda tabas süütunne, sest ta polnud neid Brookwillow’s mitu kuud külastanud.
Võib-olla siis, kui ta saaks neile öelda, et ta on soetanud vahendid, et remontida lagunenud mõis ja muuta nende viimased aastad kergemaks, poleks selle reisi tegemine talle nii vastumeelne.
Kuigi ta pidas äärmiselt ebatõenäoliseks, et Lucilla plaan õnnestub, kuulis ta end ütlemas: „Väga hea, saada mulle kutse. Ma löön end üles ja tulen kohale.”
„Imetore!” Lucilla tõusis ja embas teda uuesti. „Tule järgmisel nädalal lõunale. Domcaster ootab, et saaks sinuga rääkida.” Kui Will teda ukseni saatis, lisas naine: „Arvasin, et viimane rikas lesk, keda sa suksutasid, hoiab sind paremal toidul. Sa näed kidur välja. Kui sul on vaja raha rätsepa jaoks…”
„Ei,” katkestas teda Will ja tundis, kuidas punastab. Kuna tal viimasel ajal mängulaudade taga õnne polnud, häiris teda naise kommentaar tema võimest endale toitu ja rõivaid muretseda. „Mu kallis, Clorindaga veedetud aeg möödus nautides palju erutavamaid rõõme kui ükski kokk suudaks pakkuda.”
Lucilla patsutas ta kätt. „Kui sa üritad mind punastama panna, siis ära näe vaeva. Domcaster ütleb, et mul pole üldse tundlikkust. Väga hea! Ma saadan sulle kutse.”
Mees kummardas. „Nagu ütlete, mu leedi.”
„Jäta jama!” ütles naine nägu krimpsutades. „Ei, sa ei pea mind tõllani saatma,” lisas ta, kui mees avas ukse ja hakkas teda välja saatma. „Mu kammerneitsi Berthe ootab mind.” Ta osutas eesruumi trepi juures seisva noore naise poole, kelle kõrval oli livreed kandev teener. „Järgmise nädalani siis. Oli tore sind jälle näha, Will,” lisas ta vaikselt enne minema kõndimist.
„Sind samuti, Lucilla,” pomises mees ja viipas talle hüvastijätuks, enne kui naine trepist alla kadus.
Aeglaselt läks Will oma tuppa tagasi ja istus toolile. Brookwillow’ lord Tavener. Kas temast võib see tõesti saada? Remontida maja, elustada maa, hakata taas muusikaga tegelema, koostada tõeline õpetlase raamatukogu? Leida keegi, kes sooviks seda elu temaga jagada?
See tundus liiga hea, et olla tõsi… aga viimase üheksa aasta jooksul polnud ta selle unistuse täitumiseks mingit võimalust leidnud. Pärast Oxfordist lahkumist avastas ta kiiresti, et mängimine – ainus sissetulekuallikas härrasmehele, kellel pole varandust, aga kes soovib jääda härrasmeheks – pakub liiga ebaregulaarset sissetulekut, et aidata sünniõiguse taastamist. Pärast elementaarsete vajaduste katmist ei jäänud üle midagi, mida investeerida mõnda kapitali koguvasse ettevõtmisse. Mitte miski peale suure rahasumma – sellise, mille võiks kaasa tuua korraliku kaasavaraga pruut, kelle Lucilla lubas talle otsida – ei suuda seda eesmärki täita.
Brookwillow oli kehvas seisus juba tema isa surma ajal. See oli liiga tagasihoidlik kinnisvara ja vajas korrastamiseks liiga palju raha ning aega, et ahvatleda Willi onu ja eestkostjat, Pennhursti krahvi, kel oli palju suuremaid ja laiemaid maid, sellega tegelema. Viimane kord, kui Will oma valdusi külastas, tilkus söögitoa lagi läbi ja linnud pesitsesid ülemistes külalistubades. Phillipsitel õnnestus teenijate pool ja köök elamiskõlblik hoida, aga ülejäänuga ei suutnud nad suurt midagi ette võtta.
Mis maasse puutus, siis mõned rentnikud veel töötasid oma majade ümber asuvatel väikestel maalappidel, aga haritavaid aakreid oli liiga vähe, et müügiks kõlbavat saaki kasvatada. Tal polnud pärast noorusaastate veetmist internaatkoolides ainugi, kuidas muuta oma valdused tulutoovaks põllumajanduslikuks kinnisvaraks.
Lühidalt, tema onu ükskõiksus härrasmehe üleskasvatamise suhtes oli jätnud Willile vähe vahendeid ja ei mingeid oskusi. Tema ainus kaasasündinud anne peale muusika, teaduse ja oskuse ümber käia kaartide ja hobustega tundus olevat igavlevate naiste voodissemeelitamine. Kuigi algul oli see ootamatu anne teda lõbustanud ja üksindust peletanud, siis viimasel ajal oli isegi see oskus oma võlu kaotanud. Ja ükskõik kui palju ta võitles kõigi väljakutsujatega Jacksoni juures, ei suutnud ta enam eemale peletada sisemist tühjust.
Kui ta oma võimalusi vaagis, tuli Barrows sisse. „Niisiis, millele me võlgneme tänu leedi Domcasteri ääretult kohatu visiidi eest?”
Will naeratas. „Paistab sedamoodi, Barrows, et minust saab aadelkonna lugupeetud liige. Ma jätan mängimise, väldin patuseid naisi ja leian õrna lillenupukese, pärijanna, kes mind avasüli vastu võtab, armastab mind meeletult ja annab oma varanduse minu käsutusse, et saaksin taastada Brookwillow’.”
Võttes klaasi, mis Lucillast oli jäänud, jõi Barrows sealt viimase veinitilga. „On sul mingitki aimu, kuidas võluda korralikku tüdrukut?”
„Sama palju, kui ma tean põlluharimisest. Aga Lucilla väidab, et mul pole seda proovides midagi kaotada. Võib-olla on lõbustav käia mõnel suurel peol.”
„Oma nõo seltskonnast oled sa alati rõõmu tundnud,” ütles Barrows. „Ja mulle tundub viimasel ajal, et tunned mõne endale