Laps. Fiona BartonЧитать онлайн книгу.
selgitas naine patja pühkides. „Mis ajalehest te olitegi?”
„Daily Postist.”
„Oo, ma ostan seda. Kena siis.”
Kate rahunes. Lugeja. Korras.
Kaks naist lobisesid akna taga käivatest ehitustöödest, tõstes häält, kui veoauto kallakust üles sõites mürisedes möödus.
Kate noogutas kaastundlikult ja suunas preili Walkerit ettevaatlikult ehitusplatsi haua teemale.
„Kuulsin, et töömehed leidsid tööplatsilt laiba,” sõnas ta.
Vanem naine sulges silmad. „Jah, beebi. Kui hirmus lugu.”
„Kohutav,” nõustus Kate ja vangutas preili Walkeriga samas rütmis pead. „Vaene mees, kes laiba leidis. Ta ei saa sellest veel kaua üle.”
„Jah,” nõustus preili Walker.
„See viib mu mõtted emale,” jätkas Kate. „Tähendab, sellele, kes ta oli.” Ta oli pannud märkmiku käest, andmaks preili Walkerile märku, et nad „vaid räägivad”. Naine polnud nii vana, kui Kate oli alul arvanud. Umbes kuuskümmend, pakkus ta, kuid elust räsitud. Temas oli midagi laadalikku: eredad värvid, mis juhtimas tähelepanu väsinud näolt mujale. Kate pani tähele naise kodus-värvitud vasekarva juukseid ja silmalaugude kortsudesse kogunenud meiki.
„Kas teil lapsi on?” küsis ta.
„Ei,” vastas preili Walker. „Lapsi ei ole. Ainult meie Shortyga. Oleme teineteisele seltsiks.”
Ta paitas vaikides oma lemmikut, koer mõnust värisemas.
„Armas koer,” valetas Kate. Ta ei sallinud koeri. Ta oli puutunud majade esistel liigagi sageli kokku raevukate elajatega, kes raplesid ja sööstsid ettepoole, nii et rihm pingul, samal ajal kui omanikud neid kinni hoidsid. Alati korrutati üht ja sama: „Ärge kartke. Ta ei hammusta.” Kuid pilk looma silmis ütles, et just seda ta võimaluse korral teeks. Koer põrnitses teda, kuid Kate üritas sellest mitte välja teha.
„Noh, seda ju ei teata, millal ta maeti, ega?” küsis preili Walker. „Olen kuulnud, et laip võib olla sadu aastaid vana. Võib-olla me ei saagi kunagi teada.”
„Hmm,” ümises Kate ja noogutas, pea ühele poole kaldu. Seda ta küll kuulda ei tahtnud. „Millal te sellest kuulsite? Olete ainus, kes üle tee elab – küllap märkate kõike,” pakkus ta.
„Ma pole mingi vana külamutt,” vastas preili Walker häält tõstes. „Ma ei topi oma nina sinna, kuhu pole vaja.”
„Loomulikult mitte,” üritas Kate olukorda siluda. „Aga ma usun, et politseiautod ja muu, neist oli päris raske mööda vaadata. Ma tean, et mina oleksin küll uudishimust lõhkemas, kui see oleks minu kodu vastas juhtunud.”
Vanem naisterahvas leebus. „Noh, ma nägin politseid tulemas ja hiljem rääkis üks töömees, John, kes siin asjade eest vastutab, mida nad olid leidnud. Ta oli endast väga väljas. Midagi sellist on väga õudne leida. Kohutav ehmatus. Tegin talle jääteed.”
„See oli teist kena,” nõustus Kate. „Vahest teab teie sõber John rohkem selle kohta, millal beebi maeti. Või ehk ütles politsei midagi?”
„Ma ei oska öelda. John nägi seda – tähendab, beebit. Ta ütles, et olid vaid pisikesed kondid. Ei midagi enamat. Hirmus.”
Kui preili Walker läks teed tegema, võttis Kate märkmiku ja kirjutas üles nii töömehe nime kui tsitaadi pisikeste kontide kohta.
Pärast kahtekümmet minutit ja kahe suhkrukuubikuga teed suundus Kate ehitusfirma kontorisse, mis asus üksteise otsa kuhjatud soojakute rivis teisel korrusel ja kust avanes panoraamvaade laiuvale segadusele.
Jässakas teksades mees tõkestas tal uksel tee. „Kas saan kuidagi aidata?”
„Tere. Kas teie olete John? Rääkisin just preili Walkeriga siit tänavalt ja ta soovitas teiega vestelda.”
Töödejuhataja ilme pehmenes pisut. „Ta on armas naine. Oli kunagi modell või midagi niisugust. Muidugi tükk aega tagasi. Ta jalutab siit iga päev koeraga mööda ja ajab pisut juttu. Mõnikord toob mulle kooki või muud head. Küllap tunneb end üksikuna, nüüd kui praktiliselt kõik teised on läinud.”
Kate noogutas. „Küllap tõesti,” nõustus ta. „Tänapäeval on raske vana olla, kui kõik ümberringi muutub.”
Tühjast tähjast lobisemine oli kestnud juba piisavalt kaua ja Kate pelgas, et töödejuhataja leiab mõne ettekäände ja lahkub.
„Vabandust,” jätkas ta. „Ma ei tutvustanud ennast. Kate Waters.” Ta sirutas käe välja. Raske on olla ebaviisakas, kui oled kellelgi kätt surunud.
„John Davies,” vastas mees spontaanselt. „Mida ma saan teie heaks teha?”
„Olen reporter, teen teie ehitusplatsilt leitud säilmete kohta lugu,” jätkas Kate ja töödejuhataja üritas temast ära pöörata. „See oli teile kindlasti hirmus ehmatus, vaene mees,” lisas ta kähku.
Töödejuhataja pööras tagasi. „Oli küll. Vabandage minu ebaviisakust, kuid politsei on siin sisse-välja käinud. Kuritööpaiga ära pitseerinud, meie töö peatanud. Mehed on kõik ära hirmutatud ja me oleme ajagraafikust maas.”
„Tõeline õudusunenägu,” lausus Kate.
„Tõepoolest,” nõustus Davies. „Ma ei tohiks ajakirjandusega rääkida. Ülemus võtaks mul munad maha, kui sellest teaks.”
Kate naeratas talle. „Mul on ka selline ülemus. Tulge, ma ostan teile teeäärses pubis pindi õlut – on lõunaaeg ja tahan vaid pisut taustainfot. Ma ei pea teid otseselt tsiteerima.”
Davies näis kõhklevat.
„Lähme. Ma tahan vaid välja selgitada, kes on see beebi. Kohutav, et laps on ilma nimeta maetud. Nagu mingi Victoria ajastu kehvik.”
„Olgu. Aga ainult üks jook,” sõnas mees ja lukustas ehitusplatsi väravad.
„Suurepärane,” nõustus Kate, kõrvuni naeratus suul.
Töödejuhataja kõndis kohmetult Kate’i kõrval preili Walkeri kodust mööda ning Kate lehvitas oma uuele sõbrale, kes jälgis neid köögiaknast.
6. peatükk
Pubi oli juba töömehi täis, märja tsemendi lõhn segunemas eelmisel õhtul maha loksunud liisunud õlle vinaga, ning Kate trügis baari, kümnekas sõrmede vahel.
„Valge veini Spritzer,” tellis ta. „Mida sulle läheb, John?”
„Pint Bitter Shandyt palun.”
Pubiomanik, silmad raskete raamidega prillide varjus, lükkas kaks täidetud klaasi letile ja andis Kate’ile sõnagi lausumata peotäie raha tagasi.
„Ta peaks sarmikuse tundide eest raha tagasi küsima,” sõnas Kate ja asetas joogid klaasirõngaid täis lauale.
„Tal pole viga,” sõnas John pahuralt, rüübates pindist esimese suure sõõmu. „Tema pubi läheb järgmisena, kui teine faas loa saab. Tal on kindlasti raske meid, hävingujõudusid, teenindada.”
„Jah, küllap vist. Kui kaua tööd on kestnud?”
„Kuid. Tundub, nagu aastaid.”
Kate rüüpas joogist lonksu. Tõprast pubiomanik oli kasutanud mullivee asemel limonaadi ning jook oli nii magus, et hakkas hammastele. „Kõlab nagu täiega raske töö.”
„Ja eelmine nädal ei tulnud ka kasuks. Kohutav lugu.” John pani klaasi käest ja hoidis pilgu selle sügavustesse.
„Arvata võib. Kas sina olid see, kes säilmed leidis?”
„Ei, üks töölistest. Vaene poiss. Ta on vaid üheksateist. Ta pole sellest peale tööl käinud.”
„Mis juhtus?”
John