Punased luud. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
ei teinud nägugi, et kavatseks autost lahkuda. Perez juurdles, mis tunne oleks temal, kui kedagi tema perest tabaks nii ootamatu surm. Kui midagi juhtuks Frani ja Cassiega. Kord ammu olid mõlemad olnud liiga lähedalt seotud ühe juhtumiga, mille kallal ta töötas; Perez poleks iial suutnud kõigis oma mõtetes erapooletuks jääda ning andis vastutuse üle teisele ametnikule.
„Ma ei tunne Whalsayt,” ütles Perez pikkamisi. „Küllap oleks abiks, kui sa mõnda aega siin oleksid ja mulle paikkonda tutvustaksid. Kuid ära sekku. Tutvusta mind oma perele ja ole seejärel vagusi. Saad aru?”
Sandy noogutas tänulikult. Tema pikk hele tukk lehvis lauba kohal.
„Me jätame siis sinu auto siia, eks ole? Sa ei suuda juhtida. Lähme Setterisse ja vaatame, kust sa vanaema leidsid.”
„Ma liigutasin tema laipa,” tunnistas Sandy. „Oli pime ja külm, haava ma siis ei näinud. Ma arvasin, et ta on haige ja võib veel elus olla. Anna andeks.”
Hetkeks sugenes paus. „Ma ise oleksin just samamoodi toiminud,” ütles Perez.
Sandy juhatas Pereze oma vanaema maja juurde. Perez võis need korrad, kui ta oli Whalsayl käinud, ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kord oli siin ette tulnud vandaalitsemist – ühele võidusõidujaulile oli auk sisse tehtud ja alus siis sadamasse jäetud. Kedagi teist polnud parasjagu võtta ja Jimmy oli huvi pärast asja uurima tulnud. Siis oli Sandy tema ja Frani oma sünnipäevale kutsunud – peole, mille olid Lindby kultuurimajas korraldanud Sandy vanemad. Perez teadis, et eelmisel õhtul oli Sandy oma nooremate sõpradega Lerwickis olnud, kuid sinna polnud Perezt kutsutud. Whalsay sünnipäev oli vanamoeline kogukonnapidu: keedetud lambaliha tuhlistega, ansambel, tants. See oli Perezele meenutanud lärmakaid, kuid südamlikke tantsupidusid kodusaarel Fair Isle’il.
Tema harvad retked Whalsayle polnud talle andnud mingit õiget ettekujutust ei saare geograafiast ega sealsete inimeste omavahelistest suhetest. Väljastpoolt tulijad näevad Shetlandi saari ühtse kogukonnana, mõtles ta, aga asi pole sugugi nii. Kui paljud neist, kes elavad Lerwickis, on kunagi käinud Fair Isle’il või Foulal? Mõned Biddista asukad suutsid kümneid aastaid oma saladusi endale hoida. Kaugemalt tulijad on siin alati seiklushimulisemad kui me ise.
Sandy juhatas, et Symbisterist tuleks sõita paremale pööravat teed mööda, ja peagi olid nad saare lõunarannikul Lindbys. Asula koosnes veepiirini ulatuvatest hajusatest taludest, mida ümbritsesid vanade lagunenud hoonete murenevad seinad. See polnud küla inglise mõistes, vaid ainult pool tosinat enamasti suguluses olevat peret, keda eraldasid ülejäänud Whalsayst lammaste karjatamiseks kasutatav kõrgendik, turbavõtukoht ja kõrkjatega ääristatud lahesopp.
Setter meenutas Perezele samuti vanu aegu kodusaarel, väikest talukohta, mida pidas vana mees, kellel töö oli hakanud üle jõu käima, kuid kes ei lasknud kellelgi end aidata.
Keegi oli kanad välja lasknud, märjad ja sopased linnud siblisid ukse juures umbrohusel maalapikesel. Kõik oli korratu ja umbekasvanud. Lehmalauda seina ääres roostetas iidne, nüüdseks juba tuvastamatu põllutööriista osa. Tänapäeval tahtsid inimesed paremat sissetulekut, kui seesugune väike maaomand anda suutis.
Fair Isle’il olid lõuna poolt tulijad mõne talu üle võtnud ja rajanud väikeettevõtteid: infotehnoloogia, mööbli valmistamine, paadiehitus. Leidus isegi uusasukaid Ameerika Ühendriikidest. Jimmy teadis, et ta on halemeelne romantik, aga talle meeldis vana eluviis.
„Mis sellest kohast nüüd saab?” küsis ta Sandylt. „Kas see oli su vanaema oma või oli ta rentnik?”
„See oli tema jagu. On alati tema jagu olnud. Ta päris selle oma vanaemalt.”
„Kuidas tema mehega on?”
„Tema suri väga noorelt. Mu isa oli alles poisike.”
„Kas vanaemal oli testament tehtud?”
Tundus, et see mõte vapustas Sandyt. „Koht jääb mu isale,” ütles ta. „Vanaemal polnud teisi lähisugulasi. Mina ei tea, mida isa sellega teeb. Vahest võtab maa kasutusele ja müüb maja maha.”
„Sa ütlesid, et sul on sugulane – Ronald. Kas temal pole pärimisväljavaateid?”
„Ronald on mu sugulane ema poolt. Tema ei võida Mima surmast midagi.”
Nad seisid ikka veel maja ees. Perez oli see, keda kohalikud nimetasid mustaks shetlandlaseks; tema esiisa oli maale uhutud Hispaaniast tulnud, kuid lähikonnas uppunud Armaada laevalt. Ta oli pärinud perekonnanime, tumedad juuksed ja vahemerelise nahatüübi. Nüüd tundis ta, kuidas külm kontidesse tungib, ja arvas, et on pärinud ka armastuse päikesepaiste vastu. Ta ei jõudnud suve ära oodata.
„Me peaksime aia, kust laip leiti, lindiga eraldama,” ütles Perez leebelt. „Isegi kui prokurör peab juhtumit õnnetuseks, tuleb seda praegu käsitleda kui võimalikku kuriteopaika.”
Sandy tõstis pilgu ja vaatas talle ühtäkki kohkunult otsa. Perez taipas, et viide tavapärasele politseitööle oli Mima surma taas tõeliseks teinud.
Sandy lükkas ukse lahti ja nad astusid kööki. Jälle naasis Perez oma lapsepõlve. Tema vanavanemad ja paar vanaldast tädi olid sellistes majades elanud. Teda kandsid minevikku niihästi lõhnad kui ka mööbel: siin valitses söetolmu ja turbasuitsu, erilise seebi, niiske villa lõhn. Vähemasti oli toas soe. Pliidi koldes olid söed ilmselt eelmisel õhtul kinni kaetud ja sealt õhkus ikka veel küllaga soojust. Perez jäi selle ette seisma ning asetas käed kaetud pliidiplaadile.
„Ma ei tea, mis lehmast saab,” ütles Sandy ühtäkki. „Mu isa lüpsis teda täna hommikul, aga ma tean paganama hästi, et ta ei taha seda iga päev kaks korda teha.”
Perez eemaldus vastutahtsi pliidist.
„Lähme välja,” ütles ta. „Sa võiksid mulle näidata, kus ta suri.”
„Ma mõtlen kogu aeg, et kui ma poleks seda viimast napsu võtnud, oleksin vahest õigeks ajaks siia jõudnud ja ta päästnud,” ütles Sandy. „Võib-olla oleksin üldse keelanud tal välja minna.” Ta vakatas. „Aga ma astusin sisse ainult selleks, et kaineks saada, enne kui vanematekoju tagasi lähen. Kui ma oleksin otse koju läinud, oleksin järgmisel hommikul esimese praamiga ära sõitnud ja keegi teine oleks ta leidnud.” Ta vakatas. „Ta helistas mulle sel nädalal ja küsis, millal ma koju tulen. „Tule külla ja võta koos minuga üks klõmakas, Sandy. Me pole ammu juttu ajanud.” Ma oleksin pidanud õhtu temaga veetma selle asemel, et poistega Pier House’i minna.”
„Mida ta nii hilisel ajal väljas tegi?” küsis Perez. Ta püüdis kujutleda, mis võis pärast pimeduse saabumist viia vanaldase naise sooja tule äärest märjale külmale põllule.
„Nööril oli pesu. Võib-olla ta läks seda ära tooma.”
Perez ei lausunud sõnagi. Sandy tegi talle maja ümber ringkäigu. Pesu oli ikka veel nööril, nüüd juba nii märg, et tilkus nööri alla rohule. See oli pigem konarlik rohumaa kui aed, ehkki pesunööriga kõrvuti samas suunas jooksev maariba oli taimede istutamiseks üles kaevatud. Sandy nägi, et Perez silmitseb seda. „Seda tegi mu isa. Mima tahtis panna vao tuhlist ja teise kaali. Ta pani lehma söötmiseks igal aastal ka kapsaid lavasse.”
„Pesukorvi ei ole,” ütles Perez. „Kui ta oleks välja pesu järele tulnud, kuhu ta siis selle oleks pannud?”
Sandy vangutas pead, nagu ei saaks aru, miks selline üksikasi tähtis on.
„Mis seal toimub?” Perez nookas kaevandite poole põlluservas.
„Arheoloogilised väljakaevamised. Üks magistrant uurib seda doktoritöö raames. Ta on mõned järgmised kuud siin, töötab koos abilisega. Kaks neidu. Nad olid möödunud aastal mõne nädala siin ja tulid alles hiljuti tagasi. Praegu elavad nad Kalurionnis. Sel aastaajal pole palju neid, kes tahaks seal ööbida. Üks professor käib aeg-ajalt asjade käigul silma peal hoidmas. Ta on praegu siin, elab Pier House’i hotellis. Ta tuli koos tüdrukutega.”
„Me peame temaga rääkima,” ütles Perez.
„Ma arvasin, et sa tahaksid seda