Ära tee kahju. Генри МаршЧитать онлайн книгу.
keha parema poole halvatusega. Võimalik, et olin püüdnud liiga palju kasvajat välja saada; võimalik, et olin endas liiga kindel olnud. Ma polnud piisavalt peljanud. Tahtsin meeletult, et see järgmine lõikus, käbikehaoperatsioon, läheks hästi – et selle lõpp poleks kurb ning et kõik elaksid edasi kaua ja õnnelikult ja mina võiksin iseendaga jälle rahujalal olla.
Aga ma mõistsin, et kui kahju mul ka oleks ja kui hästi see operatsioon ka õnnestuks, ei saa ma kuidagi heastada noorele naisele tehtud kahju. Minu üleelamisi ei saanud kuidagi võrrelda patsiendi ja tema perekonna kannatustega. Ja polnud mingit põhjust eeldada, et see järgmine käbikehaoperatsioon läheb hästi üksnes seepärast, et ma seda nii meeleheitlikult loodan, või seetõttu, et eelmine operatsioon lõppes nii halvasti. Käbikehaoperatsiooni lõpptulemus oli suuresti minu kontrolli alt väljas, sest ma ei teadnud, kas kasvaja osutub pahaloomuliseks või mitte, kas ma suudan selle eemaldada või see on nii lootusetult kõvasti patsiendi aju küljes kinni, et kõik läheb kohutavalt valesti. Teadsin ka, et aja jooksul kaob minu kurvastus noorele naisele tehtu pärast. Mälestus temast haigevoodis, käsi ja jalg halvatud, muutub valutavast haavast armiks. Selle patsiendi lugu lisandub minu ebaõnnestumiste nimekirja – saab veel üheks hauakiviks kalmistul, mida prantsuse kirurgi Leriche’i sõnul iga kirurg endas kannab.
Niipea kui operatsioon algab, leian ma tavaliselt, et haiglane hirm kaob. Võtan skalpelli – mitte enam operatsiooniõe käest, vaid metallaluselt, nagu näevad ette mingid tervisekaitse- ja ohutuseeskirjad ja, täiesti kindel oma kirurgivõimetes, teen täpse lõike patsiendi peanahasse. Kui lõikehaava ilmub veri, haarab mind jahipõnevus ja ma tunnen, et olukord on minu kontrolli all. Või vähemalt nii see tavaliselt juhtub. Seekordsel juhul astusin eelmise nädala katastroofiga lõppenud lõikuse tõttu operatsioonisaali tugevas rambipalavikus. Selle asemel et lobiseda nagu tavaliselt operatsiooniõe ja arst-resident Mike’iga, kes mind assisteeris, desinfitseerisin vaikides patsiendi peanaha ja asetasin operatsioonilinad paika.
Mike oli töötanud koos minuga juba mitu kuud ja me tundsime teineteist hästi. Olen oma kolmekümneaastase kirurgikarjääri jooksul välja õpetanud palju arst-residente ja tahaksin uskuda, et vähemalt enamikuga neist olen ma hästi läbi saanud. Mina pean neid välja õpetama ja vastutama nende tegemiste eest. Nemad omakorda peavad mind aitama ja toetama ning vajaduse korral ka julgustama. Tean üsnagi hästi, et tavaliselt ütlevad nad mulle ainult seda, mida ma nende arvates kuulda tahan, aga suhe nendega võib olla ka väga lähedane – veidi nagu relvavendadel lahingus – ja just sellest hakkan ma pensionile jäädes kõige enam puudust tundma.
„Milles asi, boss?” küsis Mike.
Ühmasin maski tagant: „Mõned väidavad, et neurokirurgia on mingi rahulik ja ratsionaalne loodusteaduste rakendamine. See on täielik jama. Vähemalt minu jaoks. Olen selle möödunudnädalase neetud lõikuse pärast niisama närvis nagu kolmkümmend aastat tagasi ja mul ei ole üldse sellist tunnet, et olen peatselt pensionile jäämas.”
„Ei jõua ära oodata,” ütles Mike.
Nüüd, mil minu karjäär läheneb lõpule, on see minu jultunumate arst-residentide seas tavaline nali. Praegu on arst-residente rohkem, kui haiglas on vabu eriarstide kohti, ja kõik minu stažöörid on mures oma tuleviku pärast. „Niikuinii läheb sellel patsiendil paremaks,” lisas Mike. „Lõikusest on alles vähe aega möödas.”
„Kahtlen selles.”
„Aga kunagi ei saa ju täiesti kindel olla…”
„Noh, selles on sul vist õigus.”
Meie jutuajamine toimus narkoosis magava patsiendi selja taga. Mehe keha oli fikseeritud istuvasse asendisse. Mike oli kitsa juuksetriibu tema kuklalt juba ära ajanud.
„Skalpell,” ütlesin operatsiooniõde Agnesele. Võtsin selle aluselt, mille ta minu poole sirutas, ja tegin kiire sisselõike patsiendi kuklanahka. Mike imes aspiraatoriga vere ja mina lükkasin seejärel patsiendi kuklalihased laiali, et saaksin hakata koljut puurima.
„Äge,” lausus Mike.
Kui mehe peanahka oli sisselõige tehtud, lihased eemale tõmmatud, kolju avamine lõpetatud ning ajukelmed lahti lõigatud ja tagasi pööratud – kirurgilise vahelesegamise kirjeldamiseks kasutab kirurgia omaenda iidset keelt –, lasksin operatsioonimikroskoobi kohale tuua ja istusin kirurgitoolile. Erinevalt muudest ajukasvajalõikustest pole käbikehaoperatsiooni korral vaja ajukudet läbi lõigata, et kasvaja juurde pääseda, vaid niipea kui kolju all asetsev aju kattev kelme on avatud, on näha kitsas lõhe, mis eraldab aju ülemist osa, suuraju poolkerasid, alumisest osast ehk ajutüvest ja väikeajust. On tunne, nagu roomaksid pikas tunnelis. Umbes seitsme sentimeetri sügavuselt – ehkki suurendava mikroskoobi all tundub see vahemaa sada korda pikem – leiad kasvaja.
Vaatan otse aju keskele, varjatud ja müstilisse piirkonda, mis kontrollib kõiki meid teadvusel ja elus hoidvaid kõige elutähtsamaid funktsioone. Tumesinised, mikroskoobivalguses sädelevad aju süvaveenid kaarduvad selle kohal otsekui katedraali tohutud võlvid: ajusisesed veenid ja nende taga Rosenthali basaalveenid ning veel kaugemal suur Galeni veen. Just aju anatoomia äratab neurokirurgides aukartust. Need veenid toimetavad ajust tohutuid koguseid veeniverd ja nende vigastamine tähendaks patsiendi surma. Minu ees on punane sõmerjas kasvaja ja selle all ajutüve tektaalkate, mille kahjustamine võib põhjustada pöördumatut koomat. Selle mõlemal küljel paiknevad tagumised ajuarterid, mis varustavad verega nägemise eest vastutavaid ajuosi. Eespool, kasvajast kaugemal, on kolmas ventriikul, millest pärast kasvaja eemaldamist avaneb otsekui uks kaugesse valgeseinalisse koridori.
Kirurgi jaoks on neis terminites peent poeesiat, mis koos moodsa tasakaalustatud mikroskoobi suurepärase optikaga teeb sellisest operatsioonist neurokirurgia ühe vapustavama – muidugi, kui kõik läheb hästi. Käesoleval juhul jäid mulle kasvajale lähenedes teele ette mitu veresoont, mis tuli läbi lõigata – tuleb teada, millised sooned võib ohverdada ja milliseid ei tohi. Mul oli tunne, otsekui oleksin unustanud kõik oma teadmised ja kogemused. Soont läbi lõigates värahtasin iga kord hirmust, aga kirurg õpib juba oma karjääri alguses võtma hirmu kui päevatöö tavalist osa ja jätkama operatsiooni sellele tähelepanu pööramata.
Kui lõikus oli kestnud juba poolteist tundi, jõudsin kasvajani. Võtsin sellest tükikese patoloogialaborisse saatmiseks ja nõjatusin vastu kirurgitooli seljatuge.
„Nüüd peame ootama,” ütlesin ohates Mike’ile. Ei ole kerge keset lõikust pausi pidada, niisiis istusin roidunult oma toolis, närviline ja pinges, soovides jätkata ja lootes, et kolleeg-patoloog tunnistab kasvaja nii healoomuliseks kui ka opereeritavaks, et patsient jääb ellu ning et saan pärast lõikust tema naisele öelda, et kõik saab korda.
Neljakümne viie minuti pärast ei kannatanud ma enam välja, lükkasin tooli operatsioonilauast eemale ja küünitasin lähima telefoni poole, steriilset kitlit ja kindaid ära võtmata. Helistasin patoloogialaborisse ja nõudsin patoloogi telefoni juurde. Mõne hetke pärast võttis ta telefoni.
„Proov!” karjusin telefoni. „Mis toimub?”
„Ah,” vastas patoloog täiesti mittemidagiütleval häälel. „Vabandust, et aega võttis. Olin maja teises otsas.”
„Mis, pagan võtaks, see siis on?”
„Jah-jah. Ma just vaatan seda. Nii-nii. Jah, pole mingit kahtlust. See näeb välja nagu healoomuline käbikehakasvaja…”
„Suurepärane. Aitäh!”
Andestasin talle kohe ja läksin tagasi operatsioonilaua juurde, kus kõik mind ootasid.
„Laseme edasi!”
Küürisin käed uuesti puhtaks ja ronisin tagasi oma tooli, asetasin küünarnukid käetugedele ja asusin taas kasvaja kallale. Iga ajukasvaja on erinev. Ühed on kivikõvad, teised pehmed nagu želee. Ühed on täiesti kuivad, teised pakatavad verest, mõnikord koguni sellisel määral, et patsient võib operatsiooni käigus verest tühjaks joosta. Ühed tulevad lahti kergelt nagu herned kaunast, teised on lootusetult kõvasti kinni aju ja selle veresoonte küljes. Ajupildilt ei saa kunagi kindlalt aru, kuidas kasvaja käitub, enne kui hakkad seda eemaldama. Selle mehe kasvaja oli, nagu kirurgid