Pärliõde. Lucinda RileyЧитать онлайн книгу.
Vabandust.”
„Pole hullu. Oled sa näljane?”
„Ma ei tea veel.”
„Juhul, kui oled, siis Tam valmistab praegu õhtusööki. Sa võid tulla koos minuga peaterrassile einestama.”
„Tam?”
„Peakokk. Toit saab valmis poole tunni pärast. Näeme siis.”
Ta lahkus toast ja mina hakkasin valju häälega vanduma. Terve päev läinud! Mis tähendas seda, et olin uues hotellis päris kindlasti kaotanud toa, sest ma polnud keskpäevaks välja ilmunud ega end sisse registreerinud. Peale selle pidin ma nii kaua magamise pärast veel kord ajavahega hakkama saama ning tagatipuks arvas mu veider libahundist võõrustaja kindlasti, et ma olen erivajadustega või midagi sellesarnast.
Huvitav, miks ta minu vastu nii kena on? Ma polnud nii rumal, et mõelda, justkui poleks tal omakasupüüdlikke kavatsusi. Lõppude lõpuks oli ta ju mees ja mina naine … vähemalt mõne inimese silmis. Aga kui ta tahtis seda, siis tähendas see, et ta tunneb minu kui naise vastu huvi, mis oli ülimalt naeruväärne mõte.
Seda muidugi juhul, kui ta pole meeleheitel ja igaüks kõlbaks.
Panin selga kaftani, mis mulle ei meeldinud, sest see oli peaaegu nagu kleit, aga midagi muud mul peale selle praegu polnud, sest suurem osa minu rõivastest oli ikka veel pesumajas. Toast väljunud, lukustasin salamahti oma selja taga ukse ja peitsin võtme selle kõrval seisvasse lillekasti, sest kogu mu maailm oli tolles toas asuvas seljakotis.
Õhtul nägi see paik välja isegi kaunim kui päeval. Madalatelt katustelt rippusid laternad, mis heitsid kogu ümbruskonnale mahedat valgust, ning vesi oonüksist Buddha ümber oli altpoolt valgustatud. Massiivsetesse lillekastidesse istutatud jasmiinid lõhnasid muinasjutuliselt, aga kõige parem oli see, et ma tundsin toidulõhna.
„Ma olen siin!”
Nägin kätt, mis peapaviljoni eest terrassilt mulle lehvitas.
„Tere!” ütles ta toolile osutades.
„Tere! Vabandust, et ma täna nii kaua magasin.”
„Magamise pärast pole küll tarvis vabandust paluda. Soovin, et ka minul oleks nii hea uni.”
Ta ohkas sügavalt, ning tundes, et ei tahaks teda edaspidi Libahundiks kutsuda, sest – vähemalt senini – oli ta minu vastu lahke olnud, küsisin, mis ta nimi on.
„Kas ma siis paar päeva tagasi ei öelnud?”
„Ei,” kinnitasin.
„Tead … sa võid öelda mulle lihtsalt Ace[1.]. Ja mis on sinu nimi?”
„CeCe.”
„Selge. Hüüdnimi, nagu ka minu oma?”
„Jep.”
„Mille lühend see on?”
„Celaeno.”
„Ebatavaline nimi.”
„Jah, minu isa – ehk meest, kes mu lapsendas – huvitasid miskipärast eriliselt Plejaadide seitse õde. Ühesõnaga, see täheparv,” selgitasin, nagu mul sageli tuli teha.
„Palun vabandust, härra, kas ma tohin nüüd toitu serveerida?”
Terrassile oli ilmunud teenijatüdruk ning tema selja taga seisis valges särgis kokk.
„Loomulikult.” Ace juhtis mu laua juurde. „Mida ma sulle joogiks pakun? Veini? Õlut?”
„Tänan, mitte midagi. Veest piisab.”
Ta kallas meie klaasidesse laual seisvast pudelist vett. „Terviseks!”
„Terviseks! Aitäh, et sa mu täna ära päästsid.”
„Pole tänu väärt. Ma tunnen end niigi halvasti, et elan üksipäini nii uhkes paigas ja sina magad rannal.”
„Eilseni oli see minu enda valik, aga see voodi on lihtsalt fantastiline.”
„Nagu ma juba mainisin, võid jääda sinna nii kauaks, kui soovid. Ja et sa ei jõuaks keelduda, tahaksin lisada, et ma pole lihtsalt külalislahke, vaid tunneksin rõõmu ka sinu seltskonnast. Praeguseks olen ma juba ligi kaks kuud siin üksi olnud.”
„Miks sa ei kutsu Londonist mõnd sõpra külla?”
„See on välistatud. Sedasi,” lausus ta, kui laua keskele asetati vaagen särisevate kuningkrevettidega. „Hakkame pihta.”
See õhtusöök oli parim, mida ma pika aja jooksul olin saanud – vähemalt peale seda, kui Star mulle Londonis möödunud novembris lõunaks praadi oli pakkunud. Et tal tuli toiduvalmistamine nii hästi välja, polnudki ma seda selgeks õppinud, ning olin peaaegu unustanud, kuidas hea söök maitseb. Minu suhu rändas üks roog teise järel – aromaatne sidrunheinaga maitsestatud supp, kruvipuu lehtedesse keeratud hõrk kanafilee ja vürtsikad kalakotletid nam jim’i kastmega.
„Jumal hoidku, kui maitsev see kõik oli! See restoran meeldib mulle, suur tänu, et sa mind siia kutsusid. Mul on nüüd toidubeebi.” Näitasin suuremaks paisunud kõhule.
Minu kirjeldus tõi Ace’i näole laia naeratuse. Me polnud süües eriti palju rääkinud, tõenäoliselt sellepärast, et olin olnud pidevalt tegevuses toidu näost sisse ajamisega. „Sellisel juhul on ehk toit veennud sind siia jääma?” Ace rüüpas lonksu vett. „Ühesõnaga, see aeg poleks kuigi pikk, on mul õigus? Sa ütlesid, et lendad uue aasta alguses edasi Austraaliasse.”
„Jep, nii see on.” Andsin lõpuks alla. „Kui sa mõtled seda tõsiselt, siis oleks see suurepärane pakkumine.”
„Tore. Aga ma tahaksin sinult midagi paluda: ma tean, et sa saad Railay Beachi rahvaga hästi läbi, kuid mulle meeldiks, kui sa ei räägiks neile, et peatud siin minu juures, ega mainiks ka maja asukohta. Privaatsus on mulle hästi tähtis.”
Tema pilk ütles kõik, mille otsekui möödaminnes pillatud sõnad olid ütlemata jätnud.
„Ma luban, et ei iitsatagi.”
„Väga hea. Ja nüüd räägi mulle rohkem oma maalimisharrastusest. Sa pead olema üliandekas, kui Londoni kunstikolledžisse sisse said …”
„Hm … paar nädalat hiljem tulin ma sealt juba ära, sest sain aru, et mul pole annet. Vähemalt mitte niisugust, nagu sooviti seal.”
„Kas sa tahad öelda, et sinu kunstist ei saadud aru?”
„Nii võib öelda küll.” Pööritasin silmi. „Ma ei osanud midagi teha õigesti.”
„Sellisel juhul võiks ehk väita, et sa oled veelgi avangardistlikum kui näiteks Monet?”
„Võiks muidugi, aga sealjuures peab pidama meeles, et Monet oli oma eluajal vägagi avangardistlik. Tegelikult polnud minu kunstiõpetajad milleski süüdi, ma lihtsalt ei suutnud ära õppida seda, mida nad tahtsid mulle õpetada.” Jäin järsku vait, teadmata, miks ma talle seda kõike räägin. Tõenäoliselt oli tal minu jutust kõrini. „Aga sina? Mida sa ise teed?”
„Ah, ei midagi huvitavat. Mina olen tavaline linnakodanik. Selline igav tegelane, tead küll.”
Ei teadnud, aga noogutasin, justkui teaksin. „Tähendab, praegu oled sa lihtsalt …” otsisin õiget sõna, „akadeemilisel puhkusel?”
„Jep, midagi sellesarnast. Ütle nüüd,” lausus ta haigutust maha surudes, „kas ma saan sulle veel midagi pakkuda?”
„Tänan, ei. Ma ei soovi midagi.”
„Teenijad tulevad kohe lauda koristama, mul aga oleks tarvis natuke magada. Nagu sa tead, olin ma juba enne koitu üleval. Ning muide, turvamehed on kursis, et sa oled minu külaline, ja rannapoolse värava turvakood on 7777.” Ta naeratas korraks. „Head ööd, CeCe!”
„Head ööd!”
Kui ta oli lahkunud, märkasin ebalevalt eemal seisvaid teenijaid, kes tõenäoliselt soovisid samuti