Odinilaps. Siri PettersenЧитать онлайн книгу.
Nägija ülesanne. Käes oli parim hetk oma šansside suurendamiseks. Iga viimane kui neist läheb temast mööda ja avaldab kaastunnet. Ta neelatas. Tyrme Jenkense oli rivis teine. Jenkense perekond ei tundnud Urdi oma vastu suuremat sümpaatiat, kuid Urdil oli üks viht, mida kaalule asetada. Tyrme vend oli neile kopsaka summa võlgu.
Tyrme võttis tema käe ja avaldas kaastunnet. Urd tänas, kallutas end sellele pikale mehele lähemale ja sosistas: „Kõik kohustused minu isa ees surid loomulikult koos temaga.”
Tyrme paistis hetkeks üllatunud olevat, kuid tänas ja läks edasi.
Tulemust oli raske ennustada, aga Urd oli teinud, mis suutis. Järgmine, kellele ta võis mõju avaldada, oli märgatavalt lihtsam juhtum.
Miane Fell oli koos tema isaga Nõukogus istunud niikaua, kui Urdil vanust oli. Neil olid head suhted ja Urd oli naise silmades midagi tabanud. Too oli Urdi isa armastanud. Tunne polnud ilmselt vastastikune, Urd võis küll eksida, aga pidi selle riski võtma. Kui Miane Urdi käe haaras, olid tema silmad paistes ja tühjad ning Urd tundis end juba kindlamalt. Ta naeratas vanale naisele ja sosistas: „Isa ütles, et ainus kurbuseallikas tema elus oli see, et ta ei saanud sinu juures olla.”
Miane pruunid silmad täitusid pisaraist. Ta vaatas Urdi hetkeks umbusuga, enne kui silmad kinni pigistas ja tema käe oma laubale asetas. Urd kujutles, et tunneb, kuidas kaarnamärk tema peopesa põletab. Ta naeratas. Ta oli sama hästi kui sees.
Mõistatus
Läbi öise metsa libises kaaren, Rimest vaid käsivarre kaugusel. Tiivalöök tundus nagu hingeõhk näol, enne kui lind pimedusse kadus. Rime tegi Nägija märgi.
Veidi eemal lebas maas mingi kuju. Rime peatus. Käsi haaras mõõgapidemest, samal ajal kui ta endale kinnitas, et mets ei varja kedagi teist. Kuu oli kitsas sirp, mis andis kitsilt valgust. Ta aimas liikumist, tuult, mis okstega mängis. Ööhuik lähenes aeglaste kaebehüüetega, mis jäid vastuseta. Rohkem polnud ainsatki elumärki. Rime oli üksi. Kui välja arvata kuju, mis lebas liikumatult samblal. Ta läks lähemale. Kleenuke. Punajuukseline. Läbi rebenenud pükste paistis kriimustatud põlv. Hirka.
Rime tundis rahutusetorget, kükitas maha ja pani käe tüdruku seljale. Too hingas rahulikult. Jäljed samblas osutasid, et ta oli komistanud ja libisenud. Tema nägu oli must ja kampsun katki, kuid see polnud niikaua, kui Rime mäletas, kunagi terve olnud. Hirka ise paistis terve olevat. Välja arvatud käsi, aga seda oli ta juba päeval vigastanud. Rime libistas pöidlaga üle kriimustuse Hirka peopesas. Käsi tõmbles ettevaatlikult. Rumal tüdruk. Süda nagu hundil.
Ülimalt tõenäoline, et ta oli Vetle elu päästnud. Ehk oli see teda rohkem hirmutanud, kui ta välja näitas? Ja siis oli ta siia tagasi tulnud, et hirmule silma vaadata? See ei tundunud usutav. Rime vaatas ringi. Kummuli korv lebas sealsamas kõrval. Ta oli jooksnud. Jooksnud millegi või kellegi eest.
Kas ta teadis? Kas ta oli Rimet näinud?
Ei. Muidugi mitte. Rime oli ettevaatlik. Ta treenis Vargtindi tipus ühes rohuses lohus. Vägi oli seal kõige tugevam. Vähesed julgesid teekonda sinna ette võtta, ja kui keegi vastu ootusi ikkagi tulema juhtuks, kuuleks Rime teda kaugelt. Ja nad ei taipaks nagunii, mida nad näevad. Kaardiväelane, kes harjutab võitlustehnikat. Sõdalane. Mõõgakeerutaja. Ei midagi ebatavalist. Kõige kindlam oleks muidugi siin olles rahulik püsida, kuid tal olid kohustused. Ta pidi kasutama aega selleks, et tugevamaks saada. Et …
Et Ilumet vältida.
Ilume oli õhtul tagasi jõudnud sealt, kus Rime arvates oli toimunud viimane poolsõbralik käepigistus Ravnhovi ja Mannfalla vahel. Põhja ja lõuna vahel. Rime oli näinud vankreid tulemas, aga oli treenimist jätkanud. Lükanud kojuminekut edasi, kuni kuu tõusis. Kuni ta oli kindel, et vanaema on magama heitnud. Nõrk. Ebaväärikas. See teadmine naeris tema üle.
Ööhuik kaebles jälle. Rime pidi Hirka koju viima, enne kui too end haigeks külmetab. Tüdruk lamas külili, nii oli kerge ta oma kätele veeretada. Ta kobas saba järele, enne kui talle meenus, et Hirka oli selle lapsena kaotanud. See tegi asja vaid lihtsamaks. Korv ei kaalunud peaaegu midagi ja rippus kergena tal sõrme otsas. Tüdruk tõi kuuldavale mingi urina ja tema pea vajus Rime rinnale, kuid ta ei ärganud.
Võis ju nuputada, mis Hirkaga oli juhtunud, kuid Rime oli juba ammu lõpetanud selle üle arupidamise. Hirka oli temast kolm aastat noorem ja ta oli kõikjal, kus rahvas ei käinud. Tal polnud vaja põhjust, et Stridrennat mööda üles ujuda. Või kaidel katuselt katusele hüpata, läbi vajuda ja kinni jääda, nii et mehed pidid ta seestpoolt lahti tõukama.
Rime naeratas. Hirka oli tahtmatult mõjunud otsekui päästik. Ta oli vaevalt ühe talve Elveroas elanud, kui Rime Ilumega siia tuli. Rime oli just kaksteist saanud ega olnud kunagi kedagi Hirka-sugust näinud. Ta oli üles kasvanud Mannfallas, Nägija kodus, Tema tiibade all. Muidugi oli ta teiste lastega kohtunud. Aga nood tulid alati koos vanematega. Ehitud nii jäigaks, et nad vaevu käia suutsid. Nad olid jõllitanud Rimet vaikides ja suurte silmadega – omavanust poissi, kes istus sirge seljaga Nõukogu kaardiväelaste vahel, et oma käsi nende peale panna. Nagu oleks keegi kunagi sellepärast kauem elanud. Juba kaheteistaastasena polnud Rime omaenda müüdi õnge läinud, aga niikaua kuni teised seda tegid, oli tema saatus määratud. Tema teod lahutamatult seotud rahva ootusega õnnistuse järele.
Elveroasse tulek oli põgenemine, mida ta polnud kunagi võimalikuks pidanud. Väike koht kaugel Eisvaldri koridoridest. Elveroas olid lapsed räpased. Nad tegid pahandust ja vigastasid end. Jooksid verd. Ja Hirka kõige rohkem. Kolgrim oli olnud esimesena kohal, et uuele tüdrukutirtsule koht kätte näidata. Hirka oli kohe valmis talle korralikult naha peale andma, see oli Kolgrimile uus kogemus. Hirka ei ulatunud talle isegi kaelani, aga ta oli vilgas kui metskass.
Rime oli nad peatanud. Säärasest metsikust käitumisest vapustatuna oli ta end nende vahele heitnud. Hirka rusikas oli tema alahuult tabanud ja Rime oli omaenda vere maitset tundnud. See polnud, tõsi küll, esimene kord. Nõukogurahva poeg oskas mõõka käsitseda ja teda oli treenitud alates sellest ajast, kui ta käia oskas. Aga see oli esimene kord, kui mõni teine elav olend väljaspool Eisvaldri seinu oli talle käe külge pannud. Verd pühkides oli ta jõllitanud vaheldumisi punast värvi oma käel ja teda löönud tüdruku niisama punaseid juukseid. Tüdruk oli viltuselt naeratanud ja õlgu kehitanud, nagu tuleks Rimel juhtunu eest vaid iseennast tänada.
Rime mäletas, kuidas ta oli tunnistajate hirmus ringi vaadanud. Kui juhtunu Ilume kõrvu jõuaks, maksaks see Hirkale paremal juhul käe, halvemal elu. Igal juhul oleks see taltsutamatu olevus temalt röövitud. Seda ei tohtinud juhtuda. Nii et nad sõlmisid lepingu, püha ja pooleldi vaenuliku, nagu vaid lapsed seda oskavad, ning asi jäi nende vahele. Sel päeval oligi märgilahing alanud. Ja sellest ajast peale oli see neile mõlemale mitu korda peaaegu otsa peale teinud. Nad olid ujunud, kuni hakkasid uppuma, roninud, nii et sõrmed murdusid, hüpanud, nii et lõid end vigaseks. Kumbki ei tahtnud teisest kehvem olla. Nii palju kirge ja nii palju valu. Kõik märkide pärast. Väärtusetud kriimud, mis näitasid seisu lõppematus kahevõistluses. Aga Rime ei mäletanud, et ta oleks Hirkat nutmas näinud.
Ta vaatas seda kleenukest keha, mis tema kätel magas. Hirka punased juuksed olid sassis ja käed karedad. Muld oli kleepunud märgadele jälgedele tema näol. Rime kandis teda hääletult läbi metsa. Kõige lihtsam oleks olnud ta üles äratada, aga Rimele meeldis teda magamas vaadata. Tema nägu oli nii aval. Maskita. Rime tahtis, et see nii jääkski. Pealegi teadis ta, et Hirka vihastaks, kui ärkaks ja avastaks, et teda on kantud süles nagu last.
Rime naeratas. Ta jättis puud selja taha ja jõudis seljakule Elveroa kohal. Tema magav kodu, mille ta varsti lõplikult maha jätab. Teel, mis kulges marjapõõsaste vahel alla asula poole, vonkles udu. Ainus, mida ta kuulis, oli Stridrenna kauge kohin. Kas siin oli alati nii ilus olnud?
Minu tee on valitud.
Hirka surus end tihedamini tema vastu. Kuidas ta Thorraldi äratab, ilma et Hirka ärkaks? Ta ei saanud lihtsalt hütti sisse astuda …
Rime märkas varju, mis eemal mööda seljandikku liikus. Ta kükitas instinktiivselt maha, Hirka kätel. Mida ta ometi mõtles? Ta oli Elveroas, siin polnud ühtki vaenlast, ühtki ohtu. Ta tõusis taas püsti. Varjust