Pinna all. Karen HarperЧитать онлайн книгу.
kindel, kuid võib-olla oli ta koos Brianaga merel.”
„Kui olukord on selline, et Daria või tema laev on kadunud, teatage meile sellest kohe. Side lõpp.”
„Küllap teatan,” sõnas Cole, kellele ta enda hääl tundus nüüd nii väsinuna. „Eks ma püüa,” pomises ta omaette, lülitas raadio klõpsuga välja ja kummardus üle Briana.
Ta võttis naise sülle ja pani käsivarred tema ümber, püüdes teda soojas hoida. Korraks avas naine silmad, need tohutult laienenud pupillidega hallikasrohelised silmad, mis ei paistnud meest nägevat, ning puges talle lähemale. Mehe sisikond tõmbus kokku. Sellest, mil ta kedagi naist oma käte vahel oli hoidnud, oli möödas juba kaua aega ja veelgi rohkem aega oli möödas sellest, mil keegi naine oli teda vajanud.
Kui ta kuulis, kuidas sireen huilates lähenes piki Gordon Drive’i, näis talle, et oli kulunud terve igavik, kuid siiski tuli see liiga kiiresti. Ta ei lasknud Briana ümbert lahti enne, kui kahe maja vahelt ilmusid nähtavale parameedikud, tulles mööda liiva, kanderaam käes. Nad kummardusid naise kohale, et mõõta temperatuuri ja võtta pulssi ning torkasid käsivarre sisse süstla tilguti jaoks. Cole tõmbus eemale ja astus siis purjekast üldse välja, et neile ruumi teha.
Mitu inimest, kes elasid kalda äärde ehitatud majades, tulid välja nõrgeneva vihma kätte. Lühikest kasvu vanaldane mees heitis Cole’i õlgadele tuulepluusi, mis oli tema jaoks väike. Alles siis sai mees aru, et väriseb.
„Kas te võiksite mu paati valvata, kui ma koos temaga haiglasse lähen?” küsis ta väikeselt mehelt. Cole’i hambad klõbisesid külmast ja närvilisusest.
„Muidugi, muidugi. Mis temaga juhtus? Kas ta on teie abikaasa?”
„Sõber.”
„Selge. Ilus vanaaegne purjekas. Teil pole vaja millegi pärast muretseda. Tahan öelda, et olen kindel, et kõik saab korda – nii naise kui ka paadiga.”
Manuel Salazar, keda kõik hüüdsid Mannyks, sulges paugatusega oma vana Fordi kaubiku ukse, tormas läbi viimaste vihmapiiskade ja tegi Kahe Näkineiu Otsingu- ja Päästetööde Firma eesukse lukust lahti. Tema neljateistkümneaastane tütar Lucinda tuli tal sabas, ise kogu aeg vaterdades. Viimasel ajal rääkis ta vanematega ainult inglise keeles. Kõik teised pereliikmed rääkisid uhkelt español’i, Lucinda aga mitte. Manuel oli teinud range korralduse, et viieteistkümnendaks sünnipäevaks korraldataks tüdrukule traditsioonilised quinceañera-pidustused, suur piduõhtu, millega sõpradele ja perekonnale teatatakse, et tüdruk on täiskasvanuks saamas. Enamus chica’sid2 ei jõudnud lihtsalt ära oodata seda pidu, mis oli etem kui ameeriklaste sünnipäev või kuueteistkümneseks saamise pralle, kuid see ei käinud tema tütre kohta. Lucinda oli äkki muutunud tema ingellikust nooremast tütrest kellekski, keda isa äragi ei tundnud.
Manny läks oma kirjutuslaua juurde, et näha, kas on tulnud telefonisõnumeid. Nada3. Ta mõtles, et mis küll on sellises tormis juhtunud firma sukelduspaadiga, mille nimi oli Näkineiu II. Teda valdas nõrkus.
„Aga see on nii kallis, papa. Mõtle, mida kõike sina ja ema võiksite selle rahaga teha.” Lucinda proovis uut nõksu, et vaidlust võita. „Ma kuulsin, kuidas sa emale ütlesid, et ei saa seda endale lubada, et sa pead leidma mingi väljapääsutee, aga milleks sulle seda vaja?” Tumedate silmade välkudes ümmarguses nipsakas näos, seisis tüdruk, käed puusas, ja vahtis isale otsa. Mõnikord nägi ta välja niivõrd Manueli õndsa ema moodi, ehkki ema poleks iialgi lasknud kellegi end näha katkistes teksades ning õhukesest kangast ja õlapaeltest koosnevas topis, mis näitas liiga palju paljast ihu. „Minu sõbrad – minu ameeriklastest sõbrad,” jätkas tüdruk, „arvavad, et see on tõeliselt vanamoodne.”
„Noh, siis nad pole sulle mingid sõbrad, eks? Caramba, ära vaata oma latiinosõpradele ülalt alla. Ma pole iialgi kuulnud chica’st, kes oleks nii loll, et laseks käest võimaluse korraldada quinceañera! Sinu latiinodest sõbrannad on kõik õnnelikud oma peo üle, tantsivad poistega, teevad oma vanemad, vanavanemad ja padrina’d4 õnnelikuks, eks ole? Ja üldse sa küsi oma ameeriklastest sõpradelt, kuidas jääb etnilise mitmekesisusega ja muude taoliste asjadega.”
„Kuule, paps, esiteks sa räägid nagu hulluarst, seejärel nagu preester ja siis nagu poliitik. Mina olen ameerika teismeline ja neil on oma elu kohta sõnaõigus. Muidugi tahab enamik chica’sid quinceañera-pidu, aga mina ei taha! Kui sa soovid minu peale kulutada seda raha, mida sul pole, siis kuidas oleks uue autoga, millega ma saaksin linna tööle sõita, kui olen kuusteist täis – see on vanus, mida ootavad ameeriklased.”
„Ei mingit autot! Ütle oma ameerika sõpradele, et kui nad ei taha veeta lõbusasti aega mehhiko tantsude ja söökidega, siis ärgu nad tulgugi ja…”
„Sinu ja emaga ei saa enam isegi rääkida!” pahvatas tüdruk, lüües kätega vastu reisi. „Carianna pääses sellest peost!”
„Pääses sellest peost? Sinu vanem õde oleks andnud ükskõik mis, kui me oleksime suutnud maksta selle peo korraldamise eest ja oleksime saanud külla kutsuda kõik sõbrad ja kogu perekonna. Aga nüüd on mul see töökoht Briana ja Daria juures. Nad on mulle isegi padrina’d, aitavad asjade eest maksta ja…”
„Nii et too pidu korraldatakse neile? Ei, kogu see asi on sinu ja ema jaoks, isegi Carianna ja vanaema Rosa jaoks, mitte minu jaoks!”
„Minu, minu, minu!” pilkas mees, meeleheites käsi üles tõstes. „Seda siis tähendabki olla ameerika teismeline! Kui meie emaga olime sinuvanused…”
„Mina pole ei sina ega ema ja ma pole teie moodi ikka veel ühe jalaga selles suurepärases Mehhiko riigis, kus me kõik olime näljas. Miks sa ei taha mind ära kuulata?”
„Sina, ameerika tüdruk, pane suu kinni! Sa saad oma quinceañera ning austad oma ema ja vanaema. Sa teed nii, et perekond võiks su üle uhke olla, või lähed ja otsid endale uue pere. Nüüd istu paigal, kuni ma leian tolle videokaamera.”
Tüdruk pööras selja ja potsatas Bree kirjutuslaua juures olevale polsterdatud tugitoolile. Omaette pomisedes astus Manuel kitsast kontorina kasutatavast ruumist suurde tsementpõrandaga tagatuppa, kus hoiti sukeldumiseks ja päästetöödeks vajalikku varustust. Ukse kohal oleval sildil oli kiri: „Vesi on meie kontor” ja tagumisel seinal rippus hiiglasuur plakat, mis kujutas kaksikõdesid nende näkineiumustriga sukeldumisülikondades, akvalangi balloonid jalge ees, all sõnad: „Ballooniõhk on mõnus!”. Veel üks tagaseinal rippuv plakat kujutas kaksikuid vette sukeldumas, nii et näha olid ainult nende näkineiusabad ja juurde oli lisatud sõna „Põhjani!”.
Seintele kinnitatud alustel olid kaardid andmetega sügavuste kohta, diagrammid mitmesugustest vrakkidest, mis asusid lahe selles osas ning käsitsitehtud joonistused väärtuslikest vetikatest, mille eest kaksikud Laevarahu juures hoolitsesid. Põrandal lamasid sukeldumisseadmed, vintsid, ankrupelid, signaalpoid, metallidetektorid, täispuhutavad kotid veealuste tõstetööde jaoks, allveelaternad, Pelican Floati firma päästerõngad, nailonnöörid, mille abil sukelduja ühendab end paadiga, lõikeinstrumendid ja kaamerad.
Manuelile kuulus toa kaugem osa, kus hoiti kõige raskemaid seadmeid, eriti kõike seda, mis on seotud mootoritega. Samuti olid Manny ülesandeks laevade veealused remonditööd ning hoolitsemine sukeldumisseadmete eest. Tal oli kaksikutega kokkulepe, et ei pea sukelduma õhuballooniga; tema sukeldus ainult madalamasse vette, kus saab hakkama hingamistoruga. Liiga sügaval vees tuli talle peale paanikahoog – klaustro-hüdrofoobia, nagu Daria oli seda nimetanud. Kuid talle meeldis selle ruumi väljanägemine, juba lihtsalt selle lõhn. Tema elu suurimaks eesmärgiks oli saada kord firma omanikuks ja juhtida seda omal viisil. Ta astub võitlusse lahe vastaskaldal asuva rivaalitseva päästefirmaga ja topib lõplikult kinni selle mehemürakast omaniku, Sam Traversi suu. Oleks võinud arvata, et kuna Sam Travers tegeles ka tööstusliku põhjasüvendamisega, lammutustöödega ja vaiade maassetagumisega, siis võinuks ta lihtsamad tööd jätta Kahe Näkineiu firmale, kuid Sam ei sallinud kaksikuid, eriti Breed.
See