Ettekirjutus: muutumine. Jessica AndersenЧитать онлайн книгу.

      Jessica Andersen

      PRESCRIPTION: MAKEOVER

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anu Rooseniit

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Dr. Jessica S. Andersen

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10058

      ISBN (PDF) 978-9949-455-56-0

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-359-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1. peatükk

      „Ma pole kunagi varem kedagi sinusarnast kohanud.“ Zed Brimley silmad välgatasid, kui ta mängis kolme sädeleva kõrvarõngaga Ike Rombouti kõrva küljes. „Sa oled teistest naistest… erinev. Iseseisev. Vähenõudlik.“

      „Tark mees. Meelitustega jõuad sa kaugele.“ Ike puges Zedile lähemale. Mees oli kolm aastat Bostoni üldhaiglas töötanud ning oli naise selle nädalavahetuse voodikaaslane. Zedi liigutus õõtsutas tõusvat suusatõstukit, millel nad parajasti olid.

      Naine tõmbas suusamütsi üle kõrvade, mille ümber turritasid lühikesed mustad juuksed, ning vaatas üle suusanõlvade, mis sädelesid valgelt Vermonti täiusliku talvise taeva all.

      Võtame seda kui isiklikku vestlust, mitte kui tööalast pläma, mõtles naine, hingates sügavalt sisse jääkülma õhku ning tundes keha vastas Zedi ihu kindlat survet.

      Tööalases mõttes oli ta tõsise jama äärel. Isiklikus plaanis aga oli Ike täpselt seal, kus tahtiski olla – ta veetis nädalavahetuse koos nägusa ja sarmika mehega.

      Zed naeratas talle. „Kas tahad pärast seda aja maha võtta? Mulle kuluks küll midagi soojendavat ära.“ Mehe kulmukergitus vihjas, et ta ei pidanud kohvijoomist silmas. „Kes esimesena alla jõuab, saab poosi valida?”

      „Mina valin mullivanni,” ütles Ike, pööritades mõttes silmi. Enamikule meestest meeldis, et ta eelistas seksimise ajal peal olla. Nad ei uurinud selle põhjust ega pannud teda tunnistama, et ta ei talunud lõksulangenu tunnet. Ent Zed oli üks neist, kes tahtis saada midagi võimatut.

      See oli nende igas muus mõttes täiusliku suhte ainus viga.

      „Kõlab, nagu meil oleks plaan.” Kui tõstuk jõudis nõlva tippu, hüppas Zed lumele ning suusatas suusaraja poole, hüüdes üle õla: „All näeme. Viimane teeb õhtusöögi välja!”

      Ike naeratas, hüppas tõstukilt alla ning järgnes mehele sujuvalt oma mustadel läikivatel suuskadel. Just sellised väljakutsed talle meeldisidki. „Pane siis juba oma krediitkaart valmis,” hüüdis naine, „sest siit ma tulen!”

      Zed naeris ning hääles helisenud mehelik pilge kadus jäise külgtuule puhangusse. Ta oli riietunud liibuvasse musta joppi ja vatipükstesse, tema võimas figuur põikas lume tuisates mööda lihtsamal rajal suusatavast keskealisest naisest, seejärel sööstis ta edasijõudnute rajale.

      Ike’is süttis erutus, milles lõid lõkkele armastus välitegevuse vastu ning kiirusest ja ohust tulenev põnevus. Ta hõiskas ja järgnes mehele, kihutades mööda ülemist rada. Kõhtu pitsitama ajav mäelangus tõstis ta mõneks hetkeks õhku.

      Naine kallutas suuski allapoole ning tundis, kuidas jalalihased pingesse tõmbusid. See oli märk sellest, et ta oli end liiga lõdvaks lasknud. Ent nüüd, kui asjad muutusid vaiksemaks nii tema vabakutselisel uurival töökohal kui ka „tõelisel” Bostoni üldhaigla kommunikatsioonidirektori ametikohal, võis ta tegelda tähtsamate asjadega, näiteks treenimisega. Või enese välja elamisega.

      Mitte mingil juhul ei lasknud Ike endal rutiini mattuda. See oli igavate kontorirottide jaoks. Tema aga oli hoopis spontaanne ning elas piiri peal.

      Seepärast kisas ta kuuldavalt, kui keeras kahe lumise männi vahele ning ümber nurga. Seal! Zedi tugev figuur siksakitas eespool, õrritades ja narritades naist.

      Ike lõi pea selga ning tundis, kuidas naer peale kippus. „Oled valmis või mitte, aga siit ma tulen!” Ta lisas järgmises kurvis kiirust, keskendudes kallima laiale seljale, mis kadus kurvis silmist.

      Ike kuulis teravat raksatust ning arvas hetkeks, et mõni lähedaloleva puu oks murdus. Seejärel keeras ta kurvi ja nägi rajal üht keha lösutavat. Naise hing jäi rinnus kinni ning ta karjus: „Zed!”

      Liikudes peatumiseks liiga kiiresti, üritas ta ringi keerata, kuid tabas lahtise lume all olevat jääkamakat. Ike karjatas ning libises küljega edasi, kaotades kontrolli.

      Naise suusad haakusid haiglase jõnksatusega Zedi liikumatu keha külge. Ike paiskus inertsist edasi ning maailm plahvatas ühes keerleva taeva, lume ja puudega. Ta kerkis kaks korda õhku, prantsatas maha ning lohises allamäge.

      Siis kuulis ta teist raksatust. Tundes selles ära püstolilasu, haaras naine relva järele, mida kandis tavaliselt vabakutselisel tööpostil olles. Ent 5,6-millimeetrine püstol polnud seal. Ta oli ju puhkusel, kurat võtaks!

      Üheksa ei hooli sellest, ütles nõrk hääleke tema peas. Nad püüavad su kinni, kust aga saavad. Max Vasek hoiatas sind, kuid sina ei uskunud teda.

      Ike’i süda tagus, kukkumise mütsatus summutas peaaegu kõik teised hääled ümbruses, ta rüseles, et tagasi jalule saada. See ei olnud võimalik. Palun, jumal, tee nii, et see oleks õudusunenägu.

      Aga ta teadis, et see polnud unenägu, selsamal hetkel, kui nurga tagant ilmus järgmine suusataja, nägi Zedi liikumatut keha ning karjatas ehmunult. Ilmus teine suusataja, seejärel kolmas. Ike kuulis nende hüüdeid, nägi neid metsikult Zedi poole vehkimas, seejärel allapoole nõlvaku suunas, kus lamas tema ise.

      Üks neist suusatas tema juurde, ta oli pikk, laiaõlgne mees, kes paistis olevat varastes neljakümnendates. Ta oli riietunud üleni halli, tema silmi katsid tumendatud klaasidega suusaprillid. Mees kükitas Ike’i kõrvale. „Lama vaikselt. Suusapatrull on siiapoole teel.”

      „Aita mul nendest lahti saada.” Ike jõnksatas oma suuskade poole, kirudes sidemeid, mida ta tõmbas harjumuspäraselt liiga pingule, et saavutada nõlvadel maksimaalne kiirus. „Ma töötan haiglas. Ma võin teda aidata.”

      „Sa oled vigastatud. Peaksid…”

      „Jää vait ja aita mind!” nähvas Ike ja kui tema abistaja naist tagasi maha surus, päästis ta end vabaks, ajas jalule ning liipas ülesmäge.

      Ta tegi endale läbi rahvahulga teed ning vajus Zedi jõuetu keha kõrvale. Mehe vereplekiline käsi oli kaela kõrval ning lumi tema all lödine ja verine.

      „Oh, jumal. Zed.” Ike surus oma käe mehe käele, püüdes niiviisi verest tühjaks jooksmist takistada.

      „Sa ei tohiks teda puudutada,” ütles üks naisehääl rahva seast. „See pidi küll olema üks õudne kukkumine. Ta oleks võinud murda oma selgroo või midagi.”

      Ike pööras pead ning vahtis rääkija poole, kelleks osutus purpurse kapuutsiga teismeline lumelaudur. „Jää vait ja helista uuesti suusapatrullile. Ütle, et meil on vaja helikopterit ja politseid.”

      Naine ei maininud tulistamist, sest tal polnud küsimusteks ja paanika puhkemiseks aega. Praegu kuulus kogu tema