Ilma näota ohver. Stefan AhnhemЧитать онлайн книгу.
kahekorruselise maja juurde, mis oli ehitatud samasugustest punastest tellistest nagu Fredriksdali koolimaja. Fabian ei suutnud mõista, kuidas Jörgen ja Lina olid kokku jäänud enam kui kolmekümneks aastaks. Kooli ajal oli ta kindel olnud, et nad ei pea semestritki vastu.
Fabian helistas uksekella ja meenutas, kuidas ta esimest korda Lina perekonna korteri uksekella helistas. Ta õppis siis neljandas klassis ning polnud piisavalt julge, et paigale jääda – enne kui tüdruku isa ust avama jõudis, pages ta korrus kõrgemale peitu.
Fabian ja Lina olid kokku leppinud, et kõnnivad hommikuti koos kooli ning sealt alates helistas ta igal hommikul tüdruku uksekella. Teekond kooli oli olnud tema päevade kõrghetk. Siis oli Lina ainuüksi tema päralt. Nad jalutasid ja naersid ning ta oli teinud kõik, et see teekond võimalikult kaua kestaks. Klippanil oli õigus. Lina oli kindlalt olnud nende klassi kõige ilusam tüdruk ning Fabian tahtis teada, kas ta oli ikka veel sama kena.
Ukse avas suur, rasvumisele kalduv naine. Ta kandis kottis pruuni kleiti ning tema juuksed olid mustad, välja arvatud juuksejuured, mis olid hallid. Ta näis väsinud ja kurnatud. Eelkõige nägi ta välja tunduvalt vanem kui nelikümmend kolm. Ilmselt oli Molanderil vananemise suhtes õigus, mõtles Fabian. „Teie olete vist Fabian Risk,“ ütles ta. Fabian noogutas, surudes naise kätt. „Agneta. Lina onutütar. Me oleme siin vahetustega, et ta üksi ei peaks olema. Tulge sisse.“
Fabian järgnes naisele majja. Tema silmad libisesid üle elutoa, mis oli palju kenam, kui maja välisilme järgi võinuks arvata. Linat aga polnud kusagil näha. „Oodake siin, ma toon kohvi,“ ütles Agneta kööki kadudes.
Fabian astus raamaturiiuli juurde. Isegi praegu, digitaalse allalaadimise ajastul, on kodune raamaturiiul üks neist kohtadest, mis kätkeb endas kõige rohkem saladusi.
See konkreetne riiul sisaldas üsna harilikke raamatuid, kultuuriesemeid ja muid asju. Klaasitagust täitsid värviliste likööripudelite kollektsioon ja erineva suurusega kristallklaasid, millele lisaks suveniirid Kreekast ja Kanaaridelt. CD-kollektsiooni moodustasid mõned vähesed kogumikplaadid ja DVD-plaatidest pooled olid Disney ja pooled Rootsi detektiivifilmid. Äärmiselt valikulisest raamatukogust vähemalt kolmveerand koosnes Jan Guillou, Henning Mankelli ja John Grishami romaanidest; ülejäänud olid August Strindbergi, William Shakespeare’i ja Charles Dickensi kohustuslikud köited. Ainsad nimetused, mis seda muidu nii tavalist pilti rikkusid, või parandasid, olenevalt sellest, kuidas vaadata, olid Paul Auster, Cormac McCarthy ja Jonathan Franzen. Fabian otsustas, et need raamatud kuuluvad ilmselt Linale. Alumiselt riiulilt leidis ta ka mõned fotoalbumid. Ta võttis neist esimese: selles olid pildid Jörgeni ja Lina pulmadest. Fabian ei saanud peast mõtet, et Lina oli teinud endast viletsama partii. Järgmine album oli mitmekesisem, sisaldades fotosid kõigest, alates jõuludest ja sünnipäevadest kuni vähipidude ja ristimisteni. Mõnedel piltidel poseeris Jörgen palja ülakehaga, eputades oma täistätoveeritud ja ülespumbatud musklitega.
„Leidsid midagi huvitavat?“
Fabian tõstis kiiresti pilgu albumilt ja nägi Linat.
„No nii! Siin sa oledki,“ ütles ta albumit käest pannes ja mõeldes, kas oleks paslik Linat kallistada. Ta otsustas ulatada käe, kuigi tema peopesa oli juba higine. „Tere.“
„Kas ma kallistust ei saagi?“
„Muidugi, palun vabandust. Ma lihtsalt ei tahtnud…“ Ta kallistas naist kõhklevalt.
„Tundsin su vaevu ära. Kuulsin, et kolisid Stockholmi.“
„Jah, aga nüüd olen tagasi. Ja mina tundsin sind kindla peale ära. Sa pole põrmugi muutunud.“
„Ma tänan.“
Järsku ei teadnud Fabian, kuidas vestlust jätkata või kuidas vältida ebamugavat vaikust. Ta tundis end poisikesena, kes oli äsja uksekella helistanud, kuid praegu polnud tal aega joosta ja peitu pugeda. Agneta naasis köögist kohvikandikuga ning asetas selle lauale.
„Lina, kas tahad, et ma siia jääksin?“
„Ei, Agge, pole vaja. Kõik on hästi.“
Agneta kadus jälle, Lina ja Fabian astusid laua juurde ja istusid diivanile.
„Kas sa osaled selles juurdluses, politseinikuna?“ küsis Lina kohvi valades; tema käsi värises, muutes valamise peaaegu võimatuks.
„Palun, luba ma ise,“ ütles Fabian, võttis kohvikannu ja valas sellest talle.
„Mul on nii kahju.“ Lina puhkes hääletult nutma. „Aga ma lihtsalt ei mõista. Ma ei saa aru, kuidas keegi võis Jörgenile midagi sellist teha. Ta ju meeldis kõigile. See ei ole üldse loogiline.“
Fabian tahtis talle lähemale nihkuda ja panna käsi lohutuseks naise nutmisest värisevale õlale, kuid otsustas siiski oma kohale jääda. Ta oli siin ikkagi politseiametnikuna ja ei midagi muud. „Lina, ma tean, et see on väga raske, aga kas sa suudaksid mõelda, kes selle taga võiks olla?“
Lina raputas pead. „Absoluutselt mitte. Nagu ma ütlesin, kõik armastasid teda. Tema õpilased koolis lausa jumaldasid teda. Ta teadis, kuidas nendega hakkama saada, eriti probleemsete lastega.“
„Jah, kujutan ette. Lõppude lõpuks oli ta ise ka omal ajal… kuidas seda öelda… pisut ulakas.“
Lina tõstis pea ja vaatas Fabianile otsa. „Mis mõttes?“
Ta kas surub oma mälestused alla või ei suuda nendega hetkel tegeleda, mõtles Fabian, pannes oma kruusi klaaslauale. „Lina, selleks, et meil oleks mingigi võimalus kinni püüda see, kes iganes seda tegi, pean ma pisut sügavamalt kaevama ja iga kivi alla vaatama.“
Lina vaatas kõrvale ning Fabian ei teinud midagi, et vaikust katkestada; viimaks andis naine järele ja noogutas.
„Nagu ma aru saan, käis ta just Saksamaalt õlut toomas. Tead sa, kas ta käis seal kellegagi koos?“
„Ta käis alati üksinda.“
„Kas seekord ei võinud olla erand?“
Lina raputas pead. „Kui ta oleks pidanud autos olevat ruumi kellegi teisega jagama, poleks see reis ennast ära tasunud.“
„Isegi mitte kaaslase jaoks?“
„Kes seda teha tahaks? Istuda autos kogu tee Saksamaale ja tagasi, saamata isegi midagi kaasa osta?“
Tal on õigus, mõtles Fabian, kes endiselt kogu selle sõidu mõttest aru ei saanud. „Võib-olla mõni sõber tahtis minna? Kas ta suhtles meie klassist kellegagi peale sinu?“
„Ei, ainult Glenniga. Glenn Granqvistiga.“
Fabian noogutas. Glenn ja Jörgen olid parimad sõbrad olnud kauem, kui Fabian meenutada suutis – nad olid tahutud samast puust. Jutuajamine Glenniga on järgmine punkt tema tegevusloetelus.
„Teie fotoalbumites olevate piltide järgi otsustades paistis Jörgen päris heas vormis olevat.“
„Jah, ta nägi alati hoolega vaeva, et vormis püsida. Kui lapsed väikesed olid, tundus mõnikord, et ta veetis spordisaalis rohkem aega kui kodus.“
„Nii et ta tegi kõvasti trenni?“ küsis Fabian, mõeldes, et nüüd ei ole enam mõtet tagasi hoida. „Ega sa juhuslikult tea, kas ta tarbis midagi, mis lihaste kasvule kaasa aitas?“
Lina vaatas talle otsa, nagu oleks oodanud ükskõik millist küsimust, aga mitte seda. „Ma ei tea, millest sa räägid. Anaboolseid steroide? Muidugi mitte.“
Fabian oli kindel, et Jörgen oli steroide kasutanud, aga see ei olnudki küsimuse mõte. Oluline oli viis, kuidas Lina vastas, ja see, et ta valetas.
„Kas ta on sind kunagi löönud?“
Seekord oli Lina paremini ette valmistunud. Ta oli rahulik ja enesekindel. Lina turtsatas ja raputas pead. „Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuhu sa sellega jõuda tahad. Jörgen oli üks meeldivamaid inimesi, keda ette võib kujutada, ja ta poleks mulle ega ka kellelegi teisele kunagi haiget teinud.“
„Lina, ma ei taha sugugi Jörgeni mainet rikkuda. Aga me mõlemad teame väga hästi, milline