Kuningate tagasitulek. Triinu MeresЧитать онлайн книгу.
end ja andis uuesti tuld, sihtides kuninga – sest kes see muu sai olla – kaela. Räägiti, et nende pealuust läbi laskmiseks tavaliselt käsirelvast ei piisanud, aga ehk kui pea otsast lasta…
Hiiglane sai pihta. Vajus küüru, ent ei kukkunud. Ta varjas end Phone-Xi kehaga ning kiskus tolle rinnast keskendunult mingi organi välja. Olevus lõi hambad, nii palju kui Raun surnu tagant nägi, ihust rebitud verisesse peotäide ning naine kuulis selgesti liha rebimisheli ja vere luristamist.
Ta röögatas, täiesti ebateadlik oma teost, ja samamoodi oli ilmselt kusagil veel keegi röögatanud, sest teiselt poolt anti samuti elaja pihta tuld ja, oi, raisk ja rümbatrukk, Raun oli selle joonel!
Ning midagi muud adumata veeretas naine end eemale, eemale, eemale, pea pööritamas ja süda paha, liikmed tuimad.
Kuidagi oli ta jõudnud jaama nurga taha ja ahmis seal õhku. Tulejoonelt väljas, kuninga ründeulatuses sügavalt sees, oi, raisk ja..!
Phone-X.
Vabisedes ajas sõdur end põlvedele. Keha ei tahtnud hästi sõna kuulata, aga teadvuses taguvad sõnapaarid «tulejoonelt väljas» ja PiXi tüüpiline «nutame hiljem» lükkasid ta liikvele.
«Kao siit kus kurat!» karjus naine kuskil tagapool lumes kükitavale Vandile. «Jookse tagasi, Katja juurde!» Võib-olla hoiavad nad kuningat seni kinni ja poiss jõuab putku. Rauni käed laadisid relva kiiresti ja automaatselt, sellal kui mõte seisis ega liikunud üldse kuskile. Nii, laetud.
Kuna kõik lasud olid vaikinud, viskas Raun uuesti kiire pilgu nurga taha.
Kuningas oli kusagile kadunud. Lumes, veidi eemal sellest, mis Phone-Xist alles oli jäänud, liigutas kellegi kogu. Murdosa sekundit kulus arusaamiseks, et see on Tael, ja järgmine murdosa enese peale vihastamiseks, et ta Vandi minema oli käsutanud.
Sest Tael kohe kindlasti ei liikunud nii nagu peaks, vaid paistis pigem sihitult käsivarrega vehkivat.
Raunil polnud mahti end rohkem needa, ta sprintis üle avatud maa teise juurde ja põlvitas kontrollima. Mis iganes Taelas ka katki oli, verd ei paistnud väga lahmavat ning naine tõmbas tolle vehkiva käsivarre üle oma õla, et meest minema aidata. Taela kõrist kostis mahasurutud oie, kui Raun tast kinni kahmas, aga too ei lasknud end segada. Naisel oli kavas teine mõne ukseni lohistada, sest no tulge appi! Seal jaamas peaks nagu oma Uniooni rahvas olema! Kui tal on väga väikegi võimalus rühmakaaslane elusalt nende juurde varju toimetada, ei saa keegi, raisk, teda proovimast takistada!
Isegi kui need persevestid polnud kogu selle verise mäsu peale ust lahti teinud ja näole andnud. Sidenõudele, mõtles ta segaselt, pole ka keegi tundide kaupa vastanud!
«See raisk võttis Nuru ka maha,» hingeldas Tael, üritades jalgu tööle saada, võttes vähemalt natuke oma keharaskust enda kanda ja Raunil tekkis lausa lootus ukseni välja jõuda – kuni Taela jalad viie suhteliselt kiire sammu järel kõrist kerkiva röögatuse saatel jälle alt ära vajusid.
Raun nägi kahte asja korraga. Esiteks seisis valgete seintega jaamahoone kaugema nurga juures üks väga-väga suur inimest meenutav kogu, ja teiseks ilmus betoonist valvuriputka ette kaks üsna normaalset inimest, kes tema poole rüsisid.
Siis oli suur kogu silmapilguga jälle kadunud. Võib-olla polnud teised teda märganudki, sest üks neist hõikas: «Kerige siia, enne kui ta tagasi tuleb, lollakad!» ja Raun, nüüdseks selgesti poolteadvusetu ja valjusti ägav Tael järel lohisemas, tegi oma parima.
Mees oli kuradi raske. Raunist endast oma meetriveerandi jagu pikem ja igale poole ulatuvad liikmed tont teab kuhu takerdumas. Siis olid võõrad juba nende ligi ja hiivasid suurema osa haavatu raskusest enda peale. «Tee sina katet, meil on moon peaaegu otsas!» ütles üks neist, paksult habemesse kasvanud vend, Raunile, ja too võttis ülesande vastu.
Väga raske oli kaugelt avastada midagi, mis liigub nii kiiresti ja hüpleb mööda seinu nagu kuningas. Aga see ei tähendanud, et teda otselaskudega eemale ei saaks paisata, ning just seda Raun tolle värdjaga teha kavatseski.
Teekond valvuriputkani kulus ebaloomulikult aeglaselt, iga appitõtanute samm Taela vedades venis nagu januse inimese sülg. Ometi olid nad kuidagi peaaegu kohale jõudnud, kuni Raun silmanurgast lumepöörist – ning siis otse enda ees hüppehoos poolkükki vajunud kuningat nägi.
Too ajas enda sirgu, vast kümmekond meetrit eemal, ja tegi talle silma. «Tere, neiu,» ütles ta madalal häälel oma verise suuga, puhtas inimkeeles. Õhukesse habemesse oli kellegi (Nuru? Phone-Xi?) tükke kinni jäänud.
Raun ei mõelnud. Ta lihtsalt vajutas, püüdes aimata, kuhu sihtmärk järgmisena liigub, sest seda pimedas pilguga kindlaks teha oli nagunii pea võimatu. Silmade abil ei õnnestunud tal veenduda, kas midagi tabas, sest juba oli kuningas lume lennates taas kadunud ja veri maas võis olla kelle iganes oma.
«Kus?» röögatas ta, pöörates end nagu nukk siia- ja sinnapoole, sellal kui talle appitõtanud hullud – teretulnud hullud – ukse all tudisesid ja «tee lahti, kurat!» karjusid.
«Ta tuleb koos teiega sisse ju!» röögiti teiselt poolt, ja Raun jõudis vaevalt imestada, mis neetud koht ja aeg vaidlemiseks, kui kuningas oli neil kukil ja ta laskis sellele näkku nii lähedalt, et tundus võimatu, et asi lihtsalt peast ilma ei jää.
Aga ei jäänud. Relv tõrkus ning Raun, igasugusest üllatusest juba üle, lihtsalt virutas sellega täiest jõust alt üles. Tabas. Olendi pea nõksas tagasi, hiiglaslik kere vankus ja veri lendas. Aga siis pöördus olevus tagasi, nägu küll verine mask, aga üldse mitte surnud, ja tema ilme, mis Rauni sarvkestale salvestus, see ilme pani kogu vere naise sees tarduma.
Veel üks päästikulevajutus.
Valang läks kuhu iganes.
«Nüüd ma suren,» käis naise peast veel läbi ja adrenaliinikergus kehas lahvas üheks suureks, pimestavaks valguseks teadvuses.
II
Kui pilt tagasi tuli, seisis ta ikka veel sealsamas valvuriputka ees ja keegi tõmbas teda õlast tagasi, majakese poole. Raun oleks tõmbajale peaaegu virutanud, kuid taipas viimasel hetkel, et haare pole vaenulik. Siis seletas silm juba ka seda, et kuna kuningas tundus lumepöörises tõmblevat ja visklevat temast eespool, ei saanud ta tõesti olla tema taga.
Ta lasi end tõmmata, kuhu teda tõmmati, usalda oma kamraadi ja kõik need teised sõnad. Putka uks virutati ta järel kinni ja lükati kolaki! ette vägevad riivid. Raun silmas maas mingit tumedat oigavat kogu – ilmselt Tael. Siis adus aeglaselt, kuidas teised kogud sees – neid tundus kuidagi hirmus palju olevat – kogunesid trellitatud akende ümber ja midagi erutatult karjusid.Paar hingetõmmet. Ole väga rahulik, ütles naine endale. Väga rahulik. Ta värises üleni nagu palavikus. Käed tudisesid.
Veel paar aaaeglast hingetõmmet.
Ja seejärel vaatas ta samuti aknast välja, taibanud, et sealt kostab mingit röökimist. Ebamääraselt häirituna sellest, et ta ei tea, kes röögib ja miks.
Esimese asjana nägi ta lumepöörist. Ma olin nii kaua pilditu, et seal on mingi tuisk alanud?-mõte oli elujõuline umbes sekundi, kuni talle meenus kuninga jõnkslev lumine liikumine, kui elukas ennist nende poole tormas. Lumi ümberringi lendas üsna samamoodi. Siis pudenes nähtav lumepööris juba tükkideks ja Raun nägi, et selle oli tõepoolest tõstnud mitte tuul, vaid talle ülemääragi tuttav kuningas ja – oh, nojah. Nagu poleks päev piisavalt halb olnud.
Üks teine samalaadne veel.
Teine hiiglasuur mees, metsiku tumeda juuksepahmaka ja sama metsiku tumeda habemega, lumehämaruses eristamatute näojoontega. Mingisugustest karvastest nahkadest ürbis ja tumedates pükstes, käes järjekordne kuradi suur nuga.
Enne kui Raun täpsemalt uurida jõudis, olid nood kaks jälle üksteisel kallal ja verd lendas nagu vihma.
«Mis toimub?» küsis ta võõrastelt.
Üks akna juurest pöördus tema poole. Raun ei näinud nägu, ainult kõrget kogu.
«Vaata aga,» ütles mehehääl. «Teil oli õigus. Ongi naine.» Korraks välgatas kollakas lambivalgus