Sinine välk. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
veel hullemaks. Kui me täna välja ei lähe, siis me võib-olla ei saagi.”
Nad seisatasid köögiukse kõrval, et panna jalga säärikud ja selga vihmakuued. Seal oli tuulevari, kuid Fran tundis huultel sellegipoolest soolamaitset; kui nad majast eemale läksid, lõi tuuleiil tal hinge kinni ja oleks peaaegu jalust maha niitnud. Perez naeris ja võttis tal ümbert kinni.
Nad kõndisid põhja poole ja Perez näitas naisele kohti, mis olid talle olulised: „Siin elasid Ingirid ja Jerry. Hoidsin mõnikord nende kolme tirtsu, ehkki ma ei olnud neist palju vanem. Misukest tantsu nad minuga lõid! Nüüd saab saar kogu elektri tuuleturbiinist. Minu ajal oli igal perel oma generaator. Kui hakkas pimedaks minema, siis oli kuulda, kuidas need käima pannakse. See koht seal kaldal on Myersi Jimmy maja. Ja seal tuleb Margo postkontorist.”
Nad astusid sisse poodi, et osta šokolaadi ja pataka postkaarte Franile, saatmiseks oma perele lõunasse – kui ilm peaks postivedu lubama. Kogu jutt käis tormi ümber. Keskealine naine, seljas käsitsi kootud kampsun, naaldus kassale. „Jimmy, kas laevast on mingeid uudiseid?” Ja kui Jimmy pead raputas: „Ma küll ei usu, et ta täna tuleks, ja minul on viimane leib otsas. Õnneks ma ostsin sisse hulga kuiva pärmi. Ja õllega on ka kitsas käes. Loodame, et inimesed on endale varusid soetanud.”
Kaugemal põhja pool suri asustus jälle välja. Maapind tõusis ja Fran nägi teed eemale looklemas, ühel pool künkahari ja lennuväli, teisel pool tasane rohumaa. Paremal pool langes Lambakalju nõlv otsejoones merre, mis andis Fairi saarele iseloomuliku välimuse ja mis eristas teda nii Shetlandi peasaarest kui Northlinki praamist.
„Mis see on?” Fran oli peatunud ja selja vastu tuult pööranud. Ta oli arvanud, et saab hakkama, kuid minek oli raske ja tal oli heameel, kui leidis põhjuse puhata. Ta osutas müürile, mille otsas seisis traatvõrgust puur. Kokku nägi see välja nagu laevakorstna otsa asetatud puust kast.
„See on Heligolandi puur. Sellega püüavad linnujaama töötajad rõngastamiseks linde. Loodusuurijad tegutsevad siin viiekümnendatest saadik; alustasid Põhjasadamast paarist puuhütist. Kogu asi sai alguse paarist kutist, kes olid siin sõjavangis. Ilmselt nad unistasid, et tulevad ükskord tagasi ja asutavad siin lindude ja taimede uurimise keskuse. Kui Põhjamajakas automaatseks tehti, siis korraldati suur rahakogumise kampaania, et sinna ultramoodne linnuvaatlusjaam rajada. Kevaditi on siin botaanikakursused. Praegusel aastaajal on siin linnuvaatlejad. Mõnikord tundub, et saar on servani täis binoklitega tegelasi, kes jahivad haruldasi linde.” Perez vaikis hetke. „See on neil nagu maania.”
„Kuidas need linnuvaatlejad ja saarerahvas kokku klapivad? Saavad nad omavahel läbi?”
„Enamasti. Me oleme kõik selle jaama kõrval üles kasvanud ja kõik olid tuletorni ümberehitamisega nõus – see on teistest majadest nii kaugel ja oleks raske ette kujutada, et mõni tavaline inimene tahaks seal elada. Jaam annab tööd poele, laevale ja postkontorile. Vanasti ikka kaevati mõnikord, et külastajad tulevad võõra maa peale, lükkavad aedu ümber ja tallavad vilja, aga üks selline torm nagu praegune võib teha sama palju kahju kui terve leegion linnuvaatlejaid. Maurice ja Angela on siin olnud viis aastat. Saarerahvas paistab nendega täitsa rahul olevat.”
„Mulle tundus, nagu oleks su ema öelnud, et keegi Jane on seal ülemus.”
„Jane on kokk. Väga hea ja kohutavalt tõhus. Rahvas hakkas seal oma pidusid pidama just sellepärast, et toit on nii hea.”
Perez hakkas jälle liikuma. Nende ees sirutus maakitsus, mille ühel küljel oli liivarand, teisel küljel aga kaljud ja kivikamakad.
„See on Põhjasadam, kuhu käib Good Shepherd,” ütles Perez. „Hea ilmaga seisab ta seal sillas, aga nüüd on staaplile tõmmatud. Tule. Lähme edasi. Meil on veel pikk maa minna.”
Tuletorni juurde jõudsid nad kuidagi äkki, autolaiuse tee käänakust väljudes. Rida valgeks lubjatud majakesi, tagapool torn, ja kogu kompleksi ümber madal, samuti valgeks lubjatud kiviaed, piiramas sillutatud õue, mille ühte otsa viirutasid pesunöörid.
Fran oli tuule käes kõndimisest väsinud. Taevas oli lauspilves ja väikestes akendes põles kutsuv tuli. Ta kujutles tassikest teed, kaminat ja pääsu tormi väsimatust ulumisest. Ta ei olnud kindel, kas ta suudab saare lõunaotsa tagasi kõndida.
Perez avas eeskoja ukse. Vööruses olid nagid välisrõivaste jaoks ja pink täis mitmesuguseid saapaid ning kingi. Ninna tungis niiskete kummikute, sokkide ja vihmakuubede hõngu. Eemalt oli kuulda kõrgendatud hääli.
„Mul on tõesti kahju, aga see on võimatu.” Seda ütles selge naisehääl, mis kuulus inimesele, kes eeldab, et teda võetakse tõsiselt. Keegi hea hariduse saanud inglanna. „Teil oli võimalus täna hommikul lennukiga lahkuda. Me selgitasime teile üheselt, et laev tõenäoliselt ei lähe. Meeskond ei pane enda ega oma reisijate elu ohtu vaid sellepärast, et teie olete otsustanud tüdinud olla.”
Fran otsustas, et see peab olema kokk Jane. Kõneleja tundus tõepoolest kohutavalt tõhus olevat.
„Keegi ei rääkinud mulle lennukist midagi!” Seda ütles teine naishääl. Noorem. Sellest kostis hukas teismelise kaeblevat vingumist.
„Sellest teatati hommikusöögi ajal.”
„Sa tead, et ma ei söö kunagi hommikust. Oleksid pidanud mind üles otsima ja mulle ütlema. Miks isa ei öelnud mulle?”
„Siis ei olnud enam mõtet. Kõik kohad olid juba täis.”
„Oh issand!” Need sõnad kostsid nagu kile itkemine, kuid Fran tajus nende taga tõelist paanikat, sedasorti kabuhirmu, mida tundis ta ise, kui arvas, et lennuk ennast puruks sõidab. „Ma vihkan seda kuradi kohta. Ma suren, kui pean siin veel üheainsagi päeva olema.”
Neljas peatükk
Perez lamas isakodu külalistetoas, mis oli lapsepõlves olnud tema tuba. Fran ta kõrval magas. Neile aseme korraldamine oli vanematele ilmselt teatud muret valmistanud. Üks tubadest oli imeväike, sinna olid mahutatud laud, lauaarvuti ja suur metallist kartoteegikapp, mille Mary oli endale võtnud, kui kool selle ära viskas. Siia voodi ei mahtunud. Perez mõtles, et võib-olla pakutakse talle elutoa diivanit. Isal olid seksuaalmoraali osas ranged põhimõtted. Ent kui nad ka olid vaielnud, kas noortel kõlbab voodit jagada või mitte, siis oli Mary peale jäänud. Igatahes juhatas ta nad katusekorruse tuppa võidukal ilmel.
„Natuke teistmoodi, mis, Jimmy? Mitte nii nagu sinu ajal.”
Perez nägi, et tuba oli nende auks ümber seatud. Uus kahekohaline voodi, uued suurte siniste lilledega kardinad ja kardinatega sobiv voodipesu. Vanal rätiriiulil kaks kokkuvolditud sinist käterätti. Perez kujutles, kuidas ema televiisorist päevaseid sisekujundussaateid vaatas, kui ilm õues toimetada ei lubanud.
Nüüd voodis lamades ja kuulates, kuidas tuul katusekive sakutab, meenus Perezile naine, kellega ta oma süütuse kaotas. Kujutluspilt kerkis ta silme ette üsna ootamatult ja märkimisväärse jõuga. Tõepoolest naine, sellal kui tema oli alles poiss. Beata. Saksa üliõpilane, Šoti Muinsuskaitse Seltsi töölaagri liige; laager oli üheks suvekuuks enda valdusse võtnud Puffini, saare lõunaotsas asuva vana kivist kalaaida. Perez oli kuueteistkümnene ja suvevaheajaks koju tulnud. Beata oli kahekümne ühene.
See oli sama aasta, kui Põhjasadamas tehti ehitustöid ja tudengid olid töölised; sama aasta, kui Kenneth Williamson oli juhukülalisena Springfieldi tulnud. Ühel õhtul toimus Puffinis grillipidu ja Perez kutsuti ka. Talle meenusid hoone varju ritta laotud Saksa õlle pudelid ja kõrbeva liha lõhn. Ta istus murul ja ajas ühe naisega juttu, kuni äkki taipas, et naine vaatab teda kuidagi imelikult. Sulgeb pooleldi silmi ja õõtsutab end kergelt, nagu oleks omadega kuskil ära, nagu talle nüüd tundus, mingis omaenda erootilises fantaasias.
„Ma tahan ujuda,” oli naine silmi pärani lahti lüües öelnud. „Kus ma saaksin ujuda?”
Selleks ajaks olid ülejäänud tudengid lustakalt täis ja laulsid keeltes, mida Perez ei mõistnud. Ta viis naise Gunglesundi, looduslikku basseini kaljude vahel saare lääneküljel. Eriti kõrgete tõusude ajal meri täitis selle ja seejärel soojendas päike, nii et seal ei