Kasside salajane keel. Susanne SchötzЧитать онлайн книгу.

      Kompis veetis öö esikus, oma lemmiktekil tabureti otsas. Ta sirutab ja ringutab end kogu oma uhkes ulatuses, mis loob veidra kontrasti heleda beebi-mäuga mmiiihh – „Ära mind unusta, minul on ka kõht tühi!“ Kui ma kausi õigesse kohta panen, hõõrub ta pead mu jalgade vastu ja kurrub vaikselt. Kurr! – „Aitäh!“ „Palun, sõbrake,“ vastan ma ja silitan teda kukla pealt.

      Siis lähen ma välja aeda, kust on näha naabrikassi Hallvalgikut oma uues korvis köögiakna all pesitsemas. „Tere hommikust, Hallvalgik,“ ütlen ma. „Magasid hästi?“ Nii kui ta mind näeb, ringutab ta aeglaselt ja turnib kergel sammul akna kõrvale laotud puuvirna pidi üles, õigustatud ootuses, et ma asetan sinna tema toidukausi. Hallvalgik on minuga veel üsna võõristav. Ma lähenen talle teatava ettevaatusega ja püüan teda hellalt otsmiku pealt silitada. Ta protesteerib otsekohe: Näu-näu! – „Ei, täna mulle see ei meeldi.“ „Hüva, nagu soovid,“ ütlen ma ja lähen tuppa tagasi, kus teised kassid mind ootavad. Rituaal on läbi viidud. Kõik kassid on toidetud. Minu päev võib alata.

      Hommikurituaal kassidega on alati huvitav, tekitab kohe hea tuju ja teeb sel moel ka eelootava stressirohke päeva talutavamaks. Meie suhtlus, meie viis üksteisele tere hommikust soovida ja koos hommikust süüa on parim moodus päeva alustamiseks. Isegi kui rituaali kulg alati sedasama mustrit järgib, suudavad mu kassid mind ikka ja jälle väikeste variatsioonidega üllatada. See on segu sõbralikest ja rõõmsatest häälitsustest, mis erinevad väikestes nüanssides. Vahepeal olen neid üpris hästi tõlgendama õppinud. Seega mõistan oma kasse iga päevaga aina paremini.

      Kuidas kõik alguse sai

      Te kindlasti juba aimasite: ma olen kassifanaatik – kattatant nagu minu emakeeles rootsi keeles öeldakse. Ma ei suuda elu ilma kassideta ette kujutada ja nii on see minu mäletamist mööda alati ka olnud.

      Niisiis otsisin ja leidsin ma ikka ja jälle võimalusi kassidega lähemalt tutvuda, neid jälgida ja neilt õppida. Kuna ma olen elukutselt foneetik ning uurin seega (keele)häälikuid ja häälitsusi teaduslikult, olen ma keskendunud eelkõige häälitsustele, millega kassid end inimestega kontakti astudes väljendavad. Häälitsuste variatsioonide ja nüansside rohkus on täiesti hämmastav ja lisaks erinevad need ka kassiti. Selle mitmekesisuse uurimises veel lõppu näha ei ole.

      Ja ometi on ühisosa olemas. Olen kirja pannud oma kogemused ja leiud, millest võib teistele kassisõpradele vestmikuna palju kasu olla ning mis võib viia kasside parema mõistmiseni. Kui oleme võimelised mõistma, mida meie kassid meile öelda tahavad, sest oleme võimelised neid hoolikamalt kuulama, muutub vastastikune mõistmine oluliselt paremaks. Meie suhe kassi ja kassi suhe meisse muutub intensiivsemaks. Suudame tema vajadusi paremini ja kiiremini ära tunda ning ka täita.

      Olen kasse armastanud nii kaua, kui mäletan. Kuigi mu lapsepõlvekodus kasse ei olnud, soovisin igal aastal nii sünnipäevaks kui ka jõuludeks just kassipoega, kuid sain kingituseks vaid karvaseid mängukiisusid …

      Alles täiskasvanuks saades võisid tõelised elusad kassid minu poole sisse kolida. Oma esimesed kassidest seltsilised sain ma sõpradelt ja sugulastelt, kes oma koduloomi enam kas hooldada ei saanud või ei tahtnud.

      Nii õppisin ma tundma üht sõbralikku mustvalget puujalgset kõutsi nimega Fox ehk Üleskeeratud Rebane. Tema hüüdnimi ei tulnud tühjast kohast. Ta tõmbles kogu aeg ringi ja läks kõige pisemate asjade peale närvi. Aga! Niipea kui ta minu juurde jõudis ja oma transpordipuurist välja sai, et minu kahetoalist korterit sondeerida, oli ta väga sõbralik, malbe ja uudishimulik. Ta nurrus rõõmsalt enda ette, lasi uue toidukausi sisul hea maitsta, tegi endale minu voodi peale mõnusa pesa ja jäi magama.

      See oli armastus esimesest silmapilgust, mis jäi veel mitmeks õnnelikuks aastaks kestma. Kui saabus päev, mida kõik loomasõbrad pelgavad, pidin ka mina vana ja väga haige kõutsi tema viimsele teekonnale saatma ja tal uinuda laskma. Kuigi mu lein oli tohutu, polnud kassivaba elu minu jaoks enam mõeldav. Niisiis – mu abikaasa Lars ja mina võtsime enda juurde aeg-ajalt puhkusekasse: mängisime kassihoidjaid, kui nende omanikud parasjagu reisil olid.

      Meie lemmikud puhkusekülalised olid väga elegantsed, kuid samas kõrgid Birma kassipreilid Ljudmilla ja Estrella, nagu ka tiigritriibuline, graatsiline ja kõrge intelligentsiga Kissesson.

      Paksuke, mustjas, kena, uje ja eriti sõbraliku olemisega kõuts Vincent elas mõne aja jooksul kaks-kolm korda aastas meie juures. Kuna ta meeldis mulle nii väga (ja kuna ta autosõite transpordipuuris nii väga vihkas), pikenes tema viibimine meie pool sageli, mis päädis sellega, et sain ta üsna tihti omanikele plaanitust palju hiljem tagastada. Pärast mõnd aastat tohtis ta lõpuks meie juurde päriselt sisse kolida. Seitse pikka aastat hoolitsesime tema eest, toitsime dieedikohaselt ja süstisime vaesele diabeetikule kaks korda päevas insuliini. Mida lähemale tema surmale, seda rohkem ravimeid ta vajas. Lõpuks tähendas see üheksat erinevat tabletti, mida ta kaks korda päevas manustama pidi. Ta vihkas seda. Me pidime kogu oma loomingulisuse kokku võtma, et ta ravimid alla neelaks. Sellele järgnevate maiustustega saavutasime edu.

      Ma õppisin keeleteadust ja foneetikat, Vincent minu kirjutuslaual peesitamas, ja töötasin oma doktoritöö kallal. Kui ta aastal 2010 suri, olime ahastuses. Ma leinasin nagu aastaid varem, kui Fox meie seast lahkus. Minu mees, kes on sama suur kassiarmastaja nagu minagi, vandus, et ta ei võta enam mitte kunagi ühtegi kassi.

      Kolm kassipoega

      Ah et mitte kunagi enam? Juba mõned kuud pärast seda, kui Vincent lahkus, oli igatsus kasside järele jälle käegakatsutav. Ma hakkasin mõlemat naabrite kassipreilit Mustvalget ja Hallikvalget, kes sageli meie aias ringi hulkusid, oma koju meelitama ja neid maiustustega toitma. Ma vaatasin pea iga päev kuulutusi uut kodu otsivatest kassidest, kuni sattusin ühe kuulutuse peale internetis, kus anti teada, et kolm väikest musta kassipoega, õde-venda, vajavad hädasti uut kodu.

      Nad elasid üsna meie lähedal ühes külmas aiamaa lehtlas ja mul õnnestus oma meest veenda neid vähemalt vaatama minema, et otsustada, kas ehk mitte üht-kaht neist ikkagi enda juurde võtta. Kui me ühel külmal talvepäeval sinna kohale saabusime, pühkis parasjagu tolle aasta esimene lumetorm üle linna. Naine kohalikust loomakaitseühingust, kes neid iga päev toitmas käis, oli raskelt külmetunud. Kolm väiksekest olid nii võluvad ja graatsilised. Me olime kui ära tehtud. Aga millised neist kolmest me kaasa peaksime võtma? Millise peaksime me siia üksinda jääkülma lehtlasse jätma? Ja kas me suudaksime seda üldse teha? Me püüdsime olukorrast välja rabeleda, andes otsustusvastutuse loomakaitseõiguslasele üle. Aga tema viskas teatepulga elegantselt tagasi: me pidavat esialgu ikkagi kõik kolm endaga ühes koju viima, seniks kuni kolmandale kassile leitakse mõni muu kodu.

      Juba tagasiteel autos oli asi selge: „Me jätame kõik kolm enda juurde,“ kuulutas mu abikaasa. Sellega oli jutul lõpp. Juba järgmisel päeval kolisid kolm karvakera meie juurde sisse.

      See oli esimene kord, kui meie kodus olid nii väikesed kassid. Mu mees ja mina hakkasime end õige pea tundma kui väikelaste vanemad. Pidevalt oli midagi teha. Tavapärase toitmise, liivakastide tühjendamise ja tolmuimemise (kolm musta kassi, kes iga päev kogu majas ringi kähmlevad ja mängivad, kaotavad palju musti karvu) kõrvalt oli pidevalt midagi koristada, mis väiksekesed ümber ajanud või riiulitelt maha paisanud olid.

      Kuigi meil oli pidevalt mingit toimetamist, ei kahetsenud me kordagi. Donna, Rocky ja Turbo (nad said oma nimed juba loomakaitseõiguslaselt, aga aja jooksul lisandus palju hüüdnimesid) võimaldasid meil osa