Punane Kuninganna 3: Kuninga kong. Victoria AveyardЧитать онлайн книгу.
andis korralduse Tuck evakueerida kohe, kui saime võimaluse temaga raadio teel ühendust võtta. Ta teadis, et Mare Barrow’ ülekuulamine juhatab vaenlase otse saarele. Farley suutis vanglast varastatud kraami ja muu varustuse hiiglasuure kaubalennuki ning paatidega ohutusse kohta toimetada. Ise olime sunnitud maad mööda rändama, et õnnetuspaigast kiiresti üle piiri põgeneda ja koloneliga kokku saada. „Olime sunnitud” seetõttu, et taas kord öeldi mulle, mida teha ja kuhu minna. Olime lennukiga teel Vinelinna, et püüda päästa üht lapssõdurite leegioni. Nende hulgas oli ka mu vend. Ent pidime missiooni katki jätma. Praeguseks, nagu nad mulle iga kord ütlevad, kui saan kokku piisavalt julgust, et keelduda astumast ainsatki sammu rindejoonest eemale.
Mälestus sellest lööb mu põsed lõkendama. Oleksin pidanud edasi minema. Nad poleks mind peatanud. Ei oleks saanud mind peatada. Kuid kartsin. Kaevikutele nii lähedal olles mõistsin, mida kujutab endast üksi marssimine. Sureksin ilmaasjata. Sellest hoolimata ei suuda ma lahti saada häbist toonase valiku pärast. Kõndisin taas minema ja jätsin venna maha.
Kulus nädalaid, enne kui kõik taas kokku said. Kõige viimasena saabus Farley oma sõduritega. Mulle tundus, et ta kolonelist isa tammus kogu selle aja edasi-tagasi meie uue baasi jäistes koridorides, mil tüdruk kadunud oli.
Kui mitte muud, siis teeb Barrow oma vangis viibimise vähemalt kasulikuks. Tähelepanu, mille säärane vang endale tõmbab, rääkimata Corviumis keenud möllust, on seisanud kõik vägede liikumised Vinelinna ümber. Mu vend ei ole ohus. Noh, niivõrd kui seda saab olla, kui oled relvaga ja mundris viieteistkümneaastane poiss. Kindlasti vähem ohus kui Mare.
Ma ei tea, kui palju kordi olen kuningas Maveni pöördumist näinud. Kohale jõudes kaaperdas Cal juhtimiskeskuse nurga ning vaatas seda ikka ja jälle uuesti. Vist keegi meist ei söandanud hingata, kui seda esimest korda nägime. Kartsime kõik halvimat. Arvasime, et peame kohe nägema, kuidas Mare peast ilma jääb. Ta vennad olid endast väljas ja võitlesid pisaratega. Kilorn mattis aga näo käte vahele, suutmata isegi vaadata. Kui Maven kuulutas, et hukkamine on tüdrukule liiga leebe palk, siis Bree vist lausa minestas kergendusest. Ent Cal vaatas kõike pealt kurdistavalt vaikides, kulmud keskendunult ninajuurel koos. Sügaval sisimas teadis ta nagu me kõik, et Mare Barrow’d ootab ees midagi surmast hullemat.
Tüdruk põlvitas Hõbedase kuninga ees ja laskis liikumatult oodates endale võru ümber kaela panna. Ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Laskis kuningal end kogu rahva silme all terroristiks ja mõrtsukaks kutsuda. Osaliselt soovin, et Mare oleks vastu nähvanud, kuid tean – ta ei tohtinud ühtegi vale liigutust teha. Ta üksnes põrnitses kõiki enda ümber, pilk ikka ja jälle üle platvormi ummistavate Hõbedaste libisemas. Nad kõik tahtsid vangile lähedale pääseda. Kütid trofeesaagi ümber.
Kroonist hoolimata ei näinud Maven kuigivõrd kuninglik välja. Väsinud, võib-olla haige. Kahtlemata vihane. Ilmselt selle pärast, et tüdruk ta kõrval mõrvas just ta ema. Poiss sikutas Maret kaelavõrust ja sundis teda hoonesse kõndima. Tüdruk sai veel viivuks üle õla piiluda, silmad otsivalt pärani. Kuid järjekordne tõmme sundis teda lõplikult ümber pöörama ning sellest ajast peale ei ole me ta nägu näinud.
Tema on seal ja mina olen siin – kopitanud, külmetanud, päevade kaupa putitanud juhtmestikku seadmetel, mis on vanemad kui ma ise. Kogu see asi on üks neetud ajaraisk.
Näppan koikul lamades minutikese, et mõelda vennale. Sellele, kus ta võiks olla või mida teha. Morrey. Mu kaksik, kellega sarnanen vaid välimuselt. Tasane poisike Uuslinna karmidel kõrvaltänavatel, vabrikusuitsust süda alatasa paha. Ma ei soovi kujutledagi, mida sõjaväeline väljaõpe temaga teinud on. Olenevalt arvamuse avaldajast olid tehnikud armeesse võtmiseks liiga väärtuslikud või liiga nõrgad. Senikaua, kuni Ergav Kaardivägi hakkas vahele segama, paar Hõbedast ära tappis ja sundis vana kuningat ka omalt poolt pisut sekkuma. Meid mõlemat värvati väeteenistusse, kuigi meil olid töökohad olemas. Kuigi olime vaid viisteist. Need Cali enda isa poolt rakendatud neetud meetmed muutsid kõike. Meid valiti välja, kästi sõduriks hakata ja viidi vanematekodust minema.
Nad lõid meid peaaegu otsemaid lahku. Kusagil nimekirjas oli minu nimi, kuid tema oma mitte. Kunagi tundsin tänutunnet, et just mind Corrosesse saadeti. Morrey poleks ealeski kongi üle elanud. Nüüd aga soovin, et võiksime kohad vahetada. Tema oleks vaba ja mina eesliinil. Kuid kui palju kordi ma ka koloneli ei paluks, et ta Lasteleegioniga veel kord katset teeks, tõrjub ta mu iga kord eemale.
Nii et võin samahästi uuesti küsida.
Tööriistavöö mu puusade ümber on tuttavalt raske ja mütsub sammude taktis. Kõnnin piisavalt otsusekindlalt, et eemale peletada kõiki, kes võivad võtta vaevaks mind takistada. Kuid koridorid on enamjaolt tühjad. Ei ole kedagi, kes märkaks mind hommikust võileiba järades mööda kõmpimas. Ilmselt läks veelgi rohkem kapteneid oma rühmadega välja patrullima, et Triali ja piiri läheduses ringi luurata. Ilmselt otsivad Punaseid – neid, kel vedas nii palju, et põhja välja jõuda. Osa tuleb siia liituma, kuid nad on alati sõjaväeeas või töölised, kelle oskustest tõuseb eesmärgile tulu. Ma ei tea, kuhu saadetakse perekonnad – orvud ja lesed. Need, kes jääksid vaid jalgu.
Nagu mina. Kuid sagin põhjusega jalus. See on ainus viis mingisugustki tähelepanu pälvida.
Koloneli harjakapp – see tähendab kabinet – asub magamisruumidest korruse võrra kõrgemal. Ma ei vaevu koputama ja katsun selle asemel uksenuppu. See pöördub kergelt. Uks avaneb süngesse betoonseintega kitsukesse tuppa, kus on paar lukustatud kappi ja hetkel hõivatud kirjutuslaud.
„Ta on juhtimiskeskuses,” teatab Farley pilku paberitelt tõstmata. Naise käed on tindilärakaid täis ning ninal ja verd täis valgunud silmade all haigutavad ühtlased mustad plekid. Ta uurib süvenenult midagi, mis näeb välja nagu kaardiväe suhtlus – kodeeritud sõnumid ja korraldused. Pidevate sosinate põhjal kaardiväe kõrgemate astmete kohta taipan, et need on ülemjuhatuselt. Keegi ei tea sellest kuigi palju, kõige vähem veel mina. Keegi ei räägi mulle midagi, kui ma just kümme korda üle ei küsi.
Kortsutan naise välimust nähes kulmu. Hoolimata kõhtu varjavast lauast on tema olukord hakanud välja paistma. Nägu ja sõrmed paistes. Rääkimata kolmest toidujäänuseid täis kuhjatud taldrikust.
„Ilmselt oleks kena mõte aeg-ajalt natuke magada, Farley.”
„Arvata on.” Mu mure näib teda ärritavat.
Olgu siis pealegi, ära kuula. Pööran talle pika ohke saatel selja ja asun ukseavast välja astuma.
„Anna talle teada, et Corvium on piiri peal,” lisab Farley tugeval lõikaval häälel. Korraldus, kuid samas ka midagi muud.
Heidan talle üle õla pilgu, kulm üles tõstetud. „Mis piiri peal?”
„On toimunud rahutusi. Esineb üksikuid teateid surnuna leitud Hõbedastest sõduritest ja laskemoonaladudel on tekkinud tobe komme õhku lennata.” Ta peaaegu muheleb seda öeldes. Peaaegu. Ma ei ole teda näinud naeratamas ajast, mil Shade Barrow suri.
„Kõlab tuttava kätetööna. Kas Ergav Kaardivägi on linnas?”
Ta vaatab lõpuks ometi üles. „Meie teada mitte.”
„Siis on leegionid pöördumas.” Lootus lööb teravalt ja toorelt mu rinnus lõkkele.
„Punased sõdurid…”
„Neid on tuhandeid Corviumi paigutatud. Ja rohkem kui paar tükki neist taipas, et on Hõbedastest ohvitseridest tugevas arvulises ülekaalus. Vähemalt neli ühe vastu.”
Neli ühe vastu. Ja niisama lihtsalt muutub mu lootus kibedaks. Olen oma silmaga näinud, mida Hõbedased endast kujutavad ja mida teha suudavad. Olen olnud nende vang ja vastane, võimeline võitlema vaid tänu oma väele. Neli Punast üheainsa Hõbedase vastu on ikkagi enesetapp. Ikkagi kindel kaotus. Ent Farley ei paista nii arvavat.
Ta tajub mu ebakindlust ja püüab olla võimalikult leebe. Nagu žilett, millest saab nuga.
„Su vend ei asu linnas. Pistodaleegion püsib endiselt Vinelinna liinide taga.”
Miinivälja ja leegitseva linna vahel lõksus. Fantastiline.
„Ma