Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed. Ally CarterЧитать онлайн книгу.

      peatükk

      „Liigume.” Mees mu kõrval kõneles varrukasse peidetud mikrofoni. Teadsin, et need sõnad ei ole mulle mõeldud.

      Lämbe augustiõhk oli meresoolast ja bussi heitgaasidest tüüne. Teid täitsid miilide pikkuselt sõidukid ning kõikjal, kuhu vaatasin, paistsid punased, valged ja sinised toonid. Iga nurga peal tundsin väljaõppinud pilke piidlemas, nägemas, mällu talletamas iga viimset kui sõna ja analüüsimas iga pilku tosinkonna miili ulatuses.

      Osake minust soovis pageda suurte tumedais ülikondades meeste käest, kes mind kummaltki küljelt ümbritsesid. Teine osa tahtis imetleda kahekümne meetri kaugusel kaste nuusutavaid pommikoeri. Ent kõige rohkem oleksin tahtnud valetada siis, kui üks teine, kirjutamisaluse ja kuulariga mees mu nime küsis.

      Lõppude lõpuks olen ju veetnud kõvasti aega, õppides, kuidas just sellistes olukordades võltsitud isikutunnistusi lauale lüüa ja täiuseni lihvitud legende ette kanda – nii et oli oodatust raskem öelda lihtsalt: „Cammie. Cammie Morgan.”

      Tundsin ennast imelikumalt, kui oleks arvanud, kui mees pilguga üle paberi libistas ja viimaks teatas: „Võite sisse minna.”

      Justkui oleksin lihtsalt üks kuueteistaastane tüdruk.

      Justkui ei saaks ma endast mingilgi moel ohtu kujutada.

      Justkui ei käikski ma spioonikoolis.

      Läbi hotelli fuajee sammudes meenus mulle kõige esimene ülesanne, mille salaoperatsioonide õpetaja meile andis: Märka asju. Igast nurgast kiiskasid vastu valgustid ja kaamerad. Läbi koopataoliste ruumide lookles hiiglaslik punaseid, valgeid ja siniseid õhupalle täis võrk nagu mingi patriootiline püüton. Üleval esimesel rõdul laulis Texase delegatsioon kollastest roosidest ja mööda jalutav naine kandis päratut Georgia osariigi virsikukujulist vahtkummist peakatet.

      Libistasin silmadega üle vanade naiste ja noorte tüdrukute hordide. Abikaasad. Kolledžiõpilased ja pensionärid. Viimati, kui end niisugusest rahvamassist leidsin, oli teine aastaaeg. Siis viibisin ma teises linnas, nii et võib-olla oli asi hotelli külmas konditsioneeris või lihtsalt mälestuses ühest jahedast päevast Washingtonis. Igatahes mingil põhjusel jooksis üle mu selja külmavärin. Ma pidin toona võitlema visalt pealetungiva déjà vu tundega, kui ringi vaadates ütlesin nime, mida polnud nädalate kaupa lausunud. „Zach.”

      Pilgutasin silmi ja mõtlesin, kas osake minust jääb alatiseks muretsema, et ta võib mul sabas jõlkuda.

      „Siitkaudu,” juhatas mees mu kõrval, kuid me ei jäänud marmoriga kaetud registreerimislaua ees lookleva saba lõppu seisma. Kahe liftirea vahelt läbi sammudes ei võtnud me isegi tempot maha. Selle asemel pöörasime kitsasse tuledesäras koridori, mis asus kõrge laega fuajeest justkui valgusaastate kaugusel. Plüüsvaibad andsid teed täketega kaetud linoleumile. Jäime lõpuks seisma lifti ees, mis polnud päris kindlasti hotellikülastajate silmadele mõeldud.

      „Nii et sa oled siis