Turvaline internet. Digimaailma teejuht. Diana PoudelЧитать онлайн книгу.
sest neile hirmsasti meeldib õpetada.
Raamatus on 16 peatükki erinevate teemade kohta, millega internetis tihti kokku puutume. Iga peatüki lõpus on ka nõuanded, kuidas teemat seletada algklassilastele neile arusaadavas keeles.
Kui mõni teema rohkem huvi pakub, leiad raamatust ka viited lisamaterjalidele. Kõik viited leiab ka klikitaval kujul lehelt
kool.digiabi.ee/turvaline-internet
Turvalist seiklemist digimaailmas!
[1]
Sotsiaalmeedia
2017. aastal oli Facebookis 2 miljardit aktiivset kasutajat. Kui Facebook oleks riik, oleks tegemist maailma suurima riigiga, kus elaks rohkem inimesi kui Hiinas, USA-s, Venemaal ja Mehhikos kokku. Sinna sisse logides astume rahvaste paabelisse, kus ühe kliki kaugusel on maailma rikkad ja mõjukad, kuid samamoodi petturid, mõrvarid ja Ladina-Ameerika narkoparunid. Facebook püüab luua illusiooni, et sinna sisse loginuna oleme ümbritsetud pereliikmetest, sõpradest ja kohalikust kogukonnast, kuid see on lihtsalt näiline seebimull, mis esimesel kokkupuutel mõne terava esemega vaikse popsatusega olematuks muutub.
Seejuures ma ei väida, et Facebook oleks kahjulik nähtus. See on hõlbustanud leida kadunud lapsi ning aidanud hädasolijaid. Ühest spontaansest postitusest kellegi seinal on kasvanud välja põnevaid projekte, mis on muutnud maailma paremaks paigaks. Facebook on lihtsalt tööriist – nagu Šveitsi armee nuga, mis aitab püstitatud eesmärke saavutada.
Muidugi on siinkohal oluline mõista, et Facebook ei ole ainuke sotsiaalmeedia kanal. Ta on lihtsalt suurim ja üks tuntumatest, kuid erinevaid kohti, kus sõpradega suhelda ja maailmaga sotsialiseeruda, on tegelikult lõpmatu hulk. Eesti koolinoorte hulgas on populaarsed näiteks Instagram, YouTube ja Snapchat, täiskasvanud kasutavad lisaks Facebookile ka LinkedIn'i ja Twitteri võrgustikke.
Tegelikult ongi sotsiaalmeedia paljudele interneti sünonüümiks. Seega, kõik need teemad, mis järgnevates peatükkides käsitlust leiavad, on ühel või teisel viisil seotud. Nõnda oleks ehk esmalt mõistlik selgitada, mis on tavalise veebilehekülje ja sotsiaalmeediakeskkonna erinevused.
Tavaline veebileht (selle kohta kasutatakse tihti ka väljendit Web 1.0) on üldjuhul pigem staatiline. Seal esitatud info on ühe (või paari) inimese poolt lisatud ja ainult nemad saavad seda muuta. Ülesehitus on lehel selline, et iga üksik külastaja saab sisu tarbida. Näiteks mõnd e-poe lehte vaadates või Delfist uudiseid lugedes ei ole ju absoluutselt oluline, kas ka sinu sõbrad külastavad neid lehti või mitte – informatsioon sellest ei muutu. Sotsiaalmeedia keskkond (see müstiline Web 2.0) on dünaamiline, sisu loovad ja tarbivad selle kasutajad. Sotsiaalmeediakanal ei saa toimida ainult ühe kasutaja baasil – ilma võrgustikuta puuduks sel üksikkasutaja jaoks väärtus. Ma võin teha täpselt samasuguse funktsionaalsusega lehe nagu Facebook, kuid ilma suure hulga kasutajateta oleks tegu äärmiselt igava ja mõttetu lehega. Suurtel võrgustikel nagu Facebook, Instagram jt on küllaltki monopoolne seisund – nende kasutajate baas on niivõrd suur, et iga lisanduv kasutaja leiab sealt kohe sõpru ja tuttavaid, kelle võrgustikuga liituda.
Selle üle, kas sotsiaalmeedia kontot peaks omama või mitte, võib vaielda sama tuliselt ja pikalt kui poliitika või lastekasvatusmeetodite osas. Levinuimad pooltargumendid mõne sotsiaalkanaliga liitumiseks on tavaliselt järgmised: sõprade tegemistega kursis olemine, sarnaste huvidega (või muredega) inimeste leidmine ning meelelahutuslik komponent. Vastuargumentideks on üldjuhul mõttetu ajakulu, privaatsuse vähenemine, aktiivse virtuaalse suhtlemise järgi vajaduse puudumine ning muidugi erinevad sotsiaalmeedia kasutamisega seotud ohud.
Kuna sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevate igapäevaste ohtudega – millega iga kasutaja silmitsi võib seista – saab tutvuda järgnevates peatükkides, annaksin siinkohal väikese ülevaate kõige populaarsematest sotsiaalmeediakanalitest Eestis.
Facebook pikemat tutvustamist ei vaja – tegu on kohaga, kus saab jagada sõprade või terve maailmaga igasugust infot: tekstid, lingid, fotod, videod jne. Facebook Messenger on muutunud üheks enamkasutatavaks suhtluskanaliks ning hiljuti lõi Facebook eraldi rakenduse Messenger inimestele, kes Facebooki kontot luua ei taha, kuid kel on vaja osaleda Facebooki grupivestlustes. Ametlikult on Facebooki lubatud konto teha alates 13. eluaastast ja kui konto teeb noorem laps, valitakse varasem sünniaasta. Selles peitub ka päris suur oht, kuna tihti valitakse vanus, mis näitab kasutajat täisealisena ning Facebook ei oska automaatselt rakendada lastele mõeldud privaatsussätteid.
YouTube
Kuigi paljude jaoks asendab YouTube telekanaleid, on siiski tegu sotsiaalmeediakanaliga, kus enamik sisust on kasutajate loodud. Lisaks videote üleslaadimisele on võimalik teha erinevaid loendeid videotest, neid avalikult oma kontol jagada, kommenteerida ja hinnata. Järjest populaarsem funktsionaalsus on ka otseülekande (live-feed) võimalus. YouTube on seotud kasutaja Google’i kontoga, milles samamoodi on ametlik vanusepiir 13 aastat. Siin tekib aga loogiline konflikt, kuna paljud lapsed saavad omale nutitelefoni kooli minnes ja turvalisem on teha lapsele eraldi konto (vanemate kontoga telefoni sidudes saab laps teha ka vanemate krediitkaardiga Play poest oste).
Instagram on eelkõige piltide jagamiseks mõeldud sotsiaalmeediakanal ning tegelikult kuulub ka see Facebookile. Kasutajad saavad jagada pilte, albumeid või lühikesi videoklippe. Algusaegadel tagas Instagramile kiire populaarsuse võimalus lisada fotodele filtreid ja muuta need põnevamaks. Instagrami eripära on see, et kontot luues määrab kasutaja, kas tegu on avaliku või privaatse kontoga ja üksikutel postitustel erinevaid privaatsussätteid kasutada ei saa. Kontot saab küll hiljem kas avalikuks või privaatseks muuta. Kuni konto on avalik, saab igaüks sind jälgida (follow), samal ajal kui privaatse konto puhul võib kasutaja ise otsustada, keda oma piltidele ligi lubada ja keda mitte. Kontot on lubatud teha alates 13. eluaastast.
Snapchat
Populaarne suhtlusvõrgustik koolinoorte seas. Algselt pakuti Snapchatis võimalust saata piltsõnumeid, mis pärast avamist 15 sekundi jooksul kustusid. Lisaks on seal võimalik fotodele teha põnevaid täiendusi: erinevaid loomanägusid ja muud taolist. Snapchati suurim müüt on see, et kasutaja teab alati, kas sõnumi saaja on saadud sõnumi enda jaoks salvestanud või kustutanud. Tõepoolest, süsteemisiseselt salvestades jääb märge ja programm annab teada, kui sõnumist on tehtud ekraanipilt (screenshot), kuid alati on võimalik ekraani salvestada teise seadmega ning sellest ei jää maha ühtegi jälge. Kontot on lubatud teha alates 13. eluaastast.
Koht, kus on võimalik üles laadida isiklikke albumeid erinevate piltidega – see on suurepärane võimalus näiteks inimestele, kes tegelevad käsitöö, fotograafia, moe või mõne muu alaga, kus visuaal on oluline inspiratsiooniallikas või turundusmaterjal. Kontot on lubatud teha alates 13. eluaastast.
Tänu USA presidendile Donald Trumpile on tänaseks küllap igaüks vähemalt korra seda nime kuulnud. Algselt oli tegu lehega, kus sai saata ainult 144 tähemärgi pikkuseid lühisõnumeid. Nüüd on funktsionaalsust täiendatud ning jagada saab fotosid ja linke, kuid põhiline säuts on ikkagi 1–2 lühilauset koos teemaviitega (ingl hashtag – näiteks #turvaline-internet). Twitter on olnud kasulik just suurte kriiside või sotsiaalsete liikumiste korral, kuna teemaviidete süsteem annab võimaluse laiemaks avalikuks diskussiooniks. Kontot on lubatud teha alates 13. eluaastast.
Pigem tööalane suhtlusvõrgustik, kuhu saab üles panna enda CV, küsida sõpradelt ja kolleegidelt soovitusi oma oskuste kohta ning jagada ka postitusi. Viimasel ajal liigub LinkedIn jõudsalt ka töövahenduse valdkonda ja Eestiski on juba päris palju firmasid, kes peavad LinkedIni üheks olulisemaks värbamiskanaliks. Kontot on lubatud teha alates 16. eluaastast.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et ametlikult ei tohiks laps ühtegi sotsiaalmeedia kontot omada enne 13. sünnipäeva. Reaalsus on muidugi teine – tüdrukud hakkavad sotsiaalmeediat aktiivsemalt