Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
pöördusid ja nägid Draakoniküünt trepist alla sammumas. Mees märkas neid ja tardus.
„Keegi tuli sind vaatama,” hüüdis Pärg laisalt. Draakoniküüs keeras kannapeal ringi ja punus tuldud teed tagasi.
Leebesurm sööstis talle järele, Valküüria kannul. Nad jooksid trepist üles ja paiskusid õue ning nägid meest värava poole spurtimas. Draakoniküüs hoidis käes pistoda, pistis selle siis pikenevatesse varjudesse ja lennutas neid enda taha. Leebesurm lähenes paremalt, Valküüria vasakult ja varjud möödusid ohutult nende vahelt. Draakoniküüs vibutas ringikujuliselt pistoda, ümbritses end pimedusega ja haihtus.
Leebesurm ei lõpetanud jooksmist. „Ta ei saa varjudes kaugele kõndida. Ta on endiselt lähedal.”
Üks auto kihutas surnuaia kõrval oleval teel, roolis Draakoniküüs.
Nad lippasid Bentley poole. Valküüria jõudis vaevu turvavöö kinnitada, kui Leebesurm jala gaasipedaalile suskas. Auto sööstis paigalt. Nad jõudsid tee lõppu ja liibusid nii tihedalt vastu kurvi, et tundus, nagu sõidaks Bentley rööbastel. Esiklaasi ette ilmus Draakoniküüne auto, must Hyundai. See möödus ühest kaubikust ja vingerdas ohtlikult. Bentley lähenes kiirelt.
Hyundai lahkus teelt. Sõiduk pööritas oma rattaid, kui see külje ette keeras, siis kitsale tänavale sõitis ja ühe teeäärse müüri juurest teise juurde kaldus. Leebesurm pidurdas, vahetas käiku ja lennutas auto sujuvalt tänavale järele. Müürid vihisesid mõlemalt poolt mööda. Valküüria tõmbus kössi eelduses, et küljepeeglid lüüakse maha. Leebesurm poleks aga muidugi eales lasknud millelgi sellisel juhtuda.
Draakoniküüs polnud nii osav juht. Hyundai tabas rämpsuhunnikusse heidetud katkist kaubaalust ja hüppas pisut, vasak külg müüri vastas kriiskamas. Vastane keeras liiga järsult eemale, põrutas vastu paremat müüri ja kiilus Hyundai tänavasse kinni. Samal ajal, kui Bentley järsult pidurdas, nägi Valküüria Draakoniküünt istmelt üle rabelemas ja auto kaugemalt küljelt tänavale ronimas.
Valküüria väljus ja Leebesurm liikus juba Hyundai poole. Nad kasutasid üle rikutud auto hüppamiseks õhujõudu, kuid teisele küljele maandudes oli Draakoniküüs kadunud. Valküüria hakkas jooksma, ent Leebesurm küünitas välja ja rabas tal käest.
„Ta pidi teadma, et läheme templisse,” nentis Leebesurm. Valküüria märkas tema käes revolvrit. „See tüüp pidi arvestama võimalusega, et leiame ta üles.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Arvad, et see on lõks?”
„Ma ei tea,” vastas Leebesurm, „kuid ma üritan oma vastaseid mitte alahinnata, olgu nende habemed kui tahes totakad.”
Üks mees astus teises otsas tänavale. Valküüria tõmbus pingesse. Ta kõndis aeglaselt nende poole, leidis selleks oma aja. Tähelepanu kõrvalejuhtimist kartev Valküüria ajas vasaku käe sõrmed harali ja andis endast parima, et õhku lugeda. Kui keegi oleks nende kohal olevatelt hoonetelt alla hüpanud, märganuks ta loodetavasti õhuvoogude häireid enne talle pähe maandumist.
Mees astus lähemale. Ta kandis viledaks kulunud mantlit ja vanu, halvasti istuvaid riideid. Mehe habe oli ajamata ja ta vajas hädasti juukselõikust. Ta hoidis midagi käes – üht fotot. Kui ta kahekümne sammu kaugusele jõudis, jäi ta seisma, uuris fotot ja tõstis siis pilgu.
„Luuker Leebesurm ja Valküüria Kain,” sõnas ta. Tema idaeuroopa aktsent kõlas tülpinult. „Mulle makstakse teie tapmise eest.” Ta pani foto ära.
„Huvitav,” nentis Leebesurm. „Kas see asjaolu omab tähtsust, et ma sihin sind relvaga?”
Mees kehitas õlgu.
„Ta ei paista eriti muretsevat,” pomises Valküüria.
„See pole kunagi hea märk,” pomises Leebesurm vastu. Ta kõneles valjemini. „Meil pole sinuga tüli kiskuda. Me tahame üksnes seda meest, kes sind palkas – me tahame Draakoniküünt.”
„Pole vahet, kas teil on minuga tüli üleval või mitte,” vastas mees ja tõstis käe. „Ma tapan teid mõlemaid.”
„Valmistan sulle heameelega pettumust,” ütles Leebesurm päästikule vajutades.
Kuul tabas meest kaela ja avas haava, millest paiskus pimestavat kollast valgust. Mees surus käe haavale, kustutas hiilguse ja kui ta käe ära võttis, oli kuuliauk sulgunud.
„Sa oled Arbuja,” täheldas Leebesurm. „Arvasin, et sinusugused on välja surnud.”
Esmakordselt mees muigas. „Peaaegu. Mitte päris. Me muutume iga päevaga tugevamaks.”
„Mida sa siin teed? Sa oled nüüd palgasõdur või mis? Makstakse tapmise eest?”
„See on eriteene,” vastas Arbuja. „Kui see läbi saab ja mu teeneid enam ei vajata, lähen koju tagasi.”
„Mida sina sellest võidad? Mida Draakoniküüs sulle vastutasuks pakub? Või äkki polegi see Draakoniküüs. Äkki on need Surnumanajad tervikuna. Mida nad tahavad?”
„Ma ei näe mingit mõtet sellest sulle rääkida, kui oled nagunii varsti surnud.”
„Mida sa Kulust tead?” küsis Leebesurm.
Arbuja raputas pead. „Ma ei tea, mis see on ja me oleme siin juba piisavalt jahvatanud.”
Mehe käsi pulbitses ja kees. Kui ta kämbla ette torkas, paiskus peopesa lõhki ja selle pinna alt pahvatas välja kollane valgusjuga. See tabas Valküüria vasakut õlga. Tüdruk keerles ja vandus ning tema õlg surises. Seejärel muutus see tuimaks ja selleks ajaks, kui ta tasakaalu tagasi sai, oli kogu käsi surnud.
Leebesurm kasutas neid paari sekundit selleks, et Arbujale kallale viskuda. Detektiivi kaabu lendas peast, kui ta oma laubaga mehele näkku lajatas. Sellele järgnes kolm teravat küünarnukilööki ja seejärel klohmis ta meest revolvripäraga. Arbuja sirutas käe välja, haaras temast kinni ja lennutas Leebesurma läbi õhu minema.
Valküüria heitis oma töökorras käe Arbuja poole ja varjudest riba leidis mehe üles. Need lõikasid üle mehe näo, rebisid ta nahka. Haavadest paiskus veel valgust. Valküüria rebis käe tagasi ja valas oma järgmisesse lööki maagiat kavatsusega mehe pea kehast eraldada. Ent tema vastane kükitas ja liikus kiirelt ning sakilisest august tema peopesas pääses välja veel üks valguskiir. Valküüria tõmbus kõrvale, valgus läks temast napilt mööda ja mees tormas talle kallale, sõrmed ümber ta kõri sulgumas. Arbuja tiris Valküüria üles ja virutas ühe käega vastu müüri. Augustatud käsi jäi Valküüria näost vaid mõne sentimeetri kaugusele.
See hakkas taas mullitama.
10
Arbuja
Leebesurm põrutas Arbujale pihta just siis, kui lõhkes kollane valgus. Juga möödus Valküüriast ja ta kukkus kohmakalt. Tüdruk oli teadlik asjaolust, et Leebesurm ja Arbuja rüselesid temast eemale. Esmalt sai püsti Leebesurm, kes üritas Arbujast kinni rabada. Ent Arbuja muudkui põikles ja hüples ning jättis endale ruumi ega lasknud Leebesurmal endast haarata. Ja siis avanes uuesti ta käsi ja valgus paiskus välja ning tabas Leebesurma otse rindu. Leebesurm varises maha.
Arbuja ajas end püsti ja sirutas käe Valküüria poole. Tüdruk vehkis käsivarrega. Ootamatu tuulehoog paiskas ta jalgelt, kui kollane valgus lahvatas ja puuris seda kohta, kus ta just seisis. Valküüria keerles läbi õhu, tabas maapinda ja kukerpallitas, kuni rullis end viimaks jalgele. Arbuja ei paistnud enam nii rahulikuna. Ta hoidis viga saanud kätt hellalt rinnal ja painutas sõrmi. Mees oli kaame ja tema lõug kiskus krampi. Sellist tüüpi maagia kasutamine nõudis ilmselt oma lõivu.
Valküüria vasak käsi surises nüüd taastuma hakates. Talle avanes ilmselt ainult üks võimalus see võitlus lõpetada ja ta pidi sellest haarama. Ta kukkus jooksma ja kihutas otse Arbuja poole. Liiga hilja silmas ta mehe teist kätt, nägi selle nahka mullitamas. Ja kuigi Valküüria üritas eest väänelda, polnud ta piisavalt kiire. Kollane valgus täitis ta pilku ja lõi jalge alt igasuguse tasakaalu.
Enam