Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek LandyЧитать онлайн книгу.
ta ei suuda seda artiklit enne kuu lõppu valmis saada.
See lugu tundus magus. See oli suurejooneline ja pentsik ja ainulaadne – selline, millel oleks lootust jääda silma teistelegi lehtedele üle maailma. Vahest koguni mõnele ajakirjale. Iga kord, kui Kenny seda lootust hellitas, hakkas tal suu vett jooksma. Soliidne palgapäev. Külmikusse parim toit, mõnda aega ei peaks üüri pärast muretsema. Äkki isegi pooleldi kõlblik auto, kui tal tõesti veab.
Kenny heitis pilgu kellale. Viisteist minutit hilinemist. Ta hammustas huulde, toksis sõrmedega kotti ja sundis tahtejõuga teed nende ees imekombel tühjenema. Ta ei teadnud, kui kaua tema allikas suvatseb oodata. Ja kui Kennyl see võimalus nüüd kasutamata jääb, kahtles ta, kas saaks veel mõne. Juba Paul Lynchi üles otsimine polnud kerge, kuid samas polnud ühe kodutu leidmine Dublini-sugusest linnast kunagi sirgjooneline tegevus. Ja ega Lynchil polnud telefoni või midagi.
Takso roomas järjekordsete fooride all ja Kenny peaaegu niuksus.
Ilmselt tundus ebatervislik nii suurt lootust ühele artiklile panna, mida polnud veel tellitudki, kuid tegelikult oli väga vähe valikut. Kenny vajas hädasti üht õnnelikku läbimurret. Ta alustas hästi, jõudis paari kõrge profiiliga intervjuu ja artiklini, kuid siis hakkas kõik temalt eest libisema. Ta nägi seda pealt, kuid ei saanud selle peatamiseks midagi ette võtta. Nüüd rabas ta vabakutselisena. Talle visati küll aeg-ajalt mõni tööots, ent tema toimetajad jätsid ta ise lugusid üles otsima. Ja seda ta oligi teinud.
Esmalt aastaid tagasi kõlakaid kuuldes heitis ta need kohe kõrvale. Muidugi. Need tundusid hullumeelsed. Ta kirjutas paar artiklit, täheldades moodsate linnalegendide hulgas seda trendi, kuid polnud iial selles rohkemat näinud. Ent need püsisid visalt edasi, need lood imelikest inimestest, kellel olid imelikud võimed ja kes tegid imelikke asju. Imetabane värk ning mitte ainult hullude ja paranoikude ja segaste luulud. Neid lugusid leidus kõikjal. Need vupsasid aeg-ajalt internetti ja kadusid sama kiiresti. Paar kirjeldust, mida ta võttis vaevaks lähemalt uurida, osutusid pettusteks. Ja isik, kes väitis seda näinud olevat, teatas nüüd, et tal pole aimugi, millest Kenny räägib. Ta oli juba selle kõige unustamisele nii lähedal, kui kohtus Lynchiga. Lynch oli Kenny sideisik. Kõigi nende aastate jooksul, kui Kenny asja põgusalt jälgis, oli Lynch tema ainus soliidne juhtlõng – vähemalt nii soliidne, kui üks pobisev kodutu võis olla. Ja Kennyt valdas tunne, et Lynch on valmis paljastama, mida teab. Kenny jõudis temaga juba kolm korda vestelda ja tundis nüüd, et hakkab mehe usaldust pälvima.
Täna on see päev, ta teadis seda. Kui ta ainult õigel ajal kohale jõuaks.
Takso peatus jälle ja Kenny kaotas kannatuse. Ta maksis juhile, viskus autost välja, heitis koti üle õla ja pani punuma.
Kakskümmend sekundit jooksu ja Kenny kahetses tõsiselt oma liigutust. Ta polnud aastaid jooksnud. Issand küll, see oli raske. Ja palav. Laubale valgus higi. Kopsud tuikasid. Sääreluud valutasid.
Ta vaarus järgmise nurgani ja viipas taksole. See oli sama takso, millest ta just väljus.
„Ei läinud hästi, mis?” aasis juht kahjurõõmsalt.
Kenny ainult ähkis ja puhkis tagaistmel.
Nad jõudsid viimaks parki. Kenny maksis jälle juhile ja kiirustas üle muru. Kõikjal leidus inimesi, kes olid end maipäikese all välja laotanud. Nad naersid, vadistasid ja sõid jäätist. Väikesed koerad sibasid omanike järel. Muusika mängis. Tiik sätendas.
Kenny nägi Paul Lynchi. Mees istus kõigist eemal varjus ja üle tema näo levis naeratus nagu jaheda vee laine. Kenny pühkis laubalt higi ja kõndis sinna. Nüüd võttis ta asja aeglasemalt ja tõstis tervituseks käe. Lynch ei vastanud sellele. Mees lihtsalt istus seal, selg vastu käsipuud, õlad längus. Ilmselt pahas tujus.
Kui ta oleks päriselt selgeltnägija, oleks ta ette näinud ka Kenny hilinemist ja sellest poleks probleemi. Kenny naeratus muutus irveks.
„Vabandust,” ütles ta varju astudes. „Liiklus, tead, ja auto läks katki. Pidin takso võtma.”
Lynch ei vastanud. Ei tõstnud isegi pead.
Kenny seisis kohmetult, kehitas siis õlgu ja istus maha. „Imeline hommik, mis? Sulatõsi, ei või iial öelda, milliseks kujuneb Iiri suvi. Tahad jäätist või midagi? Mina tahaks hirmsasti üht jäätist.”
Jällegi ei tulnud vastust. Lynchi silmad olid kinni.
„Paul?”
Kenny sirutas käe välja ja müksas oma ainsat soliidset juhtlõnga. Ja müksas teda uuesti. Seejärel nägi ta verd, mis oli Lynchi särgi läbi immutanud. Nüüd haaras Kenny mehest kinni ja raputas teda. Lynchi pea kaldus kuklasse ja paljastas kõri. Sellel jooksis pikk sujuv lõhe, nagu avaneks punane silm.
2
Kenny ja plika
Kenny istus ülekuulamistoas ja üritas mitte niheleda. Ta tundis kerget pettumust, et seina sisse polnud ehitatud ühepoolset peeglit nagu telekast nähtud võmmiseriaalides. Äkki olid ühepoolsed peeglid ainult Ameerikas. Iirimaal polnud politseinikel ilmselt isegi niisama peegleid.
Uks temast paremal avanes ja sisse astus kaks tegelast. Pikk ja kõhetu mees kandis laitmatult õmmeldud tumesinist ülikonda. Tal oli kaabu, nagu 1940ndate detektiivil. Mees istus teisele poole lauda ja võttis kaabu peast. Tal olid tumedad juuksed ja kõrged põsesarnad. Tema silmadel näis olevat raskusi keskendumisega. Tema nahk mõjus vahajana. Ta kandis kindaid.
Mehe kaaslane toetus tema taga seinale. Pikk, ilus tumedajuukseline tüdruk ei saanud olla vanem kui kuueteistaastane. Ta kandis musti pükse ja pooleldi lukuga kinni tõmmatud liibuvat musta jakki, mille materjali Kenny ära ei tundnud. Tüdruk ei vaadanud tema poole.
„Hei.” Mehe naeratus näis kirgas. Tal olid head hambad.
„Hei,” ütles Kenny.
Tüdruk ei öelnud midagi.
Mehe sile hääl paitas nagu samet. „Mina olen inspektor Mina. Ebatavaline nimi, ma tean. Mu suguvõsa oli uskumatult nartsissistlik. Ausalt öeldes mul veab, et pääsesin üldse mingigi tagasihoidlikkusega, kuid samas olen alati suutnud ootusi ületada. Teie olete Kenny Dunne, eks ole?”
„Olen.”
„Ainult mõned küsimused teile, hr Dunne. Või Kenny. Kas tohib teid Kennyks kutsuda? Tunnen, et oleme nende viimaste sekunditega sõbraks saanud. Kas tohin teid Kennyks kutsuda?”
„Muidugi,” lausus Kenny veidi hämmeldunult.
„Tänan. Tänan teid väga. On oluline, et tunneksite end minu seltsis mugavalt, Kenny. On oluline, et looksime usaldustaseme. Nii taban teid täiesti ootamatult, kui teid järsku mõrvas süüdistan.”
Kenny kulmud sööstsid üles. „Mida?”
„Oh, heldus!” hüüatas inspektor Mina. „Seda poleks veel mitme minuti jooksul pidanud juhtuma.”
„Ma ei tapnud Paul Lynchi!”
„Kas võiksime selle toreda usaldustunde juurde tagasi minna, mille parajasti koos lõime?”
„Kuulge, ma korraldasin temaga kohtumise. Ma kavatsesin teda küsitleda, aga sinna jõudes oli ta juba surnud.”
„Teid üllataks, kui sageli me oma töös ta-oli-juba-surnud kaitset kuuleme. Või siis ei üllataks, ei mina tea. Mõte on selles, Kenny, et asjalood ei paista teie jaoks head. Võib-olla, kui räägiksite meile kõigest, mida teate, saame oma kolleege veenda, et nad teiega leebelt käituksid.”
Kenny põrnitses meest, seejärel vaatas tüdruku poole. „Kes teie olete?”
Tüdruk vastas pilgule, kergitas kulmu, kuid ei vastanud.
„Ta on siin praktikal,” selgitas inspektor Mina. „Ärge tema pärast muretsege, Kenny. Muretsege üksnes enda pärast. Milline oli teie suhe korjusega?”
„Ee,” venitas Kenny. „Olen ajakirjanik. Küsitlesin teda mõned korrad.”
„Mis teemal?”
„See… pole