Vihmavarblane. Линда ГуднайтЧитать онлайн книгу.
naasis kööki, et kraamimine lõpule viia. Puhtusefriigist Hayden, kes tundis neurootilist vajadust olla puhtam kui lapsepõlves, ühines temaga.
„Ma tunnen seda poissi,“ teatas Carrie kapipealset pühkides. „Ta käib peaaegu iga päev pärast kooli raamatukogus, et meie õppeprogrammis kaasa teha.“
„Miks te midagi ei öelnud?“
Naine kehitas õlgu. „Ta ei tea arvatavasti, kes ma olen. Lapsed ei pane raamatukoguhoidjaid tähele.“
Hayden pani. „Mida te temast teate?“
„Ta passib niisama ja mängib arvutitega, mõnikord loeb, kuid raamatuid laenab harva. Talle meeldivad müsteeriumid ja seiklusjutud.“ Carrie põsel välkus kelmikas lohuke. „Raamatukoguhoidjatele ei jää inimeste lugemiseelistused märkamata. Ta ei räägi palju ega tüüta kedagi, kuid jääb enamasti pikemaks ajaks, justkui poleks tal kuhugi minna. Selliseid käib meil raamatukogus omajagu.“
„Kas tunnete tema vanemaid?“
„Ta elab koos isaga. Ema ei ole. Brody on üks Honey Ridge’i tänavalastest. Ma ei usu mingil juhul, et ta ära eksis.“
Hayden täitis kohvikannu ja pani uue laari tulele. „Mulle jäi samasugune mulje. Ja tema isa pole kuhugi sõitnud.“
„Miks ta pidanuks säärase asja kohta valetama? Kui isa on kodus, siis miks Brody ei lubanud talle helistada?“
Põhjuseid võis olla mitmesuguseid ja paraku oli Hayden neist liigagi paljudega kursis.
Tükk aega pärast seda, kui Carrie oli trepist üles läinud lootuses mõneks tunniks sõba silmale saada, mõtiskles Hayden õhtu sündmuste üle ja põrnitses tühja pilguga arvutilehekülge. Küpsistest ja kangest kohvist virgutust saanud mõistus töötas täiskiirusel, ent mitte soovitud suunas. Ta ei suutnud Carriet, Brodyt ja Dora Leed peast heita.
Hayden ringutas, venitas kaela ja kondas salongis ringi.
Kui tal oli viimaks tühja töö tegemisest villand saanud, haaras ta teki ja diivanipadja ning potsatas kitsale kaardus Victoria ajastu diivanile, mis polnud ilmselgelt magamiseks mõeldud. Iseäranis mitte temasugusele pikakoivalisele mehele.
Pärast viitteist minutit tusatsemist veeretas ta end põrandavaibale ning võttis teki ja padja endaga kaasa. Märksa parem.
Padi lõhnas virsikute ja põrand puidupoleerimisvahendi järele, kuid vaibast kaminani ulatus tume plekk. Puit oli vana, arvatavasti algupäraselt säilinud, kuid Hayden imestas, et seda osa põrandast polnud ära vahetatud.
Ta meenutas eelmise päeva sündmusi, tõrjus peast jutuajamise emaga, mis ähvardas teda veel pikalt ärkvel hoida ja seedehäireid põhjustada, ning keskendus hoopis lummavale vanale majale.
Ta puudutas plekki sõrmedega, see tundus huvitavalt jahe. Ta ohkas väsinult, sulges silmad ning tunnetas kamina ja põrandaga seotud mälestusi, otsides tuuma, millele saaks oma uue romaani ehitada. Tema viimane teadlik mõte oli kaugelt kostvast tasasest ja vibreerivast rongimürinast.
4
„Räägitakse, et mõningaid elusid ühendab aeg,
läbi ajastute kajav iidne kutse.“
– Pärsia prints
1867
Kuumus põletas tema kopse ja kõrvetas ihu. Leegid limpsasid ja noolisid. Särk sulas seljale. Ta köhatas kaks korda ja põskedel voolasid tulised pisarad.
Amelia! Grace! Kus te olete? Nimed klammerdusid mehe kurku, mida põletasid näljased tulekeeled.
„Härra! Ärgake üles! Te näete halba und.“
Thaddeus Eriksson avas ehmatusega silmad. Teda silmitses ülevalt kellegi lai tume nägu, tõmmu ja läikiv nagu mantlinööp. Kahtlemata ei kuulunud nägu tema naisele ega tütrele. Thad ajas end sirgu ja taipas, et viibib Tennessee reisirongis. Tema alt kostis rööbaste metalset raginat. Akende tagant kerkis suitsupilv. Ta oli rongis teel Tennessee lõunaossa, mitte Ohios põlevas majas.
Ta tõmbas väriseva käega üle näo. „See oli uni.“
Ta polnud mitu nädalat seda und näinud. Arvatavasti oli mootorisuits unenäo uuesti esile kutsunud.
„Jah, härra. Kindlasti. On teil kõik hästi?“
Thaddeus märkas Abrami obsidiaanikarva silmades lahkust. Abram oli endine ori, trimmis ja tugev nagu põllutööline, mitte just eakas, kuid siiski piisavalt vana, et viibida üksi lõunasse suunduva rongi peal, ehkki kui otsustada kaasreisijate upsakate pilkude ja nurina järgi, siis oli vagunis küllaldaselt neid, kes tema sealviibimist pahaks panid. Nüüd, kui sõda oli läbi, olid kõik orjad vabaduses ja maale oli saabunud midagi rahulaadset. Kuid üksik mustanahaline mees riskis rongiga sõites ikkagi paljuga.
Juba sellest hetkest peale, kui Abram oli rongi astunud, jälgis Thaddeus pingsalt toimuvat, kuni väsimus ja rongi rütmiline liikumine ta unele suigutasid. Ta polnud kavatsenud uinuda. Endine Uniooni sõdur ja vabanenud ori polnud lõunasse suunduval rongil eriti teretulnud, mistõttu ta ei saanud lasta valvsusel uinuda. Ta üritas kõnelda vaikselt, et keegi ei märkaks tema Ohio aktsenti, kuid Abramil polnud võimalik oma päritolu varjata.
Väed võisid ju alistuda, kuid riik polnud veel kaugeltki ühtne.
Praegugi jõllitas üks sigariga priske mees neid vaenulikult.
Erkpunase polstriga iste vetrus, kui Thaddeus sõbraliku vabastatud orja poole pöördus. Abram istus tema selja taga, kuid nad olid pika sõidu ajal viisakalt vestelnud. Rohkem ei paistnud olevat kedagi, kes soovinuks meeldivalt aega veeta.
„Tänan, et mind äratasid.“
Ta oli maganud viiel järjestikusel ööl teel rongidega Ohiost Tennesseesse Honey Ridge’i. Rongivagunid olid lärmakad, räpased ja aeg-ajalt tuli ette ootamatuid seisakuid, kuid see oli luksus võrreldes sellega, kui pikki vahemaid ta oli sõja ajal jalgsi läbinud ja missugustes paikades ööbinud.
Sarnaselt kõigi teiste lõunaosariikidega polnud raudteesüsteem veel täielikult taastunud ja põhjaosariikide erafirmade valgumine lõunasse oli endiste konföderaatide suled turri ajanud.
„Halvad unenäod võivad tulevikku ennustada. Minu ema rääkis alati nii.“ Abrami karmid parkunud kämblad pigistasid istme seljatuge ja ta kummardus lähemale, et vaikselt rääkida. „Te hõikasite kedagi Amelia-nimelist.“
Vahel kajastasid halvad unenäod hoopis minevikku. Thadi kõhukoobas läks valusalt krampi. „Oma abikaasat. Ta suri.“
Isegi pärast aasta möödumist mõjusid need sõnad talle kohutavalt.
„Sellest on küll väga kahju, härra Thaddeus. Tunnen teile kaotuse pärast kaasa. Kas teil lapsi on?“
„Grace. Ka tema suri.“ Thad oli olnud ainuke ellujääja tulekahjus, mis oli röövinud talt kodu ja pere, ja ta teadis, et peab olema jumalale tänulik selle eest, et teda on säästetud. Kuid pärast aastapikkust üksiolemist, pitsitavat leina ja kahetsust leidis ta end sageli soovimas, et oleks koos teistega hinge heitnud. „Kuidas on lood sinuga, Abram? Kas sul on naine ja lapsed?“
„Ei, härra. Mul oli kallim, aga peremees müüs ta sõja algul kuhugi mujale. Minu ema ja vennad samuti. Isa hukkus lahingus.“
Abrami sõnad tuletasid Thadile meelde, et teisedki olid kaotanud sama palju või rohkemgi pikas ja valulikus osariikidevahelises sõjas, võitluses, mis oli tema meelest siiski õigustatud.
„Kahju kuulda.“
„Jah, härra. Aga ma otsin nad üles.“
„Kas sa sellepärast sõidadki lõunasse?“
„Mhmh. Chattanoogasse. Pärast härra Maldeni surma polnud proua Maldenil enam raha, et meile palka maksta. Sõda võttis kõik.“ Abram naeris vaikselt. „Isegi meilt, töölistelt, olgu jumal õnnistatud. Aga ta vaatas härra Maldeni raamatust järele ja ütles meile kõigile, kuhu meie pered müüdi.“
„Väga