Hõbedapoiss. Кристина УльсонЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel: Kristina Ohlsson Silverpojken Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Copyright © Kristina Ohlsson, 2014 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Jeffrey Conley ja Donald Iain Smith/Getty Image © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2017 ISBN 978-9985-55-319-0 ISBN 978-9985-55-329-9 (epub) Kirjastus Tiritamm Endla 3, 10122 Tallinn www.tiritamm.ee Trükitud trükikojas Koit

      1.

      KUI ALADDIN ESIMEST korda lühikestes pükstes poissi nägi, sadas lund. Taevast katsid rasked pilved ja oli külm. Aladdin kavatses minna koos sõbratari Billiega uisutama. Läbi Åhusi voolav jõgi oli külmunud ja kitsast veeribast oli saanud libe jäärada. Aladdini isa ütles, et ta ei mäleta, millal viimati midagi taolist juhtus.

      „Ma olen Åhusis elanud peaaegu kümme aastat ega ole veel kordagi näinud, et vesi juba novembris jäätuks,“ rääkis ta.

      Aladdin kuulas ta juttu ning pakkis samal ajal võileibu ja termost sooja kakaoga seljakotti.

      Ema ja isa tulid Türgist Rootsi, kui Aladdin väike oli. Ta ei mäletanud sellest mitte põrmugi. Kui keegi küsis, kust ta pärit on, vastas Aladdin alati, et Åhusist.

      Sel päeval, kui Aladdin lühikeste pükstega poissi nägi, oli tal kiire. Ta teadis, et oli hiljaks jäämas, ega tahtnud, et Billie peaks teda ootama.

      Ehkki praegu ei olnud see tegelikult Aladdini süü, et ta hiljaks jääb. See oli tema vanemate süü. Nendele tuli pähe mõte müüa maha oma maja ja kolida vanasse veetorni, kus asus nende restoran „Türklane tornis“.

      „Kas me hakkame veetornis elama?“ pani Aladdin imeks. „Hullud olete või, see ei ole võimalik!“

      „Miks mitte?“ küsis Aladdini ema. „Terve torn on ju meie oma, aga restoraniks kasutame sellest vaid esimest ja viimast korrust. Kõik vahepealsed korrused on tühjad.“

      Ja nii tehtigi. Nad kolisid mõni nädal tagasi sisse. Aladdin pidi mööda treppe kuuendale korrusele lippama, et oma tuppa jõuda. Seepärast jäi ta sageli hiljaks, kui läks mõne sõbraga kohtuma. Ema heitis nalja, et see on hea, nii saavad jalad tugevaks. Aga Aladdini meelest ei olnud see kuigi naljakas. Talle oli ju selge, mispärast nad tegelikult kolisid.

      Restoran oli hakanud alla käima. Nad ei teeninud enam nii palju raha kui varem. Seepärast müüsid nad kõigepealt maja ja seejärel paatelamu, milles tavatsesid suviti elada.

      „Mõnikord on raha rohkem ja mõnikord vähem,“ rääkis Aladdini isa. „Mis siin ikka nii väga erilist on.“

      Kuid Aladdin nägi, et isa oli murelik, ja see häiris teda. Tunne ei olnud sugugi hea.

      „Olge uisutades ettevaatlikud,“ manitses ema, kui seljakott pakitud sai. „Pea meeles, et vesi on külmunud ainult ülesvoolu, mitte sadamas laevade juures.“

      „Ja-jah,“ kostis Aladdin kähku ja tormas minema.

      Ema kutsus ta ukselt tagasi.

      „Ära õhtusöögile hiljaks jää. Isa ja mina tahame sinuga rääkida.“

      Ema nägu oli tõsine. Aladdin kibrutas laupa.

      „Kas midagi on juhtunud?“

      „Me räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse nüüd Billiega.“

      Ema pöördus ümber ja naasis restorani. Aladdin hakkas ebakindlalt trepist alla astuma. Huvitav, millest vanemad temaga rääkida tahavad?

      Ta märkas poissi kohe, kui uksest väljus. Too seisis veidi eemal ja silmitses Aladdini. Aladdin üllatus nii, et oleks peaaegu seljakoti sülest pillanud.

      „Tere,“ sõnas ta masinlikult, samal ajal tee poole liikudes.

      Poiss seisis restoranisildi kõrval, mille isa oli üles seadnud. Temas oli midagi iseäralikku. Ehkki oli külm, kandis ta üksnes lühikesi pükse ja kootud kampsunit. Püksid olid jämedakoelisest kangast, mis Aladdini arvates kindlasti torkis. Jalas olid tal põlvikud ja kingad. Mustad pragunenud nahast kingad. Kampsun oli musta- ja valgetriibuline.

      Poiss ei vastanud Aladdini tervitusele. Ta seisis lumel ja lihtsalt vaatas. Aladdin kõhkles. Kas ta ei peaks ehk peatuma? Poiss võis ju abi vajada.

      „Kas sa oled ära eksinud?“ küsis Aladdin.

      Ta tundis end tobedalt. Poiss näis olevat umbes kaheteistkümneaastane, sama vana kui Aladdin.

      Poiss ei vastanud ikka veel. Ta pööras hoopis Aladdinilt pilgu ära ja hakkas torni poole liikuma. Võib-olla istuvad tema vanemad restoranis?

      Kuid lühikestes pükstes poiss ei läinud uksest sisse. Ta kadus torni taha. Aladdin heitis pilgu kellale. Õigupoolest ei olnud tal enam aega poisi üle mõtiskleda, ta oli juba niigi hiljaks jäänud. Kuid uudishimu oli liiga suur – Aladdin ei saanud muidu, kui pidi nägema, kuhu ta läks.

      Kähku viskas ta seljakoti selga ja kõndis teisele poole torni. Kuid samas ta seisatas. Poissi ei olnud kusagil näha.

      „Halloo!“ hõikas Aladdin.

      Mitte keegi ei vastanud.

      Kummaline.

      Ta vaatas nõutult ringi. Poiss oli nagu maa alla kadunud.

      2.

      „MISMOODI TA KADUS?“ ei taibanud Billie.

      Nad istusid Aladdiniga jõe ääres paadisillal ja sidusid uisusaabaste paelu kinni.

      „Ta lihtsalt kadus,“ kordas Aladdin. „Läks teisele poole torni ja viuh! Mitte kusagil! Teda ei olnud enam.“

      Aladdin oli terve tee jõeni jooksnud ja jõudnud peaaegu õigeks ajaks.

      „Imelik,“ arvas Billie. „Kas tal paljajalu külm ei olnud?“

      „Ei tea,“ vastas Aladdin. „Ei paistnud olevat. Ja ta kandis kõrgeid põlvikuid. Nii et päris paljad ta jalad õigupoolest ei olnud.“

      „Põlvikuid,“ kihistas Billie naerda.

      Ta sidus uisusaabaste paeltesse viimase sõlme ja ajas end sirgu. Jääl oli juba palju rahvast. Billie kummardus ja võttis kilekotist midagi, mis tal kaasas oli.

      Päästevesti.

      Aladdin puhkes laginal naerma.

      „Kas sa paned selle selga?“

      „Ma pean,“ seletas Billie. „Ema vihastab muidu pööraselt. Ta ütles, et ma ei tohi ilma päästevestita jääle minna.“

      Kui Billi vesti paksule talvejopele peale tõmbas, oli ta suur nagu elevant. Ta sikutas ka kiivri pähe, nii et müts selle all laubale vajus.

      Tüdruk ohkas õnnetult ja Aladdin muudkui naeris.

      „Laseme nüüd käia,“ sõnas poiss ja tõusis vankuvatele jalgadele.

      „Ema ütles, et me võime uisutada ainult seal, kus teame kindlalt, et jää on tugev,“ teatas nüüd Billie.

      „Minu ema ütles sedasama,“ nõustus Aladdin.

      „Ja pagulastelaeva juurde ei tohi ka minna,“ jätkas Billie.

      Pagulastelaev oli suur kalalaev, mis seisis sadamas. Ühel hommikul see lihtsalt oli seal, täis inimesi võõralt maalt. Pagulastelaevaks hakkasid seda nimetama ajalehed. Keegi ei paistnud teadvat, mida ette võtta laeva endaga või nendega, kes selles elasid. Aladdin ei teadnud isegi, kust nad tulid. Kuid ta teadis, miks nad laevast ei lahkunud. Sellepärast, et nad tahtsid Rootsi jääda. Ja sellepärast, et nad ei tahtnud mõnda pagulastelaagrisse sattuda. Võib-olla kavatsesid nad lihtsalt laevaga edasi sõita, kui neil tuleks Åhusist lahkuda.

      Åhusi sadam oli pikk ja kitsas. Alles jõesuudmes muutus see laiemaks. Ehkki talv oli alles alanud, igatses Aladdin juba suve. Siis oli jäätiselaev sadamas avatud ja asula rahvast täis. Talvel oli Åhus vaikne ja pime.

      Billie ja Aladdin ei olnud kumbki eriti osav uisutaja, kuid neil oli sellegipoolest lõbus. Nad olid äsja möödunud ühest sadamas asuvatest restoranidest, kui neile lähenesid täie hooga kaks suuremat poissi. Aladdin ei saanud arugi, mis juhtus, kuid korraga tundis ta tõuget ja kaotas