Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J MaasЧитать онлайн книгу.
ei tundnud üllatust küll iga päev, aga… ta kujutles pealikku ette veidi räpaka ja palju rohkem uhkeldavana. Arvestades kõlakaid Rolfe’i metsikutest seiklustest, oli raske uskuda, et see sale, kuid mitte kiitsakas, hästi riides, kuid mitte silmatorkavalt, ja ilmselt kahekümnendate eluaastate teises pooles kutt on legendaarne piraat. Vahest hoidis ka tema identiteeti vaenlaste eest saladuses.
Sam tõusis ja kummardas kergelt. „Sam Cortland,” ütles ta tervituseks.
Rolfe sirutas käe ja Celaena jälgis tätoveeritud pihku ning sõrmi, kui need Sami laiast kämblast haarasid. See kaart – see oligi see müütiline kaart, mille pärast Rolfe oma hinge maha müüs, et see tindiga oma kätele kanda. Kaart maailma ookeanidest – kaart, mis muutus, et näidata torme, vaenlasi… Ja varandusi.
„Teie vist tutvustamist ei vaja,” pöördus Rolfe tema poole.
„Ei.” Celaena kallutas end tooliga tagasi. „Ju vist.”
Rolfe mugistas naerda ja üle päevitunud näo levis kõver muie. Mees astus luugi juurde ja andis Celaenale võimaluse teda lähemalt uurida. Laiad õlad, püstine peahoiak, liigutustes hooletu graatsia, mis tulenes teadmisest, et kogu võim siin on tema käes. Ta ei kandnud vööl ka mõõka. Veel üks julge käik. Samuti tark, sest nad oleks võinud relva kergesti ka tema enda vastu kasutada. „Brändit?”
„Ei, tänan,” keeldus Sam kerge pearaputuse saatel. Celaena tundis endal mehe karmi pilku, mis üritas tahtejõuga teda sundida jalgu Rolfe’i töölaualt maha tõstma.
„Sellist maski kandes ei saaks te vist nagunii juua,” mõtiskles Rolfe valjult. Mees valas endale brändit ja rüüpas mehise sõõmu. „Teie peate kogu selle riietuse all küll juba keema.”
Celaena langetas jalad, sirutas käsivarred välja ja libistas sõrmedega üle töölaua kumera ääre. „Olen harjunud.”
Rolfe võttis uue lonksu ja silmitses Celaenat silmapilgu jooksul üle klaasi. Rabavat mererohelist tooni silmad olid sama kirkad kui vesi vaid paari kvartali kaugusel. Klaasi langetades lähenes mees lauaotsale. „Mina ei tea, kuidas Põhjalas asju aetakse, aga siin all meeldib meile teada, kellega me räägime.”
Celaena kallutas pea viltu. „Nagu ennist juba öeldud sai, mina tutvustamist ei vaja. Ja mis puutub mu imekauni näo vaatlemise privileegi, siis kardetavasti saavad selle au osaliseks vähesed mehed.”
Rolfe’i tätoveeritud sõrmed pigistasid kõvemini klaasi. „Kasige mu toolilt.”
Sam tõmbus teisel pool ruumi pingesse. Celaena uuris uuesti Rolfe’i töölauda, laksutas keelt ja vangutas pead. „Te peate tõesti selle segapudru korrastamise kallal töötama.”
Neiu tajus peatset haaret ning oli jalgel enne, kui mehe sõrmed jõudsid keebi musta villa riivata. Rolfe seisis temast tubli peajagu jagu kõrgemal. „Mina teie asemel seda ei üritaks,” nurrus Celaena.
Rolfe’i silmad kiiskasid väljakutsest. „Te olete minu linnas, minu saarel.” Neid eraldas vaid kämblalaius. „Teil pole mingit alust mulle käsklusi jagada.”
Sam köhatas kurgu puhtaks, ent Celaena põrnitses pingsalt Rolfe’i näkku. Vastase silmad uurisid pimedust keebi kapuutsi all – siledat musta maski, varje, mis peitsid igat näojoont. „Celaena,” hoiatas Sam ja köhatas uuesti.
„Hea küll.” Celaena ohkas valjusti ja astus ümber Rolfe’i, justkui poleks too muud kui tükk mööblit tema teel. Neiu vajus ükskõikse liigutusega toolile Sami kõrval. Kaaslane välgatas vihase pilguga ja see põletas piisavalt, et sulatada kogu Jäine kõrb.
Neiu tundis, kuidas Rolfe jälgib igat nende liigutust, kuigi too kohendas enne istumist vaid kesköiselt tumesinise särgi kraed. Laskus pinev vaikus, mida katkestasid üksnes linna kohal tiirlevate kajakate karjed ja räpastel tänavatel üksteist hõikuvate piraatide hüüded.
„Noh?” Rolfe toetas käsivarred lauale.
Sam heitis pilgu Celaenale. Tema kord.
„Teate täpselt meie tuleku põhjust,” lausus Celaena. „Aga võib-olla lõi kogu see brändi teile pähe. Kas värskendan mälu?”
Rolfe viipas rohelistes, sinistes ja mustades toonides käega, et neiu jätkaks. Justkui oleks ta troonil istuv kuningas, kes kuulab rahvarämpsu kaeblusi. Eesel.
„Kolme meie gildi palgamõrvari laibad leiti Bellhavenist. Ellujäänu sõnul ründasid neid piraadid.” Celaena laotas käsivarre tooli seljatoele. „Teie piraadid.”
„Ja kuidas teadis too ellujäänu, et need olid minu piraadid?”
Celaena kehitas õlgu. „Vahest reetsid neid tätoveeringud.” Kõigil Rolfe’i meestel oli randmele tätoveeritud mitmevärvilise käe kujutis.
Rolfe avas lauasahtli, võttis välja paberilehe ja luges sisu ette. „Kui kuulsin tuulelt, et Arobynn Hamel võiks mind süüdistada, lasin Bellhaveni sadamavalitsejal endale need ülestähendused saata. Näib, et juhtum leidis aset hommikul kell kolm ja sadamas.”
Seekord vastas Sam. „Vastab tõele.”
Rolfe asetas paberi lauale ja tõstis silmad taeva poole. „Nii et kui vahejuhtum toimus kell kolm hommikul ja leidis aset sadamas, kus pole teatavasti tänavalaternaid, siis kuidas nägi teie palgamõrvar kõigi nende tätoveeringuid?”
Celaenale tuli info tänavalaternate puudumisest küll uudisena, kuid vaatamata sellele põrnitses ta maski taga pahaselt. „Sest see juhtus kolm nädalat tagasi – täiskuu ajal.”
„Aa. Ent on varakevad. Isegi Bellhavenis on ööd veel külmad. Kui mu mehed ei olnud just mantliteta, polnud mingit viisi, kuidas…”
„Aitab,” nähvas Celaena. „Eks sellel paberilipakal on ilmselt kümme erinevat viletsat vabandust teie meeste jaoks.” Neiu napsas põrandalt pauna ja sikutas välja kaks pitseeritud ürikut. „Need on teile. Meie isandalt.” Ta viskas need töölauale.
Rolfe’i huuli sikutas naeratus, kuid ta tõmbas dokumendid enda juurde ja uuris pitserit. Mees hoidis seda päikesevalguse käes. „Mind üllatab, et seda pole rikutud.” Tema silmad küütlesid kelmikusest. Celaena tajus, kuidas Samist uhkas üleolekut.
Kahe osava randmenõksuga lõikas Rolfe mõlemad ümbrikud lahti kirjanoaga, mida Celaena mingil moel enne ei märganud. Kuidas see tal kahe silma vahele jäi? Rumal viga.
Järgnenud hääletutel minutitel, kui Rolfe kirju luges, oli mehe ainus reaktsioon aeg-ajalt sõrmedega lauale trummeldada. Kuumus lämmatas ja higi jooksis sirinal mööda Celaena selga alla. Nad peavad siin veetma kolm päeva. Piisavalt kaua, et Rolfe jõuaks kokku koguda summa, mille ta neile võlgneb. Rolfe’i näol üha süveneva kulmukortsutuse järgi otsustades oli seda üsna palju.
Kui Rolfe lugemise lõpetas, hingas ta pikalt välja ja sahistas paberid uuesti üksteise taha.
„Teie isand esitab üsna karme nõudmisi,” ütles Rolfe kordamööda Celaenat ja Sami vaadeldes. „Aga tingimused pole ebaõiglased. Vahest oleksite pidanud neid kirju enne lugema, kui asusite minu ja mu meeste pihta süüdistusi lennutama. Surnud palgamõrvarite eest ei tule mingit tasu maksta. Nende surmad, nõustub teie isand, polnud vähimalgi määral minu süü. Ju tal on veidike tervet mõistust veel alles.” Celaena surus alla tungi ettepoole nõjatuda. Kui Arobynn ei nõudnud tasu palgamõrvarite surma eest, mida nad siis siin tegid? Neiu nägu lõõmas. Ta jättis tobukese mulje, eks? Kui Sam kavatses kas või natukene muiata…
Rolfe trummeldas taas värvilisi sõrmi ja libistas käega läbi õlgadeni ulatuvate tumedate juuste. „Mis puutub kaubandusleppesse, mille visandi ta esitas… Lasen raamatupidajal vajalikud tasud kokku arvutada, aga peate Arobynnile ütlema, et ta ei saa kasumit oodata vähemalt teise saadetiseni. Võib-olla kolmandani. Ja kui tal sellega probleeme on, võib ta ise siia tulla ja mulle seda näkku öelda.”
Vähemalt kordki oli Celaena maski eest tänulik. Kõlas, nagu olid nad saadetud mingit ärilist investeeringut tegema. Sam noogutas Rolfe’ile – justkui teaks tema täpselt, millest