Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J MaasЧитать онлайн книгу.
vastas Doriani pilgule. Selles polnud midagi lahket. Aga Dorian ütles: „Ma üritan, Chaol.”
Üritas, sest kuna Chaol ei arutlenud temaga plaani üle Celaena Adarlanist välja toimetada, rikkus see usaldust ja see häbistas teda. Kuigi Dorian ei oleks kunagi ka seda teada saanud. „Ma tean.”
„Ja hoolimata kõigest juhtunust olen üsna kindel, et meie pole vaenlased.” Doriani suu kõverdus küljele.
Sa oled alati mu vaenlane. Celaena karjus neid sõnu Chaolile näkku ööl, kui Nehemia suri. Neiu karjus neid kümme aastat väärt veendumuse ja vihkamisega. Celaena oli kümnendi jooksul endas maailma suurimat saladust nii sügaval hoidnud, et muutus täiesti teiseks isikuks.
Sest Celaena oli Aelin Ashryver Galathynius, Terraseni troonipärija ja täieõiguslik kuninganna.
Seeläbi sai Celaenast Chaoli surmavaenlane. Seeläbi sai temast Doriani vaenlane. Chaol ei teadnud endiselt, mida selles küsimuses teha või mida see neile tähendas. Mida see tähendas elu osas, mida ta neile ette kujutas. Tulevik, millest ta kord õhinaga unistas, oli pöördumatult läinud.
Ta nägi tuimust Celaena silmis sel ööl tunnelites, selle kõrval asusid raev ja kurnatus ja kurbus. Chaol nägi, kuidas Celaena Nehemia surres üle piiri astus. Ta teadis ülimalt hästi, mida Celaena vastutasuks Kalmule tegi. Ta ei kahelnud silmapilgukski, et Celaena võib veel kord täiesti segi minna. Temas leidus sellist sätendavat pimedust, üks lõputu lõhe otse sisemusse.
Nehemia surm purustas Celaena. Ja see, mida Chaol tegi, tema roll Nehemia hukkumises purustas neiu samuti. Chaol teadis seda. Ta palvetas üksnes, et Celaena suudab end tükkhaaval taas üles ehitada. Sest murtud, ettearvamatu palgamõrvar on üks asi… Aga kuninganna…
„Sa näed välja, nagu hakkaksid öökima,” möönis Dorian käsivartega lauale toetudes. „Räägi, mis lahti.”
Chaol oli jälle eikuhugi vaatama jäänud. Üheks südamelöögiks rõhus selle kõige taak teda nii rängalt, et avaski korraks suu.
Aga koridorist kaikus tervituseks kokku löödud kilpide ja mõõkade kõmin ning suurde saali marssis Aedion Ashryver – Adarlani kuninga kurikuulus põhjakindral ja Aelin Galathyniuse nõbu.
Saal jäi vaikseks. See kehtis ka kõrge laua taga istuva Chaoli isa ja kuninga puhul. Veel enne, kui Aedion jõudis poolele teele läbi ruumi, asus Chaol juba oma kohale poodiumi all.
Mitte et noor kindral endast ohtu kujutaks. Pigem oli asi selles, kuidas üleolevalt muigav Aedion kuninga laua poole jalutas, kuldsed, õlgadeni juuksed tõrvikuvalguse paistel läikimas.
Kena on liiga kergekaaluline sõna Aedioni kirjeldamiseks. Pigem hingemattev. Pea kohal kõrguv ja võimsalt lihaseline Aedion täitis ära iga sentimeetri sellest sõjamehest, kelleks kuulujutud teda nimetasid. Ehkki mehe rõivad olid peamiselt funktsionaalsed, nägi Chaol ometi, et kerge turvise nahka oli ülimalt peente detailidega kaunilt töödeldud. Aedioni laiu õlgu kattis valge hundinahk ja tema seljale oli rihmadega kinnitatud ümar kilp – ning iidse välimusega mõõk.
Aga tema nägu. Ja silmad… Pühad jumalad.
Chaol asetas käe mõõgale ja hoidis näojooni hoolikalt neutraalse, ükskõiksena ka siis, kui Põhjahunt tema maha löömiseks piisavalt lähedale astus.
Need olid Celaena silmad. Ashryveri silmad. Vapustav türkiis, mille kuldne tuum oli sama erk kui nende juuksed. Nende juuksed – isegi toon oli sama. Nad oleks võinud kaksikud olla, kui Aedion poleks kahekümne nelja aastane ja Terraseni lumekirgastes mägedes veedetud aastate jooksul pruuniks päevitunud.
Miks vaevus kuningas Aedionile kõik need aastad tagasi elu kinkima? Miks näha vaeva, et temast üks oma raevukaimatest kindralitest vermida? Aedion oli Ashryveri kuningliku vereliini prints ja kasvas üles Galathyniuse kojas – ometi teenis kuningat.
Aedioni irve püsis näol ka siis, kui ta kõrge laua ees peatus ja kummarduse visandas. See ülimalt põgus viisakuspoos suutis Chaoli hetkeks isegi rabada. „Majesteet,” lausus kindral, need neetud silmad lõõmamas.
Chaol heitis pilgu kõrge laua poole. Ta soovis näha, kas kuningas, kui üldse keegi, märkab sarnasusi, mis võivad mitte ainult Aedioni, vaid ka Chaoli ja Doriani hukutada. Kõik need, kellest ta hoolib. Chaoli isa ilmutas ainult kerget, rahulolevat muiet.
Ent kuningas kortsutas kulmu. „Ootasin sind juba kuu aega tagasi.”
Aedionil jagus ülbust, et lausa õlgu kehitada. „Vabandust. Sokusarved said viimase talvetormiga pihta. Lahkusin siis, kui sain.”
Igaüks hoidis saalis pinevalt hinge kinni. Aedioni temperament ja jultumus olid peaaegu legendaarsed – osa põhjusest, miks ta põhja kaugeimasse otsa määrati. Chaol arvas alati, et tark oli teda Riftholdist kaugel hoida. Eriti seetõttu, et Aedion näis natuke nagu silmakirjalik värdjas ja Turm – Aedioni leegion – oli oskuste ning jõhkruse poolest kurikuulus. Aga nüüd… miks kuningas ta pealinna kutsus?
Kuningas võttis peekri näppu ja loksutas veini selle sees. „Ma ei saanud sõna, et su leegion on kohal.”
„Polegi.”
Chaol valmistus hukkamiskäsuks ja palvetas, et temal ei tuleks seda ellu viia. Kuningas jätkas: „Käskisin sul nad siia tuua, kindral.”
„Ja mina veel mõtlesin, et soovite minu seltsi nautida.” Kuninga urisemise ajal teatas Aedion: „Nad jõuavad umbes nädalaga. Ma ei taha lõbust ilma jääda.” Taas kord kehitas Aedion neid massiivseid õlgu. „Vähemalt ei tulnud ma paljakäsi.” Ta nipsutas sõrmi selja taha ja üks paaž ruttas suure kotiga sisse. „Kingid Põhjalast, meie poolt viimati rüüstatud mässuliste laagri arvel. Kindlasti naudite neid.”
Kuningas pööritas silmi ja viipas käega paažile. „Saada need mu kambrisse. Sinu kingid, Aedion, kipuvad viisakat seltskonda solvama.” Vaikne naerupugin – Aedionilt, paarilt mehelt kuninga lauas. Oh, see Aedion tantsis ohtlikul piiril. Celaenal jagus vähemalt piisavalt taipu kuninga lähedal suu kinni hoida.
Arvestades trofeesid, mida kuningas Celaenalt kui oma kangelaselt kogus, ei saanud kotis olevad esemed olla üksnes kuld ja ehted. Aga koguda päid ja jäsemeid Aedioni enda rahvalt, Celaena rahvalt…
„Pean homme nõukogu koosolekut. Tahan, et oleksid seal, kindral,” andis kuningas käsu.
Aedion surus käe rinnale. „Teie tahe on minu oma, majesteet.”
Chaol pidi kabuhirmu alla suruma, kui märkas Aedioni sõrmel sätendavat võru. Must sõrmus – sama, mida kandsid kuningas, Perrington ja enamik nende kontrolli all olijaist. See selgitas, miks kuningas taolist jultumust lubas: tegelikult oligi ju kuninga tahe tõesti ka Aedioni oma.
Chaol hoidis nägu ilmetuna, kui kuningas talle järsult noogutas – lahkumiskäsk. Chaol kummardas hääletult ja tahtis nüüd vägagi oma lauda tagasi pääseda. Eemale kuningast – mehest, kes hoidis nende maailma saatust oma veristes kätes. Eemale oma isast, kes nägi liiga palju. Eemale kindralist, kes patseeris nüüd saalis ringi, patsutas mehi õlale, pilgutas naistele silma.
Chaol oli õppinud sisikonnas kobrutavat õudustunnet meisterlikult vaos hoidma selleks ajaks, kui tagasi oma istmele vajus. Ta avastas Doriani kulme kortsutamas. „Kingid, jajah,” pomises prints. „Jumalad küll, see mees on väljakannatamatu.”
Chaol ei vaielnud vastu. Kuninga mustast sõrmusest hoolimata näis Aedionil endiselt olevat omaenda tahe – ja lahinguväljalt lahkudes oli ta sama metsik kui seal viibides. Tavaliselt jättis ta Dorianist mulje kui tsölibaadipidajast, kui oli vaja leida mandunud viise enda lõbustamiseks. Chaol polnud Aedioniga kunagi kuigi palju aega koos veetnud, ega tahtnudki seda, kuid Dorian tundis teda nüüdseks juba mõnda aega. Sellest ajast kui…
Nad kohtusid lastena. Kui Dorian koos isaga Terraseni neil päevil enne kuningliku pere mõrvamist külastas. Kui Dorian kohtus Aeliniga – kohtus Celaenaga.
Väga hea, et Celaenat polnud siin nägemaks, mis Aedionist saanud on. Mitte üksnes sõrmuse pärast. Pöörata selg omaenda rahvale…
Aedion