Hõive, intressi ja raha üldteooria. John Maynard KeynesЧитать онлайн книгу.
D2 . Selles seisnebki hõive üldteooria olemus.
6. Iga N-i väärtuse puhul eksisteerib vastav palgakaubatööstuse töö piirtootlus ning just see määrab reaalpalga. 5. punkt sõltub seega tingimusest, et N ei saa olla üle selle taseme, mis viiks reaalpalga töötamisega kaasneva piirkasu vähenemisest allapoole. Niisiis mitte kõik D muutused ei saa olla vastavuses meie ajutise eeldusega, et rahapalgad on muutumatud. Seega on meie teooria täieliku kehtivuse seisukohalt oluline, et jätaksime selle eelduse kõrvale.
7. Klassikalises teoorias, kus D = ϕ(N) kõigi N-i väärtuste korral, on hõivemaht neutraalses tasakaalus kõigi N-i väärtuste korral, mis on väiksemad selle maksimaalsest võimalikust väärtusest. Seega võib oodata, et ettevõtjate konkurentsiga seotud jõud suruvad hõive maksimaalsele väärtusele vastavaks. Ainult selles punktis saab klassikalise teooria kohaselt eksisteerida stabiilne tasakaal.
8. Kui hõive suureneb, siis suureneb ka D1, ent mitte sama palju kui D, sest kui meie sissetulek suureneb, siis suureneb ka meie tarbimine, kuid mitte samas ulatuses. Selles psühholoogilises seaduspärasuses peitubki meie praktilise probleemi võti. Siit järeldub, et mida suurem on hõivemaht, seda suurem on lõhe kogupakkumise maksumusele (Z) vastava kogutoodangu ja summa (D1) vahel, mida ette võtjad loodavad tagasi saada tarbijate tehtud kulutuste kaudu. Kui tarbimiskalduvuses pole muutusi, ei saa hõive kasvada, välja arvatud siis, kui kasvab ka D2, mis täidab Z ja D1 vahel suureneva lõhe. Niisiis kui jätame kõrvale klassikalise teooria erilised eeldused, mille kohaselt toimivad mingid jõud, mis põhjustavad iga kord, kui hõive kasvab, ka D2 piisava suurenemise täitmaks Z ja D1 vahel laienevat lõhet, võib majandussüsteem jõuda stabiilsesse tasakaalu hõive N puhul, mille tase jääb täielikust hõivest allapoole, nimelt kogupakkumise ja -nõudlusfunktsiooni lõikepunktiga esitatud tasemele.
Seega ei määra hõivemahtu reaalpalga kaudu mõõdetud töötamise tõttu toimuv piirkasulikkuse vähenemine, välja arvatud seal, kuhu antud reaalpalga puhul võimalikuks osutuv tööjõupakkumine paigutab hõive maksimaalse taseme. Tarbimiskalduvus ja uute investeeringute määr panevad üheskoos paika hõivemahu ning hõivemaht on ainu laadsel viisil seotud reaalpalkade antud tasemega, mitte vastupidi. Kui tarbimiskalduvus ja uute investeeringute määr põhjustavad ebapiisava efektiivse nõudluse, osutub tegelik hõive väiksemaks potentsiaalse tööjõu pakkumisest antud reaalpalga tasemel, tasakaalu reaalpalk on aga suurem kui tasakaalu taseme hõive piirkasulikkuse vähenemine töötamisega seoses.
See analüüs pakubki meile selgituse, miks keset küllust valitseb vaesus. Ainuüksi ebapiisava nõudluse esinemine võib kaasa tuua – ja sageli toobki – hõive suurenemise pidurdumise enne, kui jõutakse täishõiveni. Ebapiisav efektiivne nõudlus tõkestab tootmisprotsessi sellele vaatamata, et tööjõu piirprodukt oma väärtuselt veel ületab hõivatusega seotud piirkasulikkuse vähenemise.
Veel enam, mida rikkam on ühiskond, seda laiemaks kipub kasvama lõhe tegeliku ja potentsiaalse tootmise vahel ning seetõttu on ka majandussüsteemi defektid nähtavamad ja ohtlikumad. Vaene ühiskond tarbib tavaliselt suurema osa oma toodangust, mistõttu piisab täishõive kindlustamiseks tagasihoidlikust investeeringute määrast. Samas peab jõukas ühiskond leidma palju avaramaid investeerimisvõimalusi, et jõukamate liikmete säästmiskalduvus sobituks vaesemate liikmete hõivega. Kui potentsiaalselt jõukas ühiskonnas jääb investeerimisajend nõrgaks, siis võib potentsiaalsele jõukusele vaatamata tegelik toodang efektiivse nõudluse printsiibi toimel langeda väga madalale; too ühiskond muutub oma potentsiaalse jõukuse kiuste nii vaeseks, et tema tarbimisest ülejääv osa kahaneb nõrgale investeerimisajendile vastavale tasemele.
Kuid asi võtab veel halvema pöörde. Mitte ainult tarbimise piirkalduvus pole jõukates ühiskondades nõrgem,26 vaid ka investeerimisvõimalused ei ole juba akumuleeritud kapitali suure mahu tõttu eriti atraktiivsed, vähemalt seni, kui intressimäär pole langenud piisavalt kiiresti. See toob meid intressimäära teooriani, samuti põhjusteni, miks see ei lange vajalikule tasemele. Seda küsimust käsitleb IV raamat.
Niisiis moodustavad tarbimiskalduvuse analüüs, kapitali piirefektiivsuse definitsioon ja intressimäära teooria meie praegustes teadmistes kolm tühikut, mis tuleb kiiresti täita. Kuigi see on osutunud keerukaks, leiame peagi, et hinnateooria asetub meie üldteooria raames oma õigele kohale. Me leiame, et raha etendab meie intressimäära teoorias olulist osa, ning üritame selgitada raha eriomadusi, mis eristavad seda teistest asjadest.
Kujutelm, et me võime kogunõudluse funktsiooni vabalt kõrvale jätta, on ricardolikus majandusteoorias fundamentaalne, tõmmates joone alla sellele, mida meile on õpetatud rohkem kui sajandi jooksul. Malthus vaidlustas tõesti tuliselt, kuid asjatult Ricardo doktriini, mille kohaselt efektiivse nõudluse puudujääk osutub võimatuks. Kuna Malthus ei suutnud arusaadavalt selgitada (välja arvatud mõned viited ilmsetele teada-tuntud tõsiasjadele), kuidas ja miks efektiivsel nõudlusel saab olla puudu- või ülejääk, ei õnnestunud tal üles ehitada alternatiivset rajatist ning seetõttu allutas Ricardo Inglismaa niisama täielikult, nagu Püha Inkvisitsioon allutas Hispaania. Pangad, riigimehed ja akadeemilised ringkonnad tunnistasid tema teooria ainuvõimalikuks. Vastu olud kadusid, teised vaatenurgad haihtusid, diskussioonid lakkasid. Efektiivse nõudluse mõistatus, millega Malthus oli heidelnud, kadus majanduskirjandusest. Te ei leia seda kordagi mainitavat üheski Marshalli, Edgeworthi või professor Pigou’ teoses, kuigi just tänu nendele on klassikaline teooria omandanud kõige küpsema kehastuse. See võis edasi elada ainult vargsi ja peitupugenuna Karl Marxi, Silvio Geselli või major Douglase allilmas.
Ricardo võidu täielikkuses on midagi kurioosset ja müstilist. See võis juhtuda tänu paljudele kokkulangevustele doktriinis ja keskkonnas, kuhu see doktriin oli projekteeritud. Asjaolu, et see jõudis üsna erinevatele tulemustele nendega võrreldes, mida tavaline õpetamata võhik oleks oodanud, tõi sellele minu arvates veelgi intellektuaalset tunnustust. Doktriini tegeliku õpetamisega kaasnev rangus ja sagedane vastumeelsus lisas sellele väärikust. See tundus ilusana, sest suutis omaks võtta ulatusliku ja loogiliselt järjekindla superstruktuuri. Kuna selle abil sai suurt sotsiaalset ebaõiglust ja ilmset kurjust esitada vältimatu vahejuhtumina progressi teel ning nende asjade muutmine näis kogusummas kaasa toovat rohkem halba kui head, kaasnes sellega võimu soosing. See, et doktriin õigustas üksiku kapitalisti vaba tegutsemist, kindlustas nende sotsiaalsete jõudude toetuse, kellele võim tugines.
Aga kuigi ortodokssed ökonomistid pole oma doktriinis kuni viimase ajani kahelnud, kahjustas selle teaduslike ennustuste ilmne läbikukkumine ajapikku selle rakendajate prestiiži. Malthuse-järgseid elukutselisi ökonomiste ilmselt ei erutanud teooria tulemuste ja vaatlustega saadud faktide vastuolud – kuid tavaline inimene ei saanud jätta neid tähele panemata ning tulemuseks oli kasvav soovimatus osutada ökonomistidele samavõrd lugupidamist nagu teistele teadlasterühmadele, kelle teoreetilised tulemused leidsid kinnitust faktidel põhinevate vaatluste kaudu.
Samuti võib täheldada traditsioonilise majandusteooria pühitsetud optimismi, mis tõi kaasa selle, et ökonomistidele vaadati nagu Candide’idele, kes lahkusid sellest maailmast oma aedasid harima, õpetades, et see on kõigist maailmadest parim, juhul kui see jäetakse omapead. Ma arvan, et võib-olla läks nõnda ka sellepärast, et nad ei arvestanud kahjulikku mõju heaolule, mida saab hinnata ebapiisava efektiivse nõudluse kaudu. Ilmselt esineb klassikaliste üldväidete kohaselt toimivas ühiskonnas loomulik tendents ressursside optimaalsele hõivele. Võib-olla esindab klassikaline teooria seda, kuidas nii meie kui ka meie majandus peame käituma. Kuid eeldus, et kõik peabki nõnda käima, tähendab meie probleemide eitamist.
II RAAMAT
DEFINITSIOONID JA IDEED
4. PEATÜKK
ÜHIKUTE VALIK
Selles ja järgmises kolmes peatükis püüame selgitada mõnda segast küsimust, mis pole meie uurimuse põhieesmärgiks olevate probleemide seisukohast kuigivõrd tihedalt seotud või silmapaistvalt olulised. Need peatükid on loomuldasa kõrvalekalded, mis ei lase meil mõnda aega oma põhiteemaga
See on defineeritud 10. peatükis.