Tõeliselt imeline. Сара МорганЧитать онлайн книгу.
inimeste teenistuse eest. Ta oli laia silmaringiga ja intelligentne. Brittany oli nautinud temaga koos veedetud aega. Kui Nik poleks armunud Brittany parimasse sõpra, siis oleks Brittany tundnud ahvatlust maitsta enamat kui vaid tema vestlusest tulenevat rõõmu. Ta oli kindel, et jäik, voolitud ihu kallihinnaliste riiete all tasuks igati avastamist. Kuid erinevalt Lilyst, oleks Brittany ta pärast seda tagastanud.
Ta polnud millestki püsivast huvitatud, ei suhete ega elukoha puhul. Parem oli edasi liikuda, nagu inimesed juba sajandeid teinud olid.
Ta võttis kaardi, mille Nik talle ulatas. „Kas sa oled kindel, et see lend Lunni saarele on korraldatud? Ma võin vabalt ka takso võtta ja praamiga minna. Nagu ma tavaliselt teen. Pressin end ülejäänud inimkonna vahele.“
„Murtud randmega? Ei.“ Nik oli viisakas, ent range. „Ühel minu sõbral on Bar Harboris maja ja tal on piloot, keda ta kasutab oma jahile minemiseks.“
„Muidugi. Sest kuidas sa muidu rannamajast jahile saaksid? Ma olen selle probleemi kallal sageli pead murdnud.“ Brittany pööras selle naljaks ja juurdles selle üle, kas Nik isegi taipas, kui erinev oli tema maailm teiste inimeste omast. „Ma loodan vaid, et sinu piloot ei arva, nagu ta peaks mind minu jahile maha panema. Mul on küll kajak olemas, aga see vist ei loe.“
Lily ulatas talle mütsi, mille Brittany oli istme alla pistnud. „Sul on rannamaja. Castaway majake. Pärast kõike, mida sa mulle selle kohta rääkinud oled, tahan ma koos Nikiga kindlasti sinna ühel päeval külla tulla.“
„Ma loodan, et te teete seda.“ Brittany jäi mõtisklema, mida Nik, kel olid kodud San Franciscos, New Yorgis, Londonis ja Kreekas, arvaks tema lihtsast rannamajast, kuid peletas selle mõtte kiiresti eemale. See oli kodu ja ta armastas seda. Lihtne või mitte, see oli palju raha väärt. Ta oli saanud arvukalt pakkumisi inimestelt, kes on valmis maksma eelise eest elada suhteliselt eraldatud kohas Shelli lahe ääres, ihaldatud Lunni saarel.
Ent Brittany polnud iial müümist kaalunud.
Castaway majake oli talle eriline.
Tõsi, noorukina oli olnud aegu, mil Lunni saare kogukond oli tundunud lämmatavana, aga alati kui ta pärast pikka eemalolekut koju naasis, avastas ta, kui palju ta seda igatsenud oli.
Pärast kestvat Kreeka suvekuumust oleks õndsus tunda jahedat meretuult näol ja uinuda murdlainete kohinat kuulates. Ta tahtis homaari maitsta ja mustikaid korjata. Kõige enam tahtis ta aga oma kaht lähimat sõpra näha.
Emily elas nüüd saarel ja Skylar oli vaid lühikese lennu kaugusel Manhattanil.
„Kuidas sa hakkama saad?“ Lily pabistas ikka veel ta pärast. „Kuidas sa süüa teed ja enda eest hoolitsed? Sa olid hädas, kui püüdsid lennu ajal riideid vahetada.“
Poolel teel üle Atlandi ookeani oli Brittany end piisavalt tagant ärgitanud, et kasutada Gulfstreami peent vannituba ja panna selga puhtad lühikesed püksid ja lihtne õlapaeltega topp. Alati nii tähelepanelik Lily oli uksele ilmunud ja pakkunud, et harjab Brittany juuksed ja punub need patsi. See ajas Brittanyt hulluks, et ta ei saanud seda ise teha ning ta oli sunnitud nentima, et Lily jutus oli iva.
Kuidas ta ainult ühe käega hakkama saab? Süüa teeb? Duši all käib?
Nii iseseisva inimese jaoks, nagu ta oli, kujunevad järgnevad nädalad ilmselt äärmiselt ärritavaks.
„Minuga on kõik hästi. Ma võin vasaku käega pakist helbeid süüa.“
„Kas sa tahad, et ma tuleksin ja jääksin mõneks ajaks sinu juurde?“ Lily soojus ja lahkus olid ühed paljudest põhjustest, miks Brittany teda armastas. Nad olid Kreekas mitu kuud ühe ja sama projekti kallal koos töötanud, jagades väikest umbset magamistuba. Brittany teadis, et nii lähestikku koos elades oli see olnud just Lily kannatlikkus, mis hoidis ära lahkhelid. Ja see oli see leebe loomus, mis oli lõksu püüdnud karmi kuulsusega Nik Zervakise, kel oli piisavalt mõistust taipamaks, et oli täistabamuse saanud ja kes oli pannud hiiglasliku teemandi Lily sõrme enne, kui keegi teine seda teha jõudis.
„Sa pead oma uue eluga alustama. Ja kui on olemas üks asi, millest Lunni saarel puudust ei ole, siis on see abi. Minu sõber Emily elab praegu majakeses, nii et minuga saab kõik korda. Minge ja lõbutsege. Aga kutsuge mind pulma.“
Lily nägu lõi elektripirnina särama. „Muidugi. Me mõtlesime, et abiellume ehk järgmisel suvel Kreekas. Ma tahan, et Niki perekond oleks kohal. Mul pole endal perekonda, seega olen tema oma adopteerinud.“
Brittany naeratas. Kõigist eelistest, mis kaasnesid šokeerivalt jõuka mehega abiellumisega, ihkas ta sõber kõige enam mehe perekonda, mitte suurt rahakotti ega tähtsaid tutvusi.
„Ma võin järgmisel suvel seal olla,“ ütles Brittany. „Ma pole veel otsustanud. Minu uurimus on lõpetatud, nii et ma pean järgmistele sammudele mõtlema. Ja mis iganes sammu ma ka ei astuks, pean ma seda tegema uuesti rannet murdmata. Hoiame ühendust.“ Ta liikus lennuki etteotsa. Väike osa temast kadestas sõpra. Mitte jõukust, kuigi raha kulus muidugi alati ära. Ei, ta kadestas sidet, mis Lilyl Nikiga oli. Lähedust. Nende suhe oli olnud keeristorm, aga mitte keegi, kes neid näinud oli, ei saaks iial uskuda, et see, mida nad jagasid, oli midagi muud kui sügav, siiras ja kauakestev. Ainuüksi nende sügav teineteise mõistmine ja hindamine olid sügavalt juurdunud.
Tema polnud seda kunagi kogenud.
Isegi oma lühikeses, halva lõpuga abielus polnud ta iial sellist emotsionaalset intiimsust tundnud.
Ta embas veel viimast korda sõpru hüvastijätuks, lahkus luksuslikust lennukist ja suundus Cessna vesilennukile, mis pidi ta otse Lunni saarele viima.
Ta tundis kergendust, et teda oli praamisõidust säästetud. Sel aastaajal on see täis lõbureisijaid ja suviseid külastajaid, kes soovivad innukalt nautida kõike, mis Lunni saarel pakkuda on. Viimastel aastatel oli saar värvikat rahvast ligi meelitanud – kunstnikke, muusikuid, jõukaid inimesi, kes otsisid eksklusiivset pelgupaika, mis pakkus siiski tsivilisatsiooni eeliseid.
Brittany kasutas rõõmuga Wi-Fit, kui see saadaval oli, aga oli täpselt sama õnnelik ka siis, kui seda polnud. Tema jaoks oli luksus sõna, mida võis kasutada nii kõrbes tähistaeva all kui ka viie tärni hotellis siidlinade vahel veedetud öö puhul. Luksus oli vabadus avastada ja nautida oma seikluslikku hinge.
Selle seikluse kannul oli ta maailmas ringi reisinud. Pärast Ühendriikidest lahkumist oli ta kolinud Ühendkuningriiki ning saanud oma magistri- ja seejärel doktorikraadi. Selle aja jooksul oli ta astunud Hiram Binghami jalajälgedes ja matkanud mööda inkade rada Machu Picchu kadunud linna, ühinenud väljakaevamistega Egiptuses ning võtnud Kreeka omaks kui oma teise kodu. Kuid Maine – Maine oli tema esimene kodu ja jääb selleks alati.
Tema süda oli siin. Tema juured. Tema ajalugu.
Arheoloogina oli ta inimene, kes teadis juurte ja ajaloo tähtsust.
Ootusärevusest naeratades võttis ta mobiili ja saatis kiire sõnumi Emilyle, kes oli suve jooksul Castaway majakest kasutanud.
Ma olen Loganis. Ei jõua jällenägemist ära oodata.
See oli irooniline, et ta oli pakkunud Emilyle majakest pelgupaigaks, kui too hädas oli ja nüüd oli ta ise hädas.
Selline sündmuste käik oli olnud ootamatu.
Brittany libistas telefoni tagasi taskusse ja heitis pilgu randmele. Kips tundus naha vastas kuuma ja raskena. Piiratud liigutused ärritasid teda. Siiski, asi võinuks hullem olla. See polnud midagi sellist, mida mõnenädalane puhkus ei suudaks ravida ning tal on tänu sellele aega mõelda, mida ta järgmisena teha tahab. Kas ta peaks kandideerima akadeemilisele tööle Ühendriikides? Või naasma Cambridge’i, kus ta nii palju õnnelikke aastaid veetis, või isegi Kreekasse? Talle meeldis Kreeta saare juures kõik. Ajalugu, kliima, toit, inimesed.
Ta oli veetnud varasuve flirtides Spyrosega, kohaliku arheoloogiga, Ateenast pärit meeskonnaliikmega. Mees oli selgelt mõista andnud, et soovib enamat kui kerget flirti, kuid Brittany oli otsustanud nende suhte platoonilisena hoida. Nüüd juurdles ta selle üle, kas see oli ehk viga olnud. Ta oli nende sõprust nautinud. Mees oli veetlev ja võluv.
Ehk