Vabariigi vaenlased. Hannes VeskimäeЧитать онлайн книгу.
Vabariigi vaenlased
PROLOOG
„Kuningas on surnud… elagu kuningas!“ hüüavad britid, näidates austust kuningatrooni kui institutsiooni suhtes. Troon on kindel ja püsiv printsiip, kuigi järjekordne kuningas on manalateed läinud. Mina olen sunnitud ütlema: „Vabariik on surnud… elagu Vabariik!“ Ehkki meie ühiskondades on äratuntavaid Vabariigi surma tunnuseid, kestab printsiip igavesti. Väga jõuline ja kriitiline seisukoht, mille tõendamiseks loodan siin raamatus esitada piisavalt materjali. Samuti püüan anda mingitki lootust, kuidas täbarast olukorrast välja tulla. Kogu läänemaailm rapub samades tektoonilistes muutustes ning keegi ei tea, mis saab edasi. Selge, et vanaviisi edasi ei saa ning uut modus operandi’t pole veel kollektiivselt välja mõeldud. Või viidates Antonio Gramsci kurikuulsale ideele – me oleme interreegnumis.
Püüan siin raamatus kokku siduda pikaajalisemad ühiskondlikud suundumused Euroopas ja laiemalt ning kriitiliselt analüüsida, kuidas me interreegnumisse jõudsime. Mina kirjutan oma kogemustest Eestis, kuid sellel tekstil võiks olla laiem üldistusaste.
Eesti on koloniseerinud Skandinaavia kapital ja teinud seda meile märkamatult. Sest võim on märgatav vaid siis, kui sellele tekib vastupanu. 2008. aasta majanduskriisis sellist vastupanu ei tekkinud, vähemalt mitte avalikult. Kriisist alguse saanud majandussurutis kestab, vaatamata eliidi ja meedia maineparandusprojektidele ning statistika väänamisele peavoolumeedias. Samuti jätkub Skandinaavia kapitali kolonialism, kuigi insaiderid avaldavad järjest räigemaid skandaale. Viimane on Danske Banki kolossaalne rahapesuskeem läbi Eesti. Oleme siin Euroopa perifeerias olnud eriti uhked, et seisame majandusvabaduselt maailma esirinnas. Majandusvabadus on aga eufemism sellele, mida Kapital ning maailm jõukamad võivad siin teha. Nagu selgub, nad võivad teha mida iganes soovivad.
Kuid külakurnamisele on alati tekkinud vastupanu. Okupatsioonile vabadusvõitlus. Ma kirjeldan insaiderina oma isiklikku teekonda selle vastupanu avaldamisel ja organiseerimisel ning mida see paljastas skandinaavlastest pankurite ja nende siinse režiimi kohta. Ja meie demokraatliku korra kohta, kui selle fassaad vastupanuvõitluse tulemusel kokku varises.
Peale lühikest isiklikus plaanis sissejuhatust ja konteksti 80ndatest ja 90ndatest aastatest (1. osa) asun kirjeldama väliskapitali laenupidu, 2008. aasta järgset finantskrahhi ning kohaliku kapitali represseerimist.
See epohh (2. osa) hõlmab minu kogemusi Swedbankis enne ja peale 2008. aasta finantskriisi, kui töötasin halbade laenudega tegelevas mammutüksuses, mis rappis Eesti kapitali, niipalju kui seda oli jõudnud pärast Eesti iseseisvumise taastamist akumuleeruda.
Järgmine lugu (3. osa), mis on ilmekam ning detailsem, kirjeldab minu kogemusi Nordea Pangas aastatel 2014 kuni 2016, mil Skandinaavia pankurid tulid kallale meie töötajaskonnale.
Kolmas lugu (4. osa) on seotud juba laiema problemaatikaga, mis ilmnes 2017. aasta sügisel ning näitab, et meie ühiskonna demokraatlikud institutsioonid on lakanud töötamast nii nagu vaja – st vaba ajakirjandus, vabad ametiühingud ja kohtud on kõik kaudselt väliskapitali mõjuväljas ega teeni meie avatud ühiskonda.
Seejärel kirjeldan, kuidas meil on lood vilepuhuja kaitsmisega kohtute poolt ning mida arvavad Skandinaavia pangad ajakirjandusvabadusest ning allikakaitsest (5. osa). Nimelt alustas rahvusvahelise panganduse esindaja ja Eesti üks mõjukaim tippjuht Erkki Raasuke samal päeval, kui lasi sõlmida Baltikumi suurima panga Luminori töötajatega peale aastatepikkusi vaidlusi kollektiivlepingu ehk töörahu, vilepuhuja ehk siis minu tagaajamist, mis päädis meie omavahelise kohtumise kirjeldusega Äripäeva esikaanel ning Rootsi suurimas päevalehes Dagens Nyheter.
Raamatu lõpetan (6. osa) Danske rahapesuskandaaliga, mis vallandus suvel 2018. See on sümboolne kirss tordi peal ja näitab, et peale vigastuste, mida võõrkapital on siinsele ühiskonnale tekitanud, kasutab see väikest Eestit kui süljekaussi. Ajaloo üks suurimaid rahapesuoperatsioone, mille käigus liikus siit läbi 200 000 000 000 eurot (kakssada miljardit ehk umbes 20 Eesti riigieelarvet) idaraha, toimus just Eestis, põrmustades raskelt üles ehitatud kuvandi iseseisvast, liberaalsest ja progressiivsest riigist. Meid on taandatud kolmanda maailma banaanivabariigi tasemele, nagu on juhtunud paljude maadega rahvusvahelise finantskapitali jalge ees. Viimases osas saab ka tõenduse raamatu pealkirja (Vabariigi Vaenlased) juurde kuuluv mõtteline küsimärk – meie poliitiline establishment (president, parlamendierakonnad ja ametiasutused) on kapituleerunud Skandinaavia kapitali ees. Jääb lugeja otsustada, kes on meie Vabariigi vardjad ja kes vaenlased.
7. osa kirjeldab edumeelsemat osa Eesti ajakirjandusest ning selle võimet vähemalt tükikesi tõest päevavalgele tuua. Samuti osa poliitilisest eliidist, mis ei lase Skandinaavia rahavõimul dikteerida lõputult provintslikku palagani, mida raamat kirjeldab. Kuni toimetavad „viimased mohikaanlased”, on lootust. Tulevik näitab, kas neile jätkub järgijaid.
Minu kirjeldatu on tuttav neile, kes on vaadanud pealt või kogenud omal nahal, kuidas enamasti välismaiste finantsinstitutsioonide võim on kulmineerunud tervete ühiskondade võlaorjusesse viimisega (Kreeka, Iirimaa), kasinuse pealesurumisega (Hispaania, Ida-Euroopa, Balkan) ning demokraatlike õiguste üle vilistamisega (Itaalia). Euroopa Liit on finantsistide ebademokraatlike nõudmiste ning institutsionaliseeritud neoliberaalse majandusrežiimi tõttu desintegreerumas. Sajad miljonid inimesed kannatavad selle all ning on kaotanud igasuguse lootuse enda ja oma laste tuleviku suhtes.
Selle raamatu kirjutan ma mitmel põhjusel. Aga kindlasti mitte epitaafina Vabariigile, vaid loona, mis aitab kirjeldada Vabariigi langust. Ma pean Vabariigi all silmas enamiku kontinentaaleurooplaste ja laiemalt Lääne tavaliste inimeste vabadusi, õigusi ning heaolu – nende, kes ei söö õhtusööke kallites restoranides, ei käi oma superjahiga purjetamas, ei ela miljonivillades ega elatu intressidest ja kasumitest, mis on kogunenud varadelt saadavast rendist. Samas pole see raamat mõeldud hüvastijätukirjana, vaid üleskutsena analüüsida, mis on pildil valesti ning mida saab ja kes saab muuta, et Vabariik tõuseks tuhast. Kõlab dramaatiliselt? Mulle tundub, et olukord seda ongi. Teie otsustage ise peale lugemist.
Ma pole kunagi soovinud pjedestaalile, kuid asjaolude kokkulangemise tõttu sattusin raamatus kirjeldatavate sündmuste keerisesse ning vahel nende eesliinile. Et aus olla, tuleb seepärast rääkida ka endast, ehk küll see pole eesmärk. Teisi isikuid, kes selles loos osalenud on, püüan säästa, kui see on võimalik. Niisiis püüan ma esiteks rääkida sündmustest, mis polnud teada ainult minule, teiseks sellest, mida saan vajadusel kohtus tõendada (viited dokumentidele, kirjavahetustele, audiosalvestustele jne) ja kolmandaks asjadest, mille avaldamine on oluline seoses kõrgendatud avaliku huviga. Avaldan isikute nimed juhul, kui see on kõrgendatud avaliku huvi tõttu vajalik – kritiseerides võimu kuritarvitusi, viitan ainult neile, kes on hierarhiate tipus. Keskastme käsutäitjate nimesid ma võimalusel ei avalda. Ja neljandaks, kuna minu teadmised makromajandusest, rahandusest ning ELi poliitilistest institutsioonidest ei olnud kiita, tegin ennast tuttavaks teiste ja oluliselt kompetentsemate autorite töödega. Viitan neile autoritele, et lugeja saaks vajadusel iseseisvalt detailidesse ja lisamaterjalidesse süveneda. Ma ei lasku laiema protsessi kirjeldamisel detailidesse, siinne materjal annab pigem tausta, millele asetuvad konkreetsed lood ning inimesed, kes neis osalesid. Raamat on eelkõige autobiograafiline meenutus. Püüan vältida hinnangute andmist nii palju kui see on inimlikult võimalik. Seda võiks lugeja tõendusmaterjalide ning oma südametunnistuse valguses ise teha.
Paljastusi nii Skandinaavia ja Eesti pankurite kui ka poliitilise eliidi (poliitikud, ametiühingujuhid, ajakirjandus) kohta on paratamatult vaja, kuid minu eesmärk ei ole kritiseerida konkreetseid isikuid, vaid võimuvertikaale. Ühelt poolt neid, mis domineerivad ja laastavad meie ühiskonda, teiselt poolt teisi, mis peaksid aga ei kaitse ühiskonda Kapitali ülemvõimu eest. Ja paljastusi on vaja teha nimelt sellepärast, et Võim on alati rääkinud eraviisiliselt üht ja avalikult teist. Avatud ja demokraatliku riigi huvides on vaja kindlustada, et need kaks võimalikult palju kattuksid – ehk siis, meie selja taga ei tohiks toimuda üks ning meie silme ees teine.
Raamatu teravik on suunatud Skandinaavia pangandushiidude poole – sest nende korporatsioonide eesmärk on kasum, peaaegu ükskõik mis hinnaga. Neid ei huvita tõde. See on nende jaoks teisejärguline. Samuti õiglus, aga ka seadused, kohtuotsused ja avalik hukkamõist. Korporatsioonide eesmärk on kapitali kaitsmine ning nende palgatud juhtkond teeb selleks kõik endast oleneva. Moraalseid kaalutlusi ei ole. See oleks liigne kulu tänases