Reisid Lõunamere saartel. Роберт Льюис СтивенсонЧитать онлайн книгу.

      REISIKIRJAD

      Reisimine ja võõrad maad on eestlasi alati lummanud. Lisaks eestlaste suurele rännuhimule, mis on meie kaasmaalasi kirjandusklassikute tähelepanekuil kõigisse maailma sadamaisse viinud, on ajast aega olnud suur ka eesti rahva huvi reisikirjade ja rännuraamatute vastu. Juba lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald toimetas 1848–1849 Tartus populaarteaduslikku ajakirja Ma-ilm ja Mõnda, Mis Seal Sees Leida On. Tulosaks ja Öppetlikkuks Aeaviteks Ma-rahvale. Väljaande kõigis viies numbris olid kindlad rubriigid, millest üks – Mõnesuggusest Ellajadest ja Wõerast Maadest – tutvustaski lugejaile kaugeid maid, kummalisi loodusnähtusi, eksootilisi loomi, aga hilisemate turisti käsiraamatute laadis ka näiteks Euroopa suurlinnu, nende olulisi vaatamisväärsusi ja silmapaistvaid arhitektuurilisi mälestusmärke. Eks sedasorti kirjasõna oli maarahvale pakutud varemgi, kõiksugu kalendrilisades ja mujal, aga see väljaanne võttis esmakordselt ette süstemaatilise ülevaate andmise meid ümbritsevast maailmast.

      Seega pole imeks panna, et kui 1957. aastal hakkas Eesti Riiklik Kirjastus välja andma populaarteaduslikku reisiraamatute sarja, sai selle nimeks «Maailm ja mõnda». Aastail 1990–2010 andis sarja välja Olion, alates 2017. aastast kirjastus Hea Lugu, kokku on selle märgi all tänaseks ilmunud ligi 170 raamatut ning vähemalt Nõukogude ajal avaldatud 120 köidet on rohkemal või vähemal määral esindatud enamiku Eesti kodude raamaturiiuleil. Uuemast ajast meenub reisihuvilistele aga kindlasti kirjastuse Petrone Print «Minu»-sari, milles on alates 2007. aastast ilmunud üle 100 raamatu.

      Kirjastuse Viiking sari «Maailma avastamine» keskendub ehk veidi spetsiifilisemalt Suurte geograafiliste avastuste ajale, mida tuntakse ka purjelaevade ajastuna ehk siis umbkaudu perioodile 15.–19. sajandini, mil õpiti tundma meie planeedi ookeane ja meresid, nii troopiliselt lämbeid kui arktiliselt külmavärinaid tekitavaid. Kuigi sarjas saab suurem rõhk olema merereisidel ja purjelaevadel, ei piira me end siiski täielikult selle žanriga ja põikame aegajalt ka süngeisse džungleisse ning mujale salapäraste Lõuna-Ameerika ja Aafrika südaaladele.

      Sarja alustuseks valisime seikluskirjanduse klassiku ja suure rännumehe Robert Louis Stevensoni detailse kuid samas atmosfääririkka sissevaate Lõunamere saarte eluolusse 19. sajandi lõpul, teose, milles on sujuvalt ühendatud pea antropoloogile omane terav huvilisepilk võõrastele kultuuridele ja suure stiilimeistri kirjanduslikud võimed, mistõttu Vaikse ookeani reisikirjade spetsialist Neil Rennie on raamatut nimetanud klassikaliseks Lõunamere-reisikirjaks, mille on kirjutanud parim neis vetes iial seilanud briti kirjanik.

      I OSA

      MARKIISAARED

      Esimene peatükk

      SILMAPIIRIL ON SAAR

      Pea kümme aastat oli mu tervis jäänud nõrgemaks, enne merereisile minekut arvasin mõnda aega, et käimas on elu lõppvaatus, kus ootavad mind veel vaid põetaja ja hauakaevaja. Mul soovitati sõita Lõunamerele ning mõte käia tondina, inimvarena, neis paigus, mis tõmbasid mind siis, kui olin noor ja terve, polnud sugugi vastumeelt. Asusin teele doktor Merrit´ kuunaril Casco, seitsmekümne nelja tonnisel alusel, mis läks San Franciscost teele 1888. aasta juuni lõpu poole ja peatus idapoolsetel saartel, ning astusin järgmise aasta alguses Honolulus maha. Edasine teekond kulges allatuult kaubakuunaril Equator, pisut rohkem kui seitsmekümnetonnisel alusel, sest ma ei söandanud naasta endise elu juurde ega haigepalatisse, ning veetsin neli kuud Gilberti saarestiku atollidel (madalad korallsaared), 1889. aasta lõpuks jõudsin aga Samoale. Selleks ajaks olin saartesse kiinduma hakanud, minu jõuvarud taastusid, leidsin uusi sõpru ja tekkisid uued eesmärgid. Päevad möödusid merereisidel nagu muinasjutumaal ning otsustasingi jääda. Kolmandal kruiisil, kaubaaurikul Janet Nicoll, hakkasin kirjutama neid ridu. Kui mulle on elupäevi veel antud, veedan need seal, kus elu tundub kõige parem ja inimesed kõige huvitavamad. Mustade poiste kirved puhastavad mu tulevase maja ümbrust ja mul tuleb õppida pöörduma lugejate poole kõige kaugemate merede tagant.

      Pean ümber lükkama arvamuse, et lord Tennysoni kangelane1 on vähem pentsik kui ta välja paistab. Vähesed, kes jõuavad nendele saartele, lahkuvad siit – seal, kus nad maale astuvad, lähevad nad ka halliks ning heidavad palmipuude vilus ja passaattuulte puhangute käes hinge, võib-olla hellitades mõtet kojuminekust, mida juhtub harva, nauditakse harvem ning korratakse veelgi harvem. Ükski teine paik kogu maal ei mõju seiklejatele nii ahvatlevalt ning mul seisab ees ülesanne tuua selle paiga sarmi pisut tugitooliränduriteni, kirjeldada, kuidas kulgeb merel ja kaldal nende mitmesaja tuhande inimese elu, kellest mõne soontes voolab meiega ühine veri ja huultel kõlab sama keel, kes kõik on meie kaasaegsed, kuid eluviiside ja mõtete poolest ometi samavõrra erinevad nagu Rob Roy või Barbarossa, apostlid või Rooma keisrid.

      Esimene kogemus on alati kordumatu. Esimene armastus, esimene päikesetõus, esimene Lõunamere saar, kõiki neid eri mälestusi ühendab üks tunne – neitsilik puutumatus. 28. juulil aastal 1888 oli hommikul kella neljaks möödunud kuu loojumisest tund. Idast kiirgav valgus tõotas uut päeva ning selle all, taevapiiril, tõusis kallas, must kui tint. Teame kõik, kui kiiresti päev nendel laiuskraadidel tõuseb ja loojub, see on aeg, mil reisisellis peituvad uurija ja romantik sulanduvad üheks ning ta vaimustub selle paiga kunstipärasest ja poeetilisest võlust. Kindlasti muutub see ajavahemik ühes aastaaegadega, kuid ühte võib täpselt hoomata. Kella nelja paiku hakkas koitma, päike ei tõusnud aga enne kuut, poole kuueni ei suutnud me eesootavaid saari eristada horisondi kohal rippuvatest pilvedest. Kaheksa kraadi lõunapool tõusis päev kahe tunni jooksul. Laevatekil möödus see aeg ootusärevas vaikuses, harjumuspärast elevust, mille loob silmapiiril ootav maa, kasvatas läheneva ranniku omapära veelgi. Saared võtsid lahtuvas hämaruses aeglaselt kuju. Esimesena ilmus tüürpoordi tagant välja äralõigatud mäetipu ümber kuhjunud Ua Huka2; traaversil kerkis silmapiirilt pilvedesse mähkunud Nuku Hiva2; nende vahel lõuna pool tõid päikese esimesed kiired nähtavale nõelpeene Ua Pou2. Saared kikitasid silmapiiril justnagu mõne tohutu suure ja külluslikult kaunistatud kiriku tornitipud, need seisid seal sädelevas hommikuvalguses, näidates teed imetabasesse maailma.

      Casco pardal olijaist polnud keegi nendel saartel varem käinud ega teadnud ainsatki sõna üheski neil kõneldavais keeltes, meid tõmbas ohtuderohke ranniku poole samasugune elevus, mis pakitses saarte esmaavastajate rinnus. Maa kerkis mäetippude ja tõusvate orgudena, kukkus kaljunõlvade ja sammastena; sellel mänglesid viiskümmend värvusvarjundit pärlmutrist roosipunase ja oliivroheliseni ning seda kroonisid taevas küütlevad pilved. Voogavad pastelsed värvid hullutasid silma, pilvede varjud segunesid mägedega ning saar ühes oma lopsaka taimestikuga virvendas meie ees ühtse kogumina. Polnud ühtegi tuletorni, linnade kohal hõljuvat suitsu, ühtegi taeva all tiirutavat lendurit. Kusagil seal, pilvede ja kaljude virvarris, ootas varjatuna meie sadam ja sellest kuhugi itta jäi ainus tuntud meremärk – kõrge kalju, mida teati ühtaegu nii Aadama ja Eeva kui ka Jacki ja Jane´i neemena ning mida iseloomustasid kaks tohutu suurt figuuri, looduse meistriteost. Meil tuli need üles otsida, ajasime kaelad õieli ja uurisime läbi pikksilma pingsalt maastikku, puurisime kaarte; selleks ajaks, kui neid lõpuks märkasime, oli päike kõrgel pea kohal ning maa siinsamas käeulatuses. Tuli välja, et laevale, mis läheneb põhjapoolt nagu Casco, torkasid need erakordsel rannikul tõepoolest kõige vähem silma – lained lendasid kõrgelt üle neeme jalami, figuuride taga tõusid aga kummalised karmid ja sakilised mäed ning Jack ja Jane või Aadam ja Eeva paistsid murdlainetest välja otsekui tüükapaar.

      Pöörasime edasi ranniku suunas. Pakpoordist kostis murdlainete müha ja paar kalajahil lindu lendas laevanina ees, peale nende väheste häälte valitses aga vaikus ega paistnud ühtegi muud elumärki ei inimestest ega loomadest. Omaenese hoost ja hääbuvast briisist kantuna libises Casco kitsasse kaljudevahelisse abajasse, rand ja mõned rohelised puud ilmusid meie pilgule ja kadusid siis taas lainete varju. Nii kaugelt nähtuna tundusid puud sarapuudena ning samasugune rand võinuks olla ka Euroopas – mäed olid otsekui Alpide vähendatud mudelid ja nende nõlvadele koondunud mets ei tundunud Šotimaa nõmmest rohkem tähelepanu vääriv. Taas sirutusid meie ette rannakaljud, kuid ligipääs oli nüüd avaram ning Casco hakkas tuult püüdes Anaho lahte liuglema. Kookospalme, keda võiks võrrelda kaelkirjakuga – ühtaegu nii nõtked ja nii kohmakad ja eurooplase pilgule nii võõrad –, kasvas grupiti rannal, ääristas järske mäenõlvu ja ronis mööda neid üles. Mõlemal käel piirasid abajat ilmetud lagedad künkad, maapoolse külje sulges