Reisid Lõunamere saartel. Роберт Льюис СтивенсонЧитать онлайн книгу.
siis suutis ta sellel ka püsida. Lähikonnast kostis lambatallede määgimist, künkanõlval laulsid linnud ning meid tervitasid maa ja sadade puuviljade või lillede lõhnad; seejärel ilmus nähtavale paar mäejalamil kõrguvat maja, millest ühte tundus ümbritsevat aed. Need silmatorkavad elamud, see kultuurilaiguke, oleksime seda vaid teadnud, oli märk valgetest, me oleksime võinud seilata sadadele saartele, leidmata neile sarnaseid. Läks aega, kuni märkasime pärismaalaste küla, mis seisis (nagu tavaliselt) ranna veerel palmipuudesalu lähedal, meri möirgas ja vahutas, pekstes selle ees olevat nõgusat kaljut. „Korallid kasvavad, palmid sirguvad, aga inimesed lahkuvad,“ ütleb Tahiti vanasõna, kuid niikaua kui need kolm kestavad, asustavad nad rannikut. Ankrukohaks oli kaljude vahel väike lõhe lahe kagusopis. Täpselt meile sobival hetkel puhus tuul läbi lõhe, kuunar keeras külje ette ning ankur sukeldus merre. Kuigi vaikne, oli see sündmus oluline, koos ankruga sukeldus ka minu süda, ükski vints ega sukelduja ei suudaks seda üles tõsta – sellest hetkest alates olin ühes osaga laevameeskonnast Vivieni saarte pärisori.
Veel enne, kui jõudsime laeva ankrusse heita, sõitis ühe hüti juurest välja kanuu. Selles oli kaks meest – valge ning tõmmu, näol sinised tätoveeritud vöödid,– mõlemad laitmatuis euroopalikes rõivais, need olid kohalik kaupmees härra Regler ja hõimupealik Taipi-Kikino. „Kapten, kas lubate pardale?“ olid esimesed sõnad, mida saartel kuulsime. Kanuule järgnesid teine ja kolmaski ning peagi kubises laev sitketest, ligikaudu kuue jala3 pikkustest poolalasti meestest – mõnel oli seljas särk, teisel niuete ümber vöö, ühel kohmakalt sätitud taskurätt – kõige silmatorkavamaid olid pealaest jalatallani kaetud jubedate tätoveeritutud mustritega. Mõned mehed olid metsikud ja nugadega relvastatud, üks, kes sööbis mulle mällu elajalikuna, kükitas kanuus, õgis apelsini ja sülitas ahvi väledusega mõlemale poole oma suutäisi välja; kõik vadistasid ja me ei saanud sõnakestki aru; kõik püüdsid meiega kaupa vahetada, kuigi see ei tulnud meile mõttesegi, või proovisid meile ilmselgelt absurdse hinna eest haruldasi saareesemeid müüa. Keegi ei tervitanud meid, viisakusest polnud märkigi, keegi peale hõimupealiku ning härra Regleri ei surunud meil kätt. Samal ajal, kui me endiselt tõrkusime kaubatehingute suhtes, tõusis vali nurin ning üks, ilmselt kamba naljahammas, hakkas meie pahameeleks meid pilkava naeru saatel nöökima. Muude õelate hüüete seas kõlas ka lause: „Siin on üks uhke laev, mille pardal pole pennigi!“ See oli mulle täiesti vastumeelne, isegi ärritav. Laev oli ilmselgelt nende võimuses – meil olid naised pardal, ma ei teadnud nendest külalistest midagi muud peale tõiga, et nad on kannibalid. Reisijuht (mu ainus teejuht) oli täis tagasihoidlikke hoiatusi ning mis puutus kaupmehesse, kes oleks võinud mulle julgustavalt mõjuda, siis kas polnud Vaikse ookeani piirkonnas mitte valged need, kes õhutasid pärismaalaste hulgas viha ning aitasid nende väljapursetele kaasa? Juhul, kui meie lahke sõber, härra Regler, peaks seda ülestunnistust lugema, siis muigamiseks tal põhjust pole.
Päeva edenedes, kui hakkasin tegema päevikusse sissekannet, sai kajut seinast seinani Markiisaarte pärismaalasi täis – kolm tõmmunahkset põlvkonda kükitas ristijalu põrandal ja põrnitses mind vaikselt ja piinlikust tekitavalt. Kõigil polüneeslastel on suured helendavad ja niisked silmad, mis meenutavad loomade või mõnede itaallaste omi. Siin, niimoodi punnitavate silmade all abitult kajutinurka surutuna istudes, haaras mind selle vaikiva karja keskel teatav meeleheide ja ka raev, kui mõtlesin, et ei saa nendega artikuleeritult kõneleda – nad olid justkui karusloomad või kurtidena sündinud või külalised kusagilt kaugelt planeedilt.
Kaheteistkümneaastase poisi jaoks on sõit üle Inglise kanali taevalik kingitus, kuid vaevalt muudab Atlandi ookeani ületamine kahekümne nelja aastast meest. Olin aga põgenenud Rooma impeeriumi varju alt, mille mälestus on meie kõigi eluteed sillutanud, mille seadused ja kirjatööd on kõigile kättesaadavad ning seavad piire ja hoiavad vaos. Sain nüüd teada, millised on inimesed, kelle isad pole kunagi lugenud Vergiliust, keda pole vallutanud Caesar ega juhtinud Gaiuse või Papinianuse tarkus. Samal ajal olin välja astunud sugulaskeelte mugavustsoonist, kus Paabeli needusest on nii hõlbus jagu saada, minu uued kaasolendid istusid minu ees vaikselt nagu kujutluspilt. Tulin oma reisidel mõttele, et kõik inimsuhted tuleks kõrvale jätta ja kui naasen koju (neil päevil ma tõesti mõtlesin tagasituleku peale), peaksin koostama pildiraamatu, milles pole ühtegi sõna. Teisalt hakkasin ma kahtlema oma reiside jätkumises, võib-olla olid need määratud lõppema äkitselt – võib-olla hüppab Kauanui (mu hilisem sõber, keda siinkohal mainin), autoriteetne mees, kes istub vaikides teiste seas, kõrvulukustava kisaga püsti, laev kaaperdatakse kiiresti ning meeskonnast saab liharoog metslaste laual.
Nendest eelarvamustest pole midagi loomulikumat ega ka alusetumat. Hilisemad kogemused näitasid, et mind ei koheldud sellel saarel enam kunagi nii ähvardavalt, kui selline päev saabuks, oleksin ettevaatlikum ja kümnekordselt rohkem üllatunud. Enamik polüneeslastest on avatud meelega, siirad, naudivad tähelepanu ning on äärmiselt ahned nagu armastusväärsed ja lipitsevad koerad – isegi markiilastest, kes alles äsja nii kohmakalt võõrutati metsikutest verejanulistest kommetest, said meie lähedased sõbrad, kellest vähemalt üks oli meie lahkumisest pisarateni liigutatud.
Teine peatükk
UUED SÕBRAD
Keelebarjäär oli üks neist, mida olin selgelt üle hinnanud. Polüneesia keeltes on lihtne lobiseda, kuigi sõnu on keeruline korralikult hääldada. Lisaks on need keeled üksteisele erakordselt sarnased, nõnda võib keegi, kes mõnda neist valdab, proovida õnne ka teistega, kusjuures lootusrikkalt.
Veelgi enam, polüneesia keeltes pole mitte ainult lihtne lobiseda, vaid ka tõlke võib ümbruskonnast palju leida. Peaaegu igalt saarelt ja igast hütist leiab misjonäre, kaupmehi ja muserdatud kahvanägusid, kes elavad kohalike armust; isegi kui nemad ei peaks sobima, pursivad kohalikud sageli inglise keelt, Prantsusmaale kuuluvatel aladel aga (kuigi tunduvalt harvemini) prantsuse-inglise keelt, ka pidžinit, mida läänepool kutsutakse Beach-la-Mar, suudavad polüneeslased rääkida arvestataval tasemel, pealegi õpetatakse seda nüüdsel ajal Hawaii koolides. Briti laevade arvukus ja Ühendriikide lähedus ühelt ning ühendus kolooniatega teiselt poolt võiksid selle muuta, ning ilmselgelt nii see ka läheb, Vaikse ookeani keeleks. Toon paar näidet. Kohtusin Majurol, ühel Marshalli saarel, poisiga, kes rääkis laitmatut inglise keelt – ta oli seda õppinud Jaluitil ühes Saksa ettevõttes –, kuid mitte sõnagi saksa keelt. Ühelt sandarmilt, kes oli käinud koolis Rapa Itil, kuulsin, et samal ajal kui prantsuse keele õppimine on lastele väga raske või nad on selle suhtes äärmiselt tõrksad, omandavad nad inglise keele mängleva kergusega, peaaegu nagu möödaminnes. Ühel Karoliini saarte kõige kõrvalisematest atollidest oli mu sõber härra Benjamin Hird siiralt üllatunud, kui kuulis rannal kriketit mängivaid lapsi omavahel inglise keeles rääkimas, samuti suhtlesid Janet Nicolli meeskonnaliikmed, salk mustanahalisi noormehi Melaneesia saartelt, kogu kruiisi vältel teiste pärismaalastega inglise keeles, jagasid ingliskeelseid korraldusi ja lõõpisid selles keeles laeva eestekil. Mind hämmastas aga kõige rohkem ehk see, mida kuulsin Noumea kohtumaja verandal. Istung oli äsja lõppenud – kohut oli peetud ahvitaolise pärismaalasest naise üle lapsetapu pärast – ja istungil osalejad suitsetasid ning ootasid kohtuotsust. Närviline, kuid imetlusväärne prantsuse daam, kes äärepealt oleks nutma puhkenud, ootas kannatamatult õigeksmõistvat otsust ja teatas, et kutsuks kohtualuse oma lapsele hoidjaks. Selle peale kõrvalseisjad ahhetasid, kinnitades, et naine on metslane ega räägi üheski keeles. „Mais, vous savez,“ kõlas veetlevalt sentimentaalselt daamilt vastuseks, „ils apprennent si vite l´anglais!“4
Kõnevõimest üksinda siiski ei piisa. Kohalikega aitas mul suhteid luua kaks asjaolu. Esmalt oli tõmbenumbriks Casco. See alus oma kaunite joonte, kõrgete peelte ja lumivalgete tekkidega, veripunase sisustusega salongiga ning tillukeste kajutitega, mida kaunistasid mitmekordsed valged ja kullakarvalised peeglid, kutsus kokku sadu külalisi. Mehed mõõtsid käsivartega selle pikkust nagu nende esiisad olid mõõtnud kapten Cooki5 laevu; naised tunnistasid, et kajutid on ka kirikust kaunimad; elavaloomulisetel Junodel ei saanud iial küllalt peeglite ees istumisest ja oma ilmetute näolappide imetlemisest; nägin ka, kuidas üks
6 jalga on umbes 180 cm.
Aga te teate, et nad õpivad inglise keelt kiiresti (ld)!
James Cook (1728–1779) oli Briti meresõitja, kartograaf ja maadeavastaja.