Cthulhu kutse. Говард ЛавкрафтЧитать онлайн книгу.
oma kuriteoga vabastanud Exham Priory sellel lasunud igipõlisest needusest. Ma ei osanud isegi oletada, milline avastus võis teda sundida nii jäledat roima toime panema. Arvatavasti oli Walter korduvalt kuulnud süngeid legende oma suguvõsa kohta, nii et vaevalt need teda selleks hirmuteoks ajendasid. Võib-olla oli ta juhtunud pealt nägema mõnda iidset jäledat riitust või siis avastanud endises abikloostris või selle ümbruses mõne jubeda tunnismärgi? Inglismaal peeti teda ujedaks ja õrnahingeliseks noorukiks; ka Virginias jättis ta pigem tagakiusatud ja kartliku kui karmi või kibestunud inimese mulje. Francis Harley, üks teine aadlimehest seikleja Bellview’st, kirjeldab teda oma päevikus kui eeskujulikult õiglast, ausat ja delikaatset meest.
Esimene iseäralik vahejuhtum leidis aset 22. juulil. Tookord sai see kohe kergemeelselt peast heidetud, kuid järgnevaid sündmusi arvestades oli tal lausa üleloomulik tähtsus. Juhtunu oli iseenesest nii triviaalne, et tundus täiesti ebaolulisena: muidu ehk polekski seda tähele pandud, kuid tasub meenutada, et olin elama asunud niisama hästi kui uhiuude hoonesse, kus mind ümbritsesid hoolikalt väljavalitud teenrid. Eksootilisest ümbrusest hoolimata oleks igasugune kartus olnud sõna otseses mõttes kohatu.
Nüüd, tagantjärele, tundub mulle endalegi kahtlane, et vana must kass, kelle kombeid ma hästi tundsin, oli tookord ebatavaliselt rahutu. Ta hiilis toast tuppa ning nuuskis igal pool müüre, mis moodustasid algupärase gooti perioodi ehitise. Ma tean, kui triviaalselt see kõlab – nagu too vältimatu koer tondijuttudes, kes alati urisema hakkab, kui tema peremees silmab looritatud kogu, aga ma ei saa seda detaili ka mainimata jätta.
Järgmisel päeval ilmus minu teise korruse kabinetti üks teener, kes kurtis, et kõik majas asuvad kassid on kuidagi rahutuks muutunud. See ristroidvõlviga lae ning mustast tammepuust seinapaneelidega avar ruum asus hoone lääneküljel. Kolmeosalisest gooti stiilis aknast avanes vaade lubjakivikaljule ja kõledale orule. Sel ajal, kui teener rääkis, nägin Nigger-Mani pigimusta kogu piki läänepoolset seina hiilimas ja iidseid kive varjavaid uhiuusi paneele kraapimas.
Ütlesin teenrile, et ilmselt eritub vanast kivimüüritisest mingit iseäralikku lehka või kiirgust, mida inimene ei taju, kuid mida kassi meeleelundid aduvad isegi uue puitvooderdise tagant. Ma uskusin seda tõemeeli ja kui teener söandas väita, et majja on siginenud rotid või hiired, pidin talle meenutama, et selles hoones polnud juba kolmsada aastat rotte olnud. Isegi ümbruskonda rüüstavatest põldhiirtest polnud Exham Priory kõrgete müüride vahel kunagi kuuldud. Samal pärastlõunal külastasin kapten Norryst, kes kinnitas omakorda, et põldhiired ei saaks kuidagi nii äkilisel ja enneolematul viisil abikloostrisse ilmuda.
Õhtul, kui olin toapoisi nagu tavaliselt minema saatnud, naasin läänetornis asuvasse ruumi, mille olin valinud oma magamistoaks. Kabinetist pääses sinna mööda kivitreppi ja lühikest galeriid; trepp oli osaliselt algupärane, kuid galerii täielikult uus. See oli ümmargune kõrge laega tuba, mille seinu katsid paneelide asemel Londonist ostetud gobeläänid.
Kui olin veendunud, et Nigger-Man samuti toas viibib, sulgesin massiivse gootipärase ukse, võtsin riided seljast ja kustutasin tule (elektrilambid olid kõikjal osavalt maskeeritud küünaldeks). Heitsin pikali nikerdustega kaunistatud baldahhiinvoodisse, auväärt kass oma tavalises kohas minu jalutsis, kuid eesriiet ma ette ei tõmmanud, vaid jäin peatsi vastas asuvast kitsast põhjapoolsest aknast välja vaatama. Taevas võis aimata koidupuna, mis rõhutas mahedalt akna habrast ehisraamistikku.
Ilmselt olin vahepeal tukastanud, sest mäletan selgesti, et nägin und, kui kassi äge rabelemine mu äratas. Nigger-Man seisis kahvatus koidukumas, pea välja sirutatud, esikäpad minu pahkluudele toetumas ja tagakäpad taha suunatud. Ta uuris pingsalt mingit punkti seinal, aknast veidi lääne pool, kus minu silmad midagi ei märganud, kuid kuhu ma nüüd kogu oma tähelepanu koondasin.
Hoolikamalt vaadates sain aru, et Nigger-Man pole asjatult erutatud. Ma ei oska kindlalt väita, kas seinavaip liikus või mitte – arvan, et natuke siiski liikus. Võin vanduda, et kuulsin selle tagant tasast krabinat, nagu seda tekitavad rotid või hiired. Välkkiirelt hüppas kass seinale, tõmmates oma raskusega ühe vaiba alla ning paljastades iidse, rõske kiviseina, mida ehitajad olid siin-seal kohendanud. Närilistest polnud ühtegi jälge.
Nigger-Man jooksis selle koha juures edasi-tagasi, küünistades mahalangenud vaipa. Näis, nagu püüaks ta käppa müüri ja tammepuust põranda vahele lükata. Ometi ei leidnud kass midagi ja mõne aja pärast tuli ta väsinult mu jalutsisse tagasi. Sel ööl ei suutnud ma enam sõba silmale saada.
Hommikul küsitlesin kõiki teenreid, kuid keegi polnud midagi iseäralikku tähele pannud. Ainult kokk pani imeks tema magamistoa aknal lesinud kassi käitumist. Südaöö paiku oli too valjusti näuguma hakanud ning kui kokk üles ärkas, nägi ta, kuidas kass toa avatud uksest välja, treppi mööda alla jooksis.
Tukkusin keskpäevani välja ja pärastlõunal külastasin uuesti kapten Norryst, kellele minu jutt suurt huvi pakkus. Sedasorti imelikud vahejuhtumised, olgugi tühised, aga ometi kummalised, kannustasid tema romantilist natuuri, kutsudes esile hulgaliselt assotsiatsioone tondilugudega. Rottide majasse ilmumine hämmastas meid võrdselt. Norrys laenas mulle mitu lõksu ja natuke «Pariisi rohelist». Tagasi jõudes käskisin teenritel lõksud ja rotimürgi kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse üles panna.
Heitsin varakult puhkama, aga unes vaevasid mind luupainajad, üks jubedam kui teine. Mulle näis, nagu vaataksin tohutust kõrgusest alla hämarasse grotti, mis oli põlvesügavuseni täidetud rämpsu ja prahiga. Valge habemega deemonlik seakarjus valvas seal oma lodevaid käsnadega kaetud kariloomi, kelle väljanägemine tekitas minus kirjeldamatut jälestust. Kui karjus seisma jäi ning viivuks tukastas, sööstis haisvasse kuristikku loendamatu jõuk rotte ning neelas nii elukad kui nende valvuri.
Sellest košmaarist äratas mind Nigger-Man, kes oli nagu tavaliselt voodi jalutsis maganud. Seekord ei tulnud mul mõistatada, miks kass sisises ja mida peljates ta oma küüned mulle jalga surus. Toas võis igast suunast kuulda iiveldamapanevaid helisid – hiigelsuurte ablaste rottide jälkusttekitavat krabinat. Puudus koidukuma, mis oleks võimaldanud seinavaiba seisukorda kontrollida (allalangenud osa oli vahepeal uuesti üles riputatud), kuid ma polnud siiski nii hirmul, et peljata tuld põlema panna.
Kui lambid süttisid, nägin seinakatteid korraks nii ägedasti vappumas, et neil olevad veidrad figuurid lausa surmatantsu lõid. Järgmisel hetkel olid nii liikumine kui seda saatvad helid lõppenud. Hüppasin voodist välja ning tõstsin kättejuhtunud voodisoojendusnõu pika varrega ühe gobelääni üles, et vaadata, mis selle all toimub. Seal polnud midagi peale lapitud kivimüüri; isegi kass ei tajunud enam mingite ebaloomulike olendite juuresolu. Toas ülesseatud hiirelõksu uurides leidsin, et kuigi kõik avad olid kinni langenud, polnud kinnipüütud saagist mingit jälge.
Nüüd ei tulnud magamine enam kõne alla. Süütasin küünla, avasin ukse ja hakkasin läbi galerii kabineti poole minema, Nigger-Man kannul. Aga enne kivitrepile jõudmist sööstis kass minust mööda, iidseid astmeid pidi alla. Kui ma kõutsile järgnesin, kuulsin allpool asuvast suurest keldriruumist helisid, mida ei saanud vääriti tõlgendada. Tundus, et tammepaneelidega tahveldatud müürid lausa kubisevad rottidest, kelle keskel Nigger-Man ülekavaldatud küti jõuetus raevus ringi tuiskas. Ülemisse keldrisse jõudes lülitasin valguse sisse, kuid seekord müra ei vaibunud. Rotid jätkasid oma möllu, tungeldes sellise hoo ja sihikindlusega, et ma lõpuks taipasin – nende liikumisel oli kindel suund. Need närilised, keda näis olevat arvutu hulk, laskusid võimsa voona kujuteldamatutest kõrgustest kuhugi sügavikku.
Kuulsin koridorist samme ja kohe avasid kaks teenrit keldri massiivse ukse. Nad otsisid põhjust, miks kõik kassid olid kogu hoones paanikasse sattunud ja ülepeakaela ülemistelt korrustelt alla tõtanud, et koguneda kräunudes alumise keldri suletud ukse taha. Uurisin, kas teenrid olid ka rottide liikumist kuulnud, kuid mõlemad mehed vastasid eitavalt. Juhtisin nende tähelepanu puitpaneelide tagant kostvatele häältele, kuid samas taipasin, et müra oli lakanud.
Läksin mõlema teenri saatel alumise keldri ukse taha, kuid seal leidsime, et kassid olid juba taandunud. Seda ruumi kavatsesin ma hiljem uurida ning esialgu piirdusin hiirelõksude ülevaatusega. Kõik hoones ülesseatud lõksud olid kinni langenud, kuid saagist polnud mingit jälge. Veendudes, et üksnes mina ja