Kuidas leida armastust raamatupoes. Вероника ГенриЧитать онлайн книгу.
mida isa oli iga päev kandnud, ent mille ta oli lõpupoole tema käelt eemaldanud, kuna ei tahtnud, et miski ta paberõhukest nahka hõõrub, jättes selle öökapile juhuks, kui tal on tarvis teada aega, sest see tõotas paremat aega kui kell õepostis; aega, mis kätkes kaugelt palju enam lubadusi. Aga see võluaeg tema kellal polnud võimeline peatama paratamatut.
Ta istus autosse. Kõrvalistmel lebas karbike klaaskomme, mida ta oli mõelnud tuua isale. Ta kooris ühe lahti ja pistis suhu. See oli esimene asi, mida ta eelmise päeva hommikueinest saati sõi. Ta lutsutas kommi, kuni see hakkas kriipima suulage ning ebamugav tunne viis mõtted viivuks mujale.
Ta oli nosinud ära pool pakki ajaks, mil keeras Peasebrooki peatänavale, ning tema hambad olid suhkrust karvased. Väike linn oli mähkunud pärlihalli päevatõusu. Kõik näis troostitu; hoonete kuldkollane kivi vajas päikesest, et lüüa särama. Hämaras nägi see välja justkui rõõmutu tapeet, ent mõne tunni pärast kerkib esile nagu pimestav debütant, lummab kõiki, kel silmad, et näha. See oli ehedalt vanamoeline ja inglaslik, tammepuust ukseavade, aknapiitade ja võreakendega, munakivisillutisest kõnniteede ja punaste kirjakastide ning rea ladvast kärbitud pärnadega. Polnud näha lamekatusega monstrumeid, mitte midagi, mis riivaks silma, pelgalt võlu.
Kivisilla kõrval, mis kaardus harkisjalu üle oja, mis andis linnale nime, seisis Nightingale’i raamatupood, kolm korrust kõrge, eendaken mõlemal pool tumesinist ust.
Emilia seisatas väljas, varahommikune tuuleõhk ainus märk liikumisest uinuvas linnas, ning silmitses hoonet, mis oli ainus kodu, mis tal kunagi oli olnud. Kus tahes ta maailmas rändas, mida iganes tegi, tema tuba poe peal oli endiselt alles; suurem osa tema asju oli endiselt siin. Kolmkümne kahe aasta kraam ja korralagedus.
Ta lipsas kõrvaluksest sisse ja seisatas viivuks plaatkattega põrandal. Tema ees oli uks, mis viis üles korterisse. Ta mäletas, kuidas isa hoidis tal väiksena käest kinni ja laskus koos temaga neist astmetest alla. Selleks oli kulunud tunde, ent tema oli olnud meelekindel ning isa kannatlik. Kui ta koolis käis, oli ta trepist alla lipanud, võttes kaks astet korraga, koolikott seljas, õun käes, alati hilinemas. Aastaid hiljem oli ta paljajalu trepist üles hiilinud, kui peolt koju tuli. Mitte et Julius olnuks range või hakanuks karjuma: see oli lihtsalt miski, mida sa tegid, kui olid kuusteist ja joonud pisut liiga palju siidrit ning kui kell näitas kaht hommikul.
Temast vasakule jäi uks, mis viis poodi leti taha. Ta lükkas selle lahti ja astus sisse. Varahommikune valgus söandas piiluda aknast sisse, katseks. Emilia võdistas end, kui õhk sees liikus. Ta tajus ootust: sedasama tunnet, et astud ajas tagasi või hoopis teise paika, see tekkis, ükskõik millal ta Nigthtingale’i raamatupoodi sisenes. Siin sai ta viibida mis ajal ja kus iganes tahtis. Ainult et seekord ei saanud. Ta annaks kõik, et minna tagasi aega, mil kõik oli korras.
Ta tundis, nagu anuksid raamatud uudiseid. Ta on läinud, tahtis ta neile öelda, ent ei öelnud, sest ei usaldanud oma häält. Ja see olnuks imelik. Raamatud jutustavad sulle lugusid, kõigest, mida sul on tarvis teada, aga sina ju nendega ei räägi.
Kui ta seal keset poodi seisis, hakkas ta tasapisi tundma, et leiab lohutust, kosutust, mis leevendab hinge. Sest Julius oli endiselt siin, kesk kaasi ja püstisi selgi. Ta väitis, et tunneb oma poes iga raamatut. Ta võis mitte olla igaüht kaanest kaaneni läbi lugenud, ent teadis, miks need siin on, mis oli olnud autori mõte ning järelikult seda, kellele neid meeldiks lugeda, alates kõige lihtsamatest pappraamatutest lastele kuni kõige kaalukamate, kõige seletamatute köideteni välja.
Siin oli paks punane vaip, nüüd luitunud ja kulunud. Ridade viisi puitriiuleid seina ääres rivis, ulatumas kuni laeni välja – oli redel, et küündida kõige harukordsemate köideteni ülemistel riiulitel. Ilukirjandus asus poes eespool, teatmeteosed tagapool ning laudadel poe keskel olid väljas koka-, kunsti- ja reisiraamatud. Üleval vahekorrusel hoiti lukustatud klaaskappides esmatrükkide kogu ja kasutatud haruldusi. Ning Julius oli valitsenud kõige selle üle oma kohalt puidust leti ääres. Tema selja taga kõrgus virn raamatuid, mida inimesed olid tellinud, mähitud pruuni paberisse ja seotud nööriga kinni. Letil seisis vanaaegne külluslikult kaunistatud kassaaparaat, mis avanedes kõlises, selle oli ta leidnud kolipoest ning kuigi see polnud enam kasutusel, säilitas ta seda kujunduselemendina ja hoidis mõnikord sahtlis suhkruhiiri, et jagada neid väikestele lastele, kes olid olnud eriti head ja kannatlikud.
Letil seisis alati pooltühi kohvitass, mida ta oli alustanud ja polnud kunagi lõpetanud, kuna sattus vestlusse ning unustas selle sinna jahtuma. Sest inimesed põikasid alatasa sisse, et Juliusega lobiseda. Ta pakatas nõuannetest ja teadmistest ja elutarkusest ning kõige enam lahkusest.
Selle tulemusena oli poest saanud kõigi Peasebrookis ja selle lähiümbruses elavate ühiskonnakihtide meka. Linlased tundsid oma raamatupoe üle uhkust. See oli mõnus ja kodune koht. Ning nad olid hakanud austama omanikku. Koguni jumaldama. Üle kolmekümne aasta oli ta toitnud nende vaimu ja südameid, viimastel aastatel toeks ja õhutajaiks abilised: soe ja elav Mel, kes hoidis asjaajamisel silma peal, ning kiitsakas goot Dave, kes teadis raamatutest pea sama palju kui Julius, ent rääkis harva – ehkki, kui ta kord otsa lahti tegi, oli võimatu teda peatada.
Tema isa oli ikka veel siin, mõtles Emilia, tuhandetel lehekülgedel. Miljonis – neid pidi olema mitu miljonit – sõnas. Kõigis neis sõnades ning selles naudingus, mida need inimestele üle aastate pakkusid: põgenemist, meelelahutust, teadmisi ... Isa oli muutnud meeli. Ta oli muutnud elusid. Tema peab isa tööd jätkama, nii et ta elaks edasi, tõotas ta endale.
Julius Nightingale elab igavesti.
Emilia lahkus poest ning läks ülakorrusele korterisse. Ta oli liiga väsinud, et keeta endale tassike teed. Ta pidi pikali heitma ja mõtteid koondama. Ta ei tundnud veel midagi, ei šokki ega kaotusvalu, lihtsalt tuima masendust, mis surus teda maadligi. Oli juhtunud halvim, kõige halvem asi, mis võimalik. Aga paistis, et maakera pöörleb edasi. Sellest rääkis talle tasapisi valgenev taevas. Samuti kuulis ta linnulaulu ning kibrutas nende reipa uue koidu kuulutamise peale kulmu. Ega ometi päike tõuse? Maailm jääb ju igavesti halliks?
Näis, et soojus on kõigist tubadest haihtunud. Köök oma vanaaegse männipuust laua ja päevinäinud sisustusega oli kõle ja askeetlik. Elutuba mossitas pooleldi ette tõmmatud kardinate varjus. Emilia ei suutnud vaadata diivani poole, juhuks kui seal peaks leiduma veel märke Juliusest: ta ei suutnud kokku lugeda tunde, mis nad olid seal kahekesi kerra tõmbunult tee, kakao või veiniga veetnud, lehitsedes läbi uuemat lugemisvara, sellal kui plaadimängijas keerles Brahms või Billie Holiday või Joni Mitchell. Julius polnud kunagi kiindunud tänapäeva tehnoloogiasse: ta armastas vinüülplaate ja hindas endiselt oma Grundigi Audiorama kõlareid. Nüüd olid need küll juba mõnda aega vaikinud.
Emilia suundus magamistuppa järgmisel korrusel, tõmbas teki pealt ja ronis kõrgesse reformvoodisse, mis oli kuulunud talle nii kaua, kui ta mäletas. Ta võttis kuhjast ühe padja ja haaras kaissu, et saada nii sooja kui lohutust. Ta tõmbas põlved konksu ja ootas, et nutt tuleks peale. Pisaraid polnud. Ta ootas ja ootas, ent silmad jäid kuivaks. Ta mõtles, et on koletis, sest pole võimeline nutma.
Ta virgus mõnda aega hiljem õrnast koputusest korteriuksele. Ta võpatas ärkvele, imestas, miks ta lebab päevariietega voodis. Tõdemus tabas teda otse rindu ning ta ei tahtnud midagi muud kui libiseda tagasi unustusse, kus oli viibinud. Ent oli inimesi, kellega tuli kohtuda, asju, mida tuli teha, otsuseid, mida tuli vastu võtta. Ja uks, mis tuli avada. Ta jooksis sokkis alla ja tegi selle ettevaatlikult lahti.
„Kullakene.“
June. Usaldusväärne, aukartust äratav June, väidetavalt Nightinghale’i raamatupoe parim klient sestsaati, kui oli kolme aasta eest pensionile jäänud ja Peasebrooki ümber asunud. Naine oli astunud Juliuse asemele, kui too, nagu juba näis, viimast korda haiglasse läks. June oli juhtinud oma ettevõtet üle neljakümne aasta ning oli enam kui valmis haarama koos Meli ja Dave’iga ohjad. Kena kehaehituse ja paksude tumedate juustega ning käsivarretäie hõbekulinatega nägi ta välja vähemalt kümme aastat noorem kui tema kolm korda kakskümmend pluss kümme aastat. Tal oli kahekümneaastase elujõud, raketiteadlase mõistus ja lõvisüda. Algul oli Emilia arvanud, et June’il ja Juliusel võib olla armusuhe