Lugusid jutustades. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
tobedaid nalju, mille peale nad naerust kooku tõmbusid, ema aga kõneles kirglikult raamatust, mida ta parajasti luges. Siis näis peaaegu, nagu oleksid naasnud need head ajad, mida nad Yorkis nautisid. Aga see kõik oli enne Abigaili surma. Too pühapäevane lõunasöök tähistas veelahet ja õhkkonna muutumist. Või vähemalt niiviisi tundus Emmale hiljem. Ta mäletas seda söömaaega ebatavaliselt selgesti – nad istusid neljakesi laua ümber, sõnaaher Christopher mõtiskles nagu tavaliselt mõne oma projekti üle, Mary kandis mingisuguse meeleheitliku tarmuga toitu ette ja rääkis kogu aeg ning Robert oli ebatavaliselt vaikne. Emma pidas säärast vaikust heaks endeks ja poetas vestlusse ka oma soovi, lootes peaaegu, et isa ei pane seda tähele.
„Ma tohin ju pärast Abigaili juurde minna?”
„Minu meelest oleks parem, et sa ei läheks.” Isa kõneles üsna rahulikult, kuid Emma sai maruvihaseks.
„Miks ei läheks?
„Ma arvan, et ei oleks vist liiast paluda, et sa veedaksid ühe õhtupooliku ka perekonna seltsis?”
Emma arvates oli see väga ebaõiglane! Ta saatis kõik pühapäevad mööda siia kohutavasse rõskesse majja topituna, tema sõbrad aga tundsid sellal elust mõnu. Ta polnud kordagi selle pärast kisa tõstnud.
Ta aitas küll isal nõusid pesta nagu tavaliselt, kuid tema raev kasvas kogu selle aja jooksul ja kogunes nagu tulvavesi tammi taha. Kui ema tuli pärastpoole vaatama, kuidas neil edeneb, ütles ta: „Ma lähen nüüd Abigaili juurde. Ma ei jää hilja peale.”
Ta ei pöördunud isa, vaid Mary poole. Ja sööstis ema meeletule anumisele kurdiks jäädes neist mööda.
Pärast mõistmist, et Abigail on surnud, näis see kõik nii rumala ja labasena. See oli nagu kaheaastase lapse jonnihoog. Ja veelgi raskem oli oma pettumust ja põgenemisiha seletada nüüd, siin ema kõrval istudes, kui too elegantne naine teda silmitses.
„Mul oli igav,” sõnas ta viimaks. „Teate ju küll, millised need pühapäeva pärastlõunad on.”
Politseinik noogutas ja paistis mõistvat.
„Abigail oli ainus inimene, keda ma tundsin. Maanteed pidi on sinna mitu miili. Üle põldude viib otsetee.”
„Kas te teadsite, et Abigail on kodus?” küsis politseinik.
„Ma kohtusin temaga reede õhtul noorteklubis. Ta ütles, et tahab teha isale mingisuguse erilise pühapäeva teeõhtu. Et teda tänada.”
„Mille eest ta tahtis oma isa tänada?” Kuid Emmale jäi mulje, et politseinik teab juba vastust või vähemalt aimab seda. Kuidas ta saab teada? Kas tal on olnud aega see välja uurida? Võib-olla just nimelt seepärast ümbritseski teda kõikvõimsuse aura.
„Selle eest, et ta palus Jeanie Longil ära minna ja maja jäi jälle nende päralt.”
Selle peale noogutas politseinik veel kord rahulolevalt, otsekui oleks ta olnud õpetaja ja Emma oleks eksamil küsimusele õigesti vastanud.
„Kes on Jeanie Long?” päris ta ja Emmale näis taas, et ta teab vastust juba ette.
„Ta oli härra Manteli sõbratar. Ta elas nende juures.”
Politseinik tegi ühte raamatusse märkmeid, kuid ei kommenteerinud vastust.
„Rääkige mulle Abigailist kõike, mida oskate.”
Emma ei olnud enam mässumeelne teismeline – see oli temast välja ehmatatud –, vaid tahtis innukalt vastutulelikkust üles näidata ja hakkas otsekohe kõnelema. Kui ta oli kord juba algust teinud, oli tal nii palju rääkida.
„Abigail oli mu parim sõbranna. Kui me siia elama tulime, oli kõik meile raske – oli teistsugune, teate ju küll. Me olime harjunud linnaga. Abigail oli küll suurema osa elust siin elanud, aga tegelikult ei sobinud ka tema siia.”
Neil oli omavahel palju ühist ja see oli ka üks asju, millest nad olid ööbimisega pidudel rääkinud. Olid rääkinud sellest, kuidas nad on hingesugulased. Ent Emma teadis juba tollal, et see ei vasta tõele. Nad mõlemad olid teistsugused kui teised ja muud midagi. Abigail seepärast, et tal ei olnud ema, ja isa andis talle kõike, mida ta tahtis. Emma seetõttu, et nad kolisid siia linnast, ja tema vanemad lugesid enne söömahakkamist söögipalvet.
„Abigail elas isaga kahekesi. Elas vähemalt seni, kuni Jeanie päriseks nende juurde tuli, ja Abigail ei talunud teda. On ka üks naine, kes tegeleb koristamise ja toiduvalmistamisega, kuid tema korter on garaaži peal ja see ei tule tegelikult arvesse, ega ju? Abigaili isa on ärimees.”
Need sõnad olid Emma jaoks veel praegugi sama lummavad kui siis, kui ta neid esimest korda kuulis. Need viisid tema mõtted suurele ja elegantsele nahkistmetega autole, mis nad vahel koolist koju tõi, uhkelt rõivastatud Abigailile, kes läks koos kliente kostitava isaga õhtusöögile, ja šampanjapudelile, mille Keith Mantel tütre viieteistkümnendaks sünnipäevaks avas. Viisid mõtted tollele sundimatult viisakale, sarmikale ja tähelepanelikule mehele endale. Sellele naisele siin ei osanud ta seda siiski selgitada. Tema jaoks oleks ärimees kõigest ühe elukutse nimetus. Nagu kriminaalhooldusametnik või vaimulik.
„Kas Abigaili isa teab?” küsis Emma äkitselt ja tal läks süda pahaks.
„Jah,” ütles politseinik. Ta nägi seda rääkides välja väga tõsine ja Emma pani imeks, kas tema ise oligi see, kes isale teatamas käis.
„Nad olid nii lähedased,” pomises Emma, kuid talle tundus, et nendest sõnadest jääb väheks. Ta kujutas endale ette selles täiuslikus majas sohval lösutanud ja televiisorist komöödiat vaadates naernud isa ja tütart.
Ilmselt rääkis ta esimesel kohtumisel politseinikule veel midagi Jeanie Longist ja sellest, miks too Abigailile ei meeldinud, ent vestluse selle osa üksikasjad ei tahtnud talle praegu Jamesi kõrval voodis lebades meelde tulla. Ega meenunud ka see, kas ta nägi Christopheri lõunasöögi ja päris hilise õhtu vahel majas. Christopher oli nüüd teadlane, kes uuris magistrandina lunnide paaritumiskäitumist ja veetis igal aastal üksjagu aega Shetlandi saartel. Tollal oli ta aga Emma endassetõmbunud ja närvidele käivalt lahtise peaga väikevend.
Kas Christopher oli olnud alati selline – niivõrd eemalehoidev ja teistele suletud? Või muutus ta niisuguseks pärast Abigaili surma? Võib-olla muutus siis ka tema, kuigi ta oli selle draama üksnes kaudne tunnistaja, ja mälu vedas Emmat lihtsalt alt. Kas venna tegi niivõrd keskendunuks ja pinevaks Elvetisse kolimine või hoopiski Abigaili mõrvamine? Nii kauge asja suhtes ei suutnud Emma otsusele jõuda. Ta oleks tahtnud teada, kui palju Christopher tollest päevast mäletab ja kas vend on valmis seda temaga arutama.
Yorkis oli vend kindlasti avatum ja … Emma peatus korraks mõttes ja kõhkles, kas kasutada seda sõna kas või endamisigi … ja normaalsem. Talle meenus üleannetu pisipoiss, kes kihutas plastmõõgaga vehkides koos sõpradega majas ringi, või siis istus ühel teisel korral pika sõidu ajal auto tagapingil ja itsitas koolis kuuldud nalja peale seni, kuni tal hakkasid silmist pisarad jooksma.
Nüüd oli Emma kindel, et vend oli Abigaili surmapäeval majas. Ta ei viibinud ühel oma üksildastest jalutuskäikudest. Kui too naispolitseinik oli ära läinud, istusid nad üheskoos katusekorrusel venna põldudele avaneva vaatega magamistoas. Tuul puhus pilved lahku ja hakkas paistma täiskuu. Nad jälgisid tegevust oapõllul – taskulambid heitsid kummalisi varje ja mehed seal all näisid olevat väga väikesed. Christopher osutas kahele nendest, kes kandsid poris rassides enda vahel kanderaami.
„Ma arvan, et see on tema.”
Siis aga üks kanderaami hoidja komistas ja langes ühele põlvele ning raam vajus ohtlikult viltu. Emma ja Christopher vaatasid teineteisele otsa ning mõlemad tõid kuuldavale kohmetu ja ebaleva naerukihina.
Kiriku kell lõi kaks. Laps karjatas magades otsekui õudusunenäo peale. Emma hakkas suikvele jääma ja talle meenus, nagu oleks temagi juba und näinud, et selle politseiniku nimi oli Caroline. Caroline Fletcher.
Neljas