Vestlused sõpradega. Sally RooneyЧитать онлайн книгу.
klapp, mis mul Melissa kompumehega tekkinud oli, ei huvita Bobbit, ja mingit muud jututeemat ma välja mõelda ei suutnud.
Oma korterisse tagasi jõudes tundsin, et olen rohkem purjus, kui ma külas olin olnud. Bobbi oli koju läinud ja ma olin omapäi. Panin enne magama heitmist kõik tuled põlema. Tegin vahel niimoodi.
*
Bobbi vanematel oli tol suvel käsil pingeline lahutus. Bobbi ema Eleanor oli alati olnud hapra hingeeluga ning tal oli kalduvus pikalt mingeid ebamääraseid haigusi põdeda, mis tegi isa Jerryst lahkuminekul Bobbi lemmikvanema. Bobbi kutsus neid alati eesnime pidi. Ilmselt oli see algselt olnud mässuakt, kuid nüüd tundus lihtsalt kollegiaalne, just nagu olnuks nende pere mingi väikeäri, mida nad üheskoos juhivad. Bobbi õde Lydia oli neliteist ning paistis, et tema kogu seda kupatust sama häirimatult ei võta.
Minu vanemad olid lahku läinud, kui olin kaheteistaastane, ja isa oli kolinud tagasi Ballinasse, kus nad tutvunud olid. Elasin kooli lõpuni koos emaga Dublinis ja siis kolis ka tema Ballinasse tagasi. Kui ülikool pihta hakkas, kolisin isa vennale kuuluvasse korterisse The Libertieses. Õppetöö ajal üüris ta teist magamistuba teisele tudengile ja ma pidin õhtuti vakka olema ja viisakalt tere ütlema, kui ma oma korterinaabrit köögis nägin. Aga suvel, kui korterinaaber koju läks, oli mul lubatud seal täiesti üksipäini elada ja teha kohvi, millal iganes tahtmist oli, ja jätta raamatud avatuna kõigile pindadele laiali.
Olin toona ühes kirjandusagentuuris praktikant. Üks teine, Philipi-nimeline praktikant oli veel, keda ma ülikoolist tundsin. Meie töö oli lugeda käsikirjapatakaid ja kirjutada nende kirjandusliku väärtuse kohta leheküljelisi ettekandeid. Nende väärtus oli peaaegu alati null. Mõnikord luges Philip mulle kehvi lauseid sapiselt ette ja see ajas mind naerma, aga seal töötavate täiskasvanute nina all me seda ei teinud. Töötasime kolm päeva nädalas ja meile mõlemale maksti nõndanimetatud stipendiumi, mis tähendas seda, et meile põhimõtteliselt ei makstud üldse. Minul oli vaja ainult toitu ja Philip elas kodus, nii et sellest polnud suurt lugu.
Niimoodi kinnistuvadki privileegid, ütles Philip mulle ühel päeval kontoris. Meiesugused rikkad mölakad võtavad tasuta praktikandikohti ja saavad selle põhjal töö endale.
Räägi iseenda eest, ütlesin. Mina ei kavatse eluilmaski tööle minna.
3
Esinesime tol suvel koos Bobbiga sageli deklamatsiooniüritustel ja vaba lava õhtutel. Kui me õues suitsetasime ja meesesinejad meiega juttu teha üritasid, hingas Bobbi alati puhinal välja ega lausunud sõnagi, nii et mina pidin meie esindajana tegutsema. See tähendas ohtrat naeratamist ja meeste loomingu üksikasjade meeldejätmist. Mulle meeldis sellist tegelaskuju mängida, naeratavat tüdrukut, kellele igasugused asjad meelde jäävad. Bobbi ütles mulle, et tema meelest puudub mul tõeline isiksus, aga ta ütles, et mõtleb seda komplimendina. Enamjaolt olin tema hinnanguga nõus. Tundsin iga kell, et võin ükskõik mida teha või öelda, ja alles pärast mõelda: aa, ah et selline inimene ma olengi.
Melissa saatis meile paar päeva hiljem õhtusöögi pildifailid. Olin arvanud, et fotode komplektis domineerib Bobbi ning minust on vormitäiteks üks-kaks pilti, kus ma olen läidetud küünla taga hägune, käes kahvlitäis spagette. Tegelikult figureerisin iga Bobbi pildi kohta ka mina, alati täiuslikult valgustatuna, alati kaunilt kadreerituna. Ka Nick oli vastu minu ootusi fotodel. Ta nägi välja kiirgavalt ligitõmbav, veel ligitõmbavam, kui ta päriselus välja oli näinud. Arutasin endamisi, kas ta sellepärast ongi edukas näitleja. Raske oli seda fotokomplekti vaadata ja mitte tunda, et Nick on toas kõige kaalukam tegelane, ehkki toona polnud ma seda üldsegi tundnud.
Melissat ennast ühelgi pildil ei figureerinud. Selle tulemusel meenutas fotodel kujutatud õhtusöök ainult hämaralt seda õhtusööki, millel olime õigupoolest käinud. Tegelikult oli kogu meie jutuajamine ringelnud ümber Melissa. Meie mitmesugused ebakindlust või imetlust väljendavad näoilmed olid tema esile kutsutud. Tema oli see, kelle naljade peale me alati naersime. Tema puuduoleku tõttu piltidelt paistis õhtusöök omandavat hoopis teise iseloomu, põrutavat mingitesse vaevu märgatavatesse ja veidratesse suundadesse. Fotodel figureerivate inimeste suhted muutusid ilma Melissata arusaamatuks.
Oma lemmikpildil vaatasin ma uneleval ilmel otse objektiivi ja Nick vaatas mind, just nagu ootaks, et ma midagi ütleksin. Tema suu oli veidi paokil. Tundus, nagu poleks ta fotokat näinud. See oli hea foto, aga muidugi olin ma tookord tegelikult üles Melissa poole vaadanud ning Nick polnud lihtsalt näinud, et ta uksest sisse astub. See jäädvustas midagi intiimset, mida tegelikult polnud üldse juhtunudki, midagi väljajättelist ja kuidagi ärevust tekitavat. Salvestasin selle hilisemaks vaatamiseks oma allalaadimiste kausta.
Bobbi messis mulle umbes tund aega pärast fotode saabumist.
Bobbi: a jõle head näeme välja eks?
Bobbi: järsku saaks neid facebooki profiilis kasutada.
mina: ei
Bobbi: ta ütleb et see lugu vist enne septembrit välja ei tule?
mina: kesse
Bobbi: melissa
Bobbi: saaks täna õhtul kokku?
Bobbi: ja vaataks filmi vms
Bobbi tahtis mulle mõista anda, et on erinevalt minust Melissaga ühenduses olnud. See avaldas mulle tõesti muljet, nagu mõeldud oligi, aga ühtlasi tundsin end kehvalt. Teadsin, et Bobbi meeldib Melissale minust rohkem, aga ma ei teadnud, kuidas nende värske sõprusega liituda, ilma et ma peaksin nende tähelepanu nimel oma väärtust alandama. Olin tahtnud, et Melissa minust huvituks, kuna oleme mõlemad kirjanikud, aga selle asemel paistis, et ma ei meeldigi talle, ja ma polnud üldse kindel, et tema mulle meeldib. Mul polnud võimalust temasse mitte tõsiselt suhtuda, sest ta oli avaldanud raamatu, mis tõestas, et paljud teised inimesed suhtuvad temasse tõsiselt isegi siis, kui mina seda ei tee. Mul polnud kahekümne ühe aasta vanuses mitte mingeid saavutusi ega vara, mis oleksid tõestanud, et ma olen tõsiselt võetav inimene.
Olin Nickile öelnud, et kõik eelistavad Bobbit minule, aga tegelikult polnud see tõsi. Bobbi võis inimestes oma okkalisuse ja talitsematusega kohmetust tekitada, mina aga kaldusin olema julgustavalt viisakas. Näiteks emadele meeldisin ma alati väga. Ning kuna Bobbi kohtles mehi enamjaolt iroonia või põlgusega, hakkasin ka mina neile tavaliselt lõpuks rohkem meeldima. Muidugi ilkus Bobbi selle pärast minu üle. Kord saatis ta mulle meiliga Angela Lansbury pildi ja teema kohal seisis: sinu sihtrühm.
Tol õhtul tuligi Bobbi minu poole, kuigi Melissat ei maininud ta poole sõnagagi. Teadsin, et see on tal mingi strateegia ja et ta tahab, et ma ise päriksin, aga ma just nimme ei pärinud. See jätab passiiv-agressiivsema mulje, kui see tegelikult oli. Meil oli õigupoolest tore õhtu. Ajasime poole ööni juttu ja Bobbi jäi mu toas madratsil magama.
*
Ärkasin tol ööl teki all higistades üles. Algul tundus see olevat unenägu või järsku mingi film. Toa paigutus ajas mind segadusse, just nagu olnuksin aknast ja uksest kaugemal, kui oleksin pidanud olema. Püüdsin end istuli ajada ning tundsin siis vaagnas kummalist piinavat valu, mis sundis mind valjult oiatama.
Bobbi, ütlesin.
Bobbi keeras külge. Üritasin voodist välja küünitada, et teda õlast raputada, aga ei suutnud, ja see pingutus kurnas mind läbinisti. Samal ajal tekitas valu tõsidus minus reipust, just nagu võiks see mingil ettenägematul moel mu elu muuta.
Bobbi, ütlesin. Bobbi, ärka üles.
Ta ei ärganud. Lükkasin jalad üle voodiääre ja suutsin end püsti ajada. Valu oli talutavam, kui ma kühmu tõmbusin ja kõvasti kõhust kinni hoidsin. Läksin ringiga ümber Bobbi madratsi vannituppa. Vastu plastist ventilatsiooniava trummeldas valjult vihma. Istusin vanniservale. Minust voolas verd. Need olid lihtsalt menstruatsioonivalud. Vajutasin näo kätesse. Sõrmed värisesid. Seejärel laskusin põrandale ja panin näo vastu jahedat vanniserva.
Mõne aja pärast koputas Bobbi uksele.
Mis