Homo Deus. Homse lühiajalugu. Юваль Ной ХарариЧитать онлайн книгу.
midagi metafüüsilist. Tegu on täiesti tehnilist laadi probleemidega.
Igal tehnilisel probleemil on tehniline lahendus. Me ei pea surma võitmiseks ootama messia saabumist. Piisab paarist nohikust laboris. Kui tavapäraselt kuulus surmaga seonduv preestrite ja teoloogide pädevusse, siis tänapäeval tegelevad sellega insenerid. Me võime tappa vähirakud kemoteraapia või nanorobotite abil. Me võime kopsudes paiknevad pisikud hävitada antibiootikumidega. Kui süda verd ringi ei pumpa, võime seda ravimite ja elektrišokiga turgutada ning kui see ei toimi, võime inimesele uue südame siirdada. Tõsi, meil ei ole veel lahendust kõigile tehnilistele probleemidele. Kuid just seetõttu investeerime nii palju aega ja raha vähi ning patogeenide uuringutesse, geneetikasse ja nanotehnoloogiasse.
Ka inimesed, kes ei ole teadusuuringutega kuidagi seotud, on hakanud mõtlema surmast kui tehnilisest probleemist. Kui inimene läheb arsti juurde ja küsib: „Doktor, mis mul viga on?”, vastab viimane tõenäoliselt „Teil on gripp”, „Teil on tuberkuloos” või „Teil on vähk”. Kuid arst ei ütle kunagi: „Teil on surm.” Meile kõigile tundub, et gripp, tuberkuloos ja vähk on tehnilised probleemid, millele võime ühel päeval leida tehnilise lahenduse. Ka siis, kui inimesed surevad orkaani, autoõnnetuse või sõja tagajärjel, kipume selles nägema tehnilist läbikukkumist, mida saanuks ja tulnuks vältida. Kui valitsuse poliitika oleks olnud parem, linnavalitsus teinud korralikult tööd ja kindral langetanud targema otsuse, oleks saanud surma vältida. Surmast on saanud peaaegu kindel kohtukaasuste ja juurdluste põhjus. „Kuidas nad surid? Keegi pidi midagi tuksi keerama.”
Suurem osa teadlasi, arste ja akadeemikuid väidab avalikult, et nad ei unista seniajani surematusest, rõhutades, et nad üritavad lahendada üksnes üht või teist konkreetset probleemi. Kuid kuna vanadus ja surm ei ole muud kui konkreetsete probleemide tagajärg, siis ei ole ka piiri, mille ees arstid ning teadlased seisma jääksid ja teataksid: „Ei sammugi siit kaugemale. Me oleme vabanenud tuberkuloosist ja vähist, aga me ei liiguta sõrmeotsagi, et Alzheimeriga võidelda. Las inimesed surevad sellesse edasi.” Inimõiguste ülddeklaratsioon ei ütle, et inimestel on õigus elule kuni 90aastaseks saamiseni. See sätestab, et igal inimesel on õigus elule. Punkt. Seda õigust ei piiritle ükski aegumistähtaeg.
Seetõttu on osa teadlasi ja mõtlejaid, kelle read üha tihenevad, hakanud sel teemal avameelsemalt sõna võtma, väites, et tänapäeva teaduse lipukirjaks on võit surma üle ning inimestele igavese nooruse kinkimine. Nimetamist väärivad gerontoloog Aubrey de Grey ning mitmekülgne teadlane ja leiutaja Ray Kurzweil (USA teadusauhinna National Medal of Technology and Innovation võitja tehnoloogia ja uuenduslikkuse kategoorias 1999. aastal). 2012. aastal määrati Kurzweil Google’i peainseneriks ja aasta hiljem rajas Google allettevõtte Calico, mis on seadnud ülesandeks leida lahenduse surmale.[25.] Aastal 2009 palkas Google ühe teise surematuse tõsiuskliku, Bill Marise, juhtima investeerimisfondi Google Ventures. 2015. aasta jaanuaris antud intervjuus ütles Maris: „Kui te küsite minult täna, kas on võimalik elada 500aastaseks, siis vastus on jah.” Marisel on selleks hunnik raha. Google Ventures investeerib 36 protsenti ettevõtte kahe miljardi USA dollari suurusest portfellist reaalteadustega tegelevatesse iduettevõtetesse, sealhulgas mitmesse auahnesse projekti, mis on võtnud sihiks eluea pikendamise. Kasutades Ameerika jalgpalli võrdlust, selgitas Maris, et võitluses surma vastu on ettevõttel suured plaanid. „Me üritame võita kogu mängu,” ütleb Maris. Miks? „Sellepärast,” vastab Maris, „et elada on parem kui surra.”[26.]
Seda unistust jagavad teisedki Ränioru suurkujud. PayPali kaaslooja Peter Thiel on tunnistanud, et tema eesmärgiks on elada igavesti. „Leian, et tõenäoliselt on olemas kolm peamist lähenemisviisi [surmale],” selgitas ta. „Sa võid sellega leppida, seda eitada ja selle vastu võidelda. Arvan, et meie ühiskonnas valitsevad inimesed, kes kas eitavad seda või nõustuvad sellega, mina eelistan sellega võidelda.” Paljud inimesed näevad selliseid väiteid arvatavasti teismeea unistustena ega pööra neile tähelepanu. Kuid Thieli peab tõsiselt võtma. Ta on üks Ränioru kõige edukam ja mõjukam ettevõtja, kelle vara hinnatakse 2,2 miljardile USA dollarile.[27.] Üks on selge: võrdsus on out – surematus on in.
Selliste valdkondade, nagu geenitehnoloogia, regeneratiivne meditsiin ja nanotehnoloogia, kaelamurdvalt kiire areng annab alust veelgi optimistlikumateks ettekuulutusteks. Mõni asjatundja usub, et inimesed võidavad surma 2200. aastaks, teised ütlevad, et see juhtub 2100. aastal. Kurzweil ja de Grey on veelgi lootusrikkamad. Nad väidavad, et igaühel, kellel on 2050. aastal terve keha ja suur pangaarve, on tõsiseltvõetav võimalus surematuks saada, lükates surma kümne aasta kaupa muudkui edasi. Kurzweili ja de Grey sõnul võime umbes iga kümne aasta tagant kliinikusse marssida ning lasta teha protseduure, mis üksnes ei ravi haigusi, vaid taastavad kudesid ning uuendavad käsi, silmi ja aju. Selleks ajaks, kui me vajame järgmist ravikuuri, on arstid leiutanud hulgaliselt uusi ravimeid, uuendusi ja seadeldisi. Kui Kurzweilil ja de Greyl on õigus, siis võib juba praegu meie seas tänavatel ringi käia surematuid – seda muidugi juhul, kui satute kõndima New Yorgis Wall Streetil või Viiendal avenüül.
Tegelikkuses ei ole nad mitte surematud, vaid surelikud, kes elavad igavesti. Erinevalt Jumalast võivad tuleviku üliinimesed siiski mõne sõja või õnnetuse tagajärjel surra ja miski ei suudaks neid seejärel teispoolsusest tagasi tuua. Kuid erinevalt meist, tavasurelikest, ei oleks nende elul aegumistähtaega. Seni kuni mõni pomm neid tükkideks ei rebi või veoauto neid rataste all ei lömasta, võivad nad lõputult edasi elada. See teeb neist tõenäoliselt ajaloo kõige murelikumad inimesed. Meie, surelikud, riskime eluga iga päev, sest me teame, et see saab ükskord niikuinii otsa. Sestap võtame ette mägimatku Himaalajas, ujume meres ja teeme igasuguseid muid ohtlikke asju, näiteks ületame tänavat või sööme restoranis. Kuid kui uskuda, et elada võib igavesti, võib selline igavikuga riskimine hulluks ajada.
Võib-olla oleks seega parem alustada veidi väiksemate eesmärkidega, näiteks keskmise eluea kahekordistamisega? 20. sajandil õnnestus meil keskmist eluiga tõsta 40 eluaastalt 70-le. Seega peaksime 21. sajandil suutma seda vähemalt kahekordistada 150ni. Kuigi see oleks surematusest kaugel, tähendaks see inimühiskonnale ometi revolutsiooni. See muudaks kas või perekonna ülesehitust, abielusid ning lapse ja vanema suhteid. Praegu eeldavad inimesed ikka veel, et nad on abielus, kuni surm neid lahutab, ning suur osa elust keerleb laste saamise ja kasvatamise ümber. Katsuge nüüd ette kujutada inimest, kes elab keskmiselt 150 aastat. 40aastaselt abielludes on tal veel 110 aastat elada. Kas oleks realistlik oodata, et tema abielu kestab 110 aastat? Ka katoliiklastest fundamentalistid võivad siin libastuda. Seega on tõenäoline, et juba praegu märgatav suundumus elu jooksul mitu korda abielluda üksnes kasvab. Kui naine toob neljakümnendates eluaastates ilmale kaks last, siis 120aastasena on aeg, mil ta lapsi kasvatas, tema jaoks vaid kauge mälestus – lühike osa tema pikast elust. On raske oletada, milliseks võib vanemate ja laste suhe sellistes tingimustes kujuneda.
Mõelgem kas või karjäärile. Praegu eeldame, et inimene omandab elukutse teismeea lõpus ja varastes kahekümnendates ning ülejäänud elu jäädakse sellele elualale truuks. Ilmselgelt õpime uusi asju ka neljaja viiekümneselt, kuid üldjuhul on meie elu jagatud etappidesse, kus õppimisele järgneb töötamisaeg. 150 aasta vanuseks elades see ei toimiks – eriti veel maailmas, mida raputavad pidevalt uued tehnoloogiad. Inimesed saaksid märksa kauem töötada ning neil tuleks ka veel 90. eluaastates ikka ja jälle ümber õppida.
See tähendab, et inimesed ei lähe 65aastaselt pensionile ega tee ruumi uuele põlvkonnale ja nende uudsetele ideedele ja pürgimustele. Füüsik Max Planck on öelnud, et teadus edeneb matus matuse haaval. Ta pidas silmas, et ainult siis, kui eelmine põlvkond on siit ilmast lahkunud, on uutel teooriatel võimalik vanad välja juurida. Ja see ei kehti üksnes teaduse kohta. Mõelge kas või enda ametile ja töökohale – ükskõik, kas te olete akadeemik, ajakirjanik, kokk või jalgpallur –, mis tunnet teis tekitaks, kui teil oleks 120aastane ülemus, kelle ideed pärineksid kuninganna Victoria ajast ning suure tõenäosusega jääks ta teie ülemuseks ka järgmised paarkümmend aastat?
Poliitikas oleksid tagajärjed tõenäoliselt veelgi tõsisemad. Kas teil oleks midagi selle vastu, kui Putin veel 90 aastaks võimule jääks? Teisalt, kui inimesed elaksid 150 aasta vanuseks,