Deverillide viimane saladus. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
teatas noormees kindlalt ja viskas oma mündi vette. Nad ootasid plumpsatust, aga seda ei tulnudki. See lihtsalt hajus uttu. JP sulges silmad ja mõtles oma soovi: Ma soovin, et näeksin Martha Wallace’it veel. Kui need sõnad kõlasid tema südames, mõistis JP, kui kirglikult ta seda soovis. „Teie kord,” ütles ta, nõjatus rauast piirdele ja silmitses Marthat nii pingsalt, et tütarlapsel hakkas midagi kõhus värelema.
„Hea küll,” nõustus Martha. Ta pigistas silmad kinni, mõtles, kuidas kaks soovi üheks kokku panna, nii et see ikka arvesse läheks. Natuke aega mõtles Martha väga pingeliselt. Viimaks mõtles ta välja. Soovin, et leiaksin oma ema ja tema juhataks mu tagasi JP juurde.
Marthal olid ikka veel silmad suletud, kui ta tundis, et JP võtab tal käest kinni. Tütarlaps tegi silmad lahti ja vaatas oma kindas kätt JP käes. Martha silmitses noormeest ja noormees teda ning mõistmine, et varsti peavad nad teineteisest lahkuma, lõi neil hinge kinni.
Aeglaselt ja mõtlikult võttis Martha kinda käest. Kohe asjast aru saanud, võttis JP enda oma samuti ära. Häbelikult naeratades andis Martha JP-le käe. See oli õrn ja soe, pikkade, otsast kaunilt peenikeste sõrmedega. Kui JP Marthat puudutas, tundis tüdruk erutusvärinaid üle terve keha, nagu ei hoiaks noormees mitte ainult tema kätt, vaid kogu olemust.
„Ma kirjutan teile Ballinakellysse,” lubas Martha, tundes, et enam pole vaja olla ettevaatlik.
„Te peate mulle ütlema, kuhu ma saan teile kirjutada,” vastas JP.
Martha ei tahtnud mõeldagi, et peab Ameerikasse tagasi minema. Ta ei tahtnud mõelda millestki, mis viib teda ära selle mehe juurest, kes oli nii lihtsalt leidnud tee tema südamesse. Tundus, et ta oli seal kogu aeg olnud.
„Ma leian võimaluse,” kostis Martha.
Vastutahtsi asusid JP ja Martha käsikäes sillalt lahkuma. JP sõidab koos isaga õhtuse rongiga Ballinakellysse ja Martha läheb Londonisse, lootuses leida oma ema. Aga mõlemad teadsid, et juhuslik kohtumine Shelbourne’is oli teinud kõik teiseks.
Kolmas peatükk
Ballinakelly
Doyle’ide maja hämaruses lamas vanaproua Nagle surivoodil. Ta oli juba päevi olnud minemas, kuid näis vastu panevat sellise raevuka tahtekindlusega, mida sellisel hetkel ja nii jõuetult naiselt ei oleks kuidagi osanud oodata. Voodi ümber seisis tema perekond, kurnatud pikale venivast ootamisest, valmis kuulma tema viimast hingetõmmet. Seal oli tema tütar Mariah Doyle, kes sõrmitses ainult rasket tööd ja karme talvesid tundvate karedate näppudega tublisti kulunud palvehelmeid. Tema näol oli juba kolmkümmend aastat hukkamõistev ilme – sellest ajast saadik, kui mustlane tappis ta abikaasa – ning lohutust leidis ta ainult religioonist ja lubadusest igavesele puhkusele. Kohal olid lapselapsed Michael ja Sean, kaks välimuselt ja iseloomult väga erinevat meest. Michael oli pikk ja tugev, tal olid tihedad lokkis juuksed, sama musta värvi kui silmadki, ning tema karismaatilisus peletas ja tõmbas ligi võrdsel määral, aga noorema venna Seani juuksed ja nahk olid heledamad, lahked silmad pähklikarva ja tema naeratusest õhkus sarmi, mis vennal puudus. Seani naine ja nende viie nelja- kuni kolmeteistkümneaastase lapse ema Rosetta oli läinud paksuks ja laisaks ning tema ilu oli hääbunud. Aga tema meloodilistes itaaliapärastes täishäälikutes oli kuulda päikesepaistet ning iseloomu meeldivus tagas, et abikaasa pilk ei eksinud teistele naistele ja kui mees sattuski õigelt rajalt kõrvale, tuli ta alati tagasi. Rosetta seisis vanaproua Nagle’i voodi juures ja palvetas tema hinge eest – ning lootis, et jumal halastab neile kõigile ja päästab sellest valvamisest, et nad võiksid juba lahkuda väikesest ebamugavast talumajast ning minna elama lossi Seani õe Bridie juurde, kellest oli üllatuseks kõigile peale Rosetta saanud selle uus omanik.
Tuul lõgistas aknaruute, vastu klaase ladises vihma ja veebruarikuine taevas rippus raske ja tumedana madalal maa kohal. Lehmad olid laudas rahutud, nende hingeõhk tekitas sees niisama tihedat udu, kui oli väljas, kajakad surusid end kaljudel üksteise lähedusse ja talvised tormi-iilid peksid kallast. Siiski tundis Bridie sel ajal, kui teda sõidutati alla orgu talumaja poole, kus ta oli üles kasvanud, ainult nostalgiat, mis tuli lainetena, nii et teda tabasid mälestused, mida tal oli siiani õnnestunud alla suruda. Ta oli nüüd olnud Ballinakellys nädal aega ja iga päev, kui ta käis vanaema vaatamas, leidis ta, et memm on jälle veidi rohkem endasse tõmbunud.
Vanaproua Nagle keeras pea ukse poole, kui tema noorim lapselaps sisse astus. Tema rosinasilmis süttis ainitine pilk, ta maigutas hambutute igemetega musta suuava nagu kala kuival, püüdes tulutult midagi öelda. Ta üritas kätt tõsta ja Bridie trügis vendadest mööda, põlvitas vanaema kõrvale ning võttis tema kondised sõrmed pihku nagu väikese linnu. Vanaproua Nagle vaatas lapselapsele silma ja Bridie igatses talle rääkida, mida kõike ta on pidanud läbi elama. Et ta ei lahkunud aastate eest Ballinakellyst mitte sellepärast, et talle pakuti Ameerikas paremat elu, vaid et lord Deverill oli ta lossis ära võrgutanud, teda oli sunnitud sünnitama Dublinis kloostris ja veendud igaveseks lahkuma, nii et Bertie Deverill sai teeselda, et seda labast armulugu pole kunagi olnudki. Bridie tahtis, et vanaema teaks, et ta on pidanud tundma pojast ilmajäämise piina mitte üks, vaid lausa kaks korda, sest vend Michael varastas kloostrist lapse ja jättis siis Kitty Deverilli lävele, et Kitty võiks lapse poolõena ta üles kasvatada kui enda oma. Kui Bridie oli tulnud mõni aasta hiljem Ballinakellysse ja avastanud, et poiss on Kitty hoole all, oli ta olnud sunnitud tunnistama, et on lapse uuesti kaotanud.
Kitty oli rääkinud JP-le, et tema ema on surnud. Poisil polnud aimugi, et tegelikult elab ema nüüd maavalduse teises otsas lossis, mis kuulus kunagi tema isale. Bridie pidi taluma seda, et näeb poega, kuid ei saa mitte kunagi rääkida talle tõtt. Ta ei saa poissi käte vahele võtta, kallistada ega öelda, et armastab teda, sest seda tegi hoopis Kitty: Kitty Deverill, kes oli kunagi olnud tema suurim sõber, aga oli nüüd vihatuim vaenlane. Bridie tahtis, et vanaema näeks tema valu ja viha ning mõistaks teda. Sisemust näriv saladus ja valu varjamise koorem hakkasid muutuma talumatult rängaks. Kui ta saaks jagada seda armastatud vanaemaga, viiks vanaema selle endaga hauda.
Mitte keegi peale Michaeli ei teadnud inetut tõde Bridie võiduka kojutuleku taga. Teised pereliikmed nägid ainult seda, mida ta oli omandanud: vapustav krahvitiitliga abikaasa, väike poeg Leopoldo, võimas Deverilli loss, uhked riided ja ehted, läikiv auto ning kinnaste ja nokkmütsiga sohver. Isegi Michael ei teadnud, kui paljust ta oli ilma jäänud. Ja Bridie ei saanud sellest kunagi rääkida.
Bridie igatses, et vanaema teaks tema patte, kõiki tema patte, ja armastaks teda neist hoolimata. Korraga oli see, et vanaema teaks tõtt, talle tähtsam kui miski muu maailmas. Ta kummardus vanaemale lähemale, tundes vana naise hapukat lehka – juba kõduneva keha lehka.
„Ma ei tahtnud kunagi sinu juurest ära minna,” sosistas ta vaikselt ja tema näole valgusid pisarad. Ta surus vanaema käe vastu oma märga põske. „Midagi polnud parata. Ma tegin midagi halba ja pidin lahkuma. Aga ma tahtsin ainult koju tulla, sinu ja ema juurde. Tahtsin ainult jagada ... ja et sa mind armastaksid ...” Bridie sosin kostis karedalt. Tundus, et vanaema pilk vaatab mööda naisest, kes Bridiest on saanud, ja näeb väikest kõhna tüdrukut, kes ta kunagi oli – sasipäist, paljasjalgset ja koriseva kõhuga, mida ta kunagi täis ei saanud. Ja peegelpildil vanaema silmis nägi Bridiegi seda tüdrukut. Ta tahtis väga olla taas väike tüdruk ja elada uuesti sellist elu. Kui teisiti siis kõik oleks võinud olla.
„Enam ei lähe kaua, aidaku meid jumal. Temale on see õnnelik päev,” ütles proua Doyle risti ette lüües.
Bridiele tuli klomp kurku ja silme eest tõmbus uduseks. Suutmata rääkida, paitas ta lihtsalt vanaema valgeid juukseid ja püüdis naeratada, et mitte ajada vana naist oma hirmuga ärevile. Kui Bridie vanaemale silma vaatas, tundus talle, et vana naine ütleb: Ära unusta, kes sa oled, laps. Ära kunagi unusta, kes sa oled.
„Miks ta ikka elu külge klammerdub?” küsis Rosetta.
„Sest surm on hüpe tundmatusse, ükskõik, kui tugev su usk ka on,” väitis Michael, kes oli nii edukalt muutunud vagaks ja vaimseks meheks, et vähesed mäletasid halastamatut mässajat, kes ta oli olnud kakskümmend aastat tagasi rahutuste