Õed ja vennad. Cynthia Sweeney D’AprixЧитать онлайн книгу.
„See on minu töö,“ oli Stephanie öelnud. „Sina ainult kirjuta.“
„Ma räägin lõuendist. Tahan, et see oleks kõikehõlmav. Vajalik. Tahan natuke mängida, struktuuriga katsetada.“ Bea viipas kelnerile ja tellis uue pudeli šampanjat. Leo süütas sigari.
„Katsetamine võib olla hea,“ ütles Stephanie ettevaatlikult.
Bea oli väga purjus ja väga õnnelik ning ta nõjatus pingi seljatoele, tõstis jalad toolile, võttis Leolt sigari, puhus kolm suitsurõngast, vaatas, kuidas need lakke kerkisid ja köhis natuke.
„Aga Archiest aitab,“ oli Leo järsku öelnud. „Archie saadame pensionile, eks?“
Bea oli olnud üllatunud. Ta polnud kavatsenud rohkem Archie-lugusid kirjutada, aga ta polnud neid veel ka pensionealisteks pidanud. Üle laua Leod vaadates, köhatades ja püüdes läbi suitsu, šampanjauima ja mõni tund tagasi tualetis sisse tõmmatud kokaiinidooside udu keskenduda, oli ta mõelnud jah. Kuidas piiblis öeldigi? Aeg jätta lapsikused seljataha?
„Jah,“ kuulis ta end ütlemas. „Aitab Archiest.“ Ta oli olnud otsustav.
„Tore,“ ütles vend.
„Sa pole nagunii väga huvitav.“ Bea ulatas sigari Leole tagasi.
„Enam ei ole,“ nentis Stephanie ja Bea oli teinud näo, et ei näinud, kuidas Stephanie sõrmed liikusid mööda Leo reit ülespoole ja kadusid linase laudlina alla.
Kui palju lehekülgi ta sestsaadik kirjutanud oli? Kui palju ära visanud? Liiga palju, et sellele mõelda. Tuhandeid. Romaan oli tõepoolest suur. Viissada seitsekümmend neli lehekülge. Ta ei tahtnud seda enam näha.
Bea kallas kruusi veel veidi Jameson’si, jättis kohvi lisamata, ja vaatas uuesti lehekülgi, mida keegi polnud näinud ja mille olemasolust keegi midagi ei teadnud. See polnud Archie-lugu. Ei olnud. Aga sel oli sama energia ja hoogsus, sama kerge keel, mis oli aastate eest Beal nii lihtsalt tulnud ja siis justkui üleöö kadunud, nagu oleks ta une pealt olulise oskuse unustanud – kuidas kingapaelu siduda, rattaga sõita või nipsu teha – ja ta ei teadnud, kuidas seda tagasi saada.
Stephanie oli nende viimase kohtumise ajal mingi võimaluse jätnud – ta oli öelnud, et kui Beal on talle midagi uut näidata, tõesti uut, siis võivad nad rääkida, aga Bea peab seda enne Leole näitama. Arvatavasti. Võib-olla. Või ka mitte.
„Millal me sinu elu kohta loeme?“ oli vend pisut ärritunult küsinud, kui Bea avaldas viimase Archie-loo, kus ta oli kaldunud liiga lähedale Leo ebameeldivamatele ja kiskjalikumatele omadustele. Siin ta nüüd siis oli. Kasutas oma elu. Kuidas Leo julgeb vastu vaielda? Leo oli talle tänu võlgu. Eriti veel pärast seda ööd haiglas. See, mis juhtus eelmise aasta juulis, juhtus ka Beaga. See oli ka tema elu.
NORA JA LOUISA KÕNDISID mööda Central Park Westi, käest kinni, hingeldades, kuna olid õppekeskuse juurest läbi kolme kvartali jooksnud, ärevusest hingetud. „No nii,“ ütles Nora ja pigistas Louisa kätt. „Otse kindlasse surma, seksiorjusesse või mõlemasse.“
Louisa naeris, aga ta oli närvis. Alguses olid nad ettevalmistuskursustelt nalja pärast poppi teinud. „Võime jätta telefonid kappi ja minna,“ oli Louisa öelnud Norale pärast ühte piinavat tundi. „Ainuke, kes tahab, et me siin oleme, on ema.“ Louisa oli teadnud Nora näoilme järgi, et ta oli tahtmatult lükanud liikuma midagi, mida enam peatada ei saa. Mõlemad vihkasid neid kursusi. Nende rühma õpetaja oli neist kõigest paar aastat vanem, ei pannud nimesid kirja, ei mäletanud kellegi nime ega hoolinud üldse sellest, mida keegi teeb. „See kõik läheb suures osas isevooluteed,“ ütles Louisa tüdinult ja loiult, vaadates välja aknast, mis jäi Columbus Avenue poole. Tundus, nagu oleks tema suurim soov hüpata aknast välja ja minna tagasi hinnalist nädalavahetust veetma. „Saad seda, mida ise teed.“
„Sa oled geenius,“ ütles Nora Louisale. „Teeme ära!“
„Ma tegin nalja. Ema ja isa maksavad selle eest.“
„Kõik on raamatus olemas!“ Nora võttis välja tohutu tasemeeksamite õpiku. „Nad maksid selle raamatu eest. Õpetaja ei tee muud, kui loeb siit ja laseb meil harjutusi teha. Me võime neid teha rongis ja kodus. See pole nii keeruline. Meil on terve aasta aega, enne kui me kuhugi kandideerima hakkame. Me käime üheteistkümnendas klassis.“
Louisa tundis ahvatlust, aga närveeris. Ta oli nõus, et need kursused on nõmedad, aga ta tundis süümekaid. Kodus oli rahaga midagi lahti – rahaga oli alati midagi lahti, raha polnud iialgi piisavalt –, ent seekord tundus asi kuidagi teistsugune ja võimalik, et hullem. Vanemad sosistasid palju ägedalt ja olid eelmisel õhtul läinud koguni külma ilmaga õue rääkima. Louisa teadis siiski, et kui Nora on midagi pähe võtnud, on vaid aja küsimus, millal see juhtub.
„Mõtle, kui ilus park täna lumega on,“ ütles Nora kohe, kui nad olid ema valvsa pilgu alt pääsenud. „Lund on selles linnas üürikest aega. Näed? Ma kasutasin just kursustel õpitud sõna. Tule. Täna on täiuslik päev.“
Keegi ei takistanud neid, kui nad küljeuksest välja jooksid ja mööda tänavat eemale põrutasid, kartes, et iga hetk võib keegi nende nime hüüda. Nad toppisid mobiiltelefonid sügavale kappi juhuks, kui ema oma rakenduses nende asukohta kontrollib – ta oli ema ja kontrollis seda pidevalt.
Louisa kõhkles. Teda heidutasid tõsiselt Melody manitsused nii Central Parki kui ka selle pimedate teeradade kohta, mis olid täis saatanlikke, ebamääraselt häirivaid ja ohtlikke asju ihkavaid mehi. Aga Nora tahtis leida hot dog’i müüjat ja karusselli, Belvedere Castle’it ja muid asju, millest nad olid kuulnud, aga mida polnud kunagi näinud. Ta oli enne kodust lahkumist alla laadinud ja välja trükkinud kaardi. „Püsime täna peamistel kõnniteedel,“ ütles ta, avas kaardi ja osutas kohale, kus oli Strawberry Fields Memorial.
„Alustame siit.“
LEO PLUMB OLI EKSINUD. Ta ei käinud tavaliselt äärelinnas ja kuigi ta oli arvanud, et pääseb otse läbi Central Parki kohale, sattus ta võõrasse piirkonda. Abi polnud ka sellest, et park oli pärast lumetormi nagu katastroofipiirkond. Lumi ja jää, mis olid ikka veel lehes puudele kinnitunud, vajutasid ohtlikult oksi alla, kukutasid või lõhkusid paljusid puid. Mitmed pargi kõnniteed olid nagu takistusrada, libedad ja sodi täis. Koristustööd käisid ja mootorsaagide undamine kõlas igast suunast. Osaliselt oli politseilint ümber tõmmatud, mistõttu oli vaja teha suuri ringe ja Leo oli segaduses.
Ta vaatas üles, püüdes leida Dakota kortermaja eristuvaid torne ja katuseviilusid pargi lääneküljel ja aru saada, kus ta on, aga nägi oma kohalt vaid võõraid kõrgeid maju. Leo oli hiljaks jäänud kohtumisele, mille oli telefoni teel päev pärast võõrutusravilt pääsemist kokku leppinud, et Strawberry Fields Memoriali juures saada kokku vana sõbra Ricoga. Ta pidi kuidagimoodi kõrgemale pääsema. Kunagi teadis ta üht nippi, kuidas aru saada, kuskohas ta pargis asub – midagi seoses malmist lambipostide jala küljes olevate numbritega. Ta astus lähima posti juurde. Juhhei! Väikesele metallsildile posti aluse küljes oli graveeritud neli numbrit – 6107. Kas see tähendab, et ta on alles 61. tänaval? Aga kas 07 ei tähenda midagi? Ida- või läänekülg või otse keskel? Kuradile Olmsted ja tema võlts-karjateed. Leo surus käed taskusse ja hakkas minema suunda, mida pidas lääneks.
„SEE ON NORMAALNE,“ ÜTLES Louisa, vahtides maas must-valget mosaiiki, mille keskel oli sõna IMAGINE. Ta oli kujutanud ette midagi väga teistsugust. Võib-olla John Lennoni pilti. Või maasikaid. Või põlde.
Nora vetrus varvastel, sest ta oli elevil ja tal oli külm. „Lähme parki. Vaata seda kõike. Siin on inimesed ja pered. Paadikuur on sealsamas vasakul künkast alla.“
Noral oli õigus. Pargis polnud sugugi ohtlik. Siin oli elav ja hele. „Siin lausa pulbitseb,“ ütles Louisa, kasutades järjekordset kursustel õpitud sõna. „Sinu järel.“
LEO KÕNDIS NII KIIRESTI kui jäisel kõnniteel võimalik ja jõudis viimaks tuttavale teerajale. Ta nägi Dakota maja. Tee oli suletud,