Aviaator. Евгений ВодолазкинЧитать онлайн книгу.
…
Esimene – töölistele. See on nael[3.] leiba päevas. Täiesti piisav.
Teine – teenistujad, veerand naela leiba päevas.
Kolmas – mitteteenistujatest intelligendid, kõigest kaheksandik.
Neljas – buržuid. Ka kaheksandik, ainult kahe päeva peale. Ja ära mitte millestki keeldu …
Küsisin Geigerilt, kas ka praegu on toidutalongid käibel. Ta vastas, et on juba ära muudetud. Noh, jumal tänatud. Väike lõbu – talongide vastu kaupa vahetada, eriti seepi ja petrooleumi.
Kuulsin, et avati uus väljastuspunkt Vassili saarel, 8. liini ja Keskmise liini nurgal. Löntsisin Petrogradist sinna – kõik ei tea uusi kohti, sellepärast on seal tavaliselt väiksem järjekord. Tuul on lahelt ja sajab peenikest lund, torgib kõrvu. Mulle anti kaasa vanaema rätik (vanaema ei olnud enam elavate kirjas), et ma seoksin selle nokkmütsi peale, aga mina, loll, häbenesin. Ja juba Tutškovi sillal pidi tuul mind peaaegu ümber tõukama. Võtsin portfellist rätiku välja ja mässisin pea ümber. Ja küsitakse, mis siin häbeneda – selline lumetorm, et midagi peale külgedele väljasirutatud käte pole näha. Ja kui isegi on näha – kes mind selles rätikus ära tunneks? Noh, lähenedes 8. liinile, võtsin selle siiski ära.
Seisin järjekorda. Pelageja Vassiljevna räägib mulle: „Mina olen Pelageja Vassiljevna, olen järjekorras teie ees, aga tahan seista nišis, kus tuul vähem puhub.“
„Muidugi,“ vastan, „Pelageja Vassiljevna, muidugi seiske nišis, mis ma muud teile ikka öelda saan?“
„Aga te ei lähe järjekorrast ära? Kui lähete, astuge minu juurde nišši sisse (näitab) ja hoiatage.“
Ma noogutan, aga ta jääb paigale.
„Ma seisaksin,“ räägib ta, „aga mul on palavik tõusnud. Ei tea, mis minust pärast seda seismist alles jääb. Aga ilma petroolita pole millelgi toitu valmistada.“
Juurde astub Nikolai Kuzmitš: „Mine, Pelageja, ma seisan sinu eest, ära jumala pärast muretse.“
Naine loovutab talle oma koha järjekorras.
„Nikolai Kuzmitši pärast olen ma rahulik.“
Kõik seisjad on lumega üle puistatud – mütsid, õlad, ripsmed. Mõned kopsivad jalgu teineteise vastu. Nišist piilub välja Pelageja, usaldamatult Nikolai Kuzmitši vahtides. Too märkab Pelagejat ja vangutab laitvalt pead.
„Aitäh sulle, Nikolai,“ ütleb naine ja varjub nišši.
Esimese tunni kõik naljatavad ja räägivad sellest, kui raske on ilma petrooleumita elada. Petrooli ja puudeta. Kolmanda tunni lõpu poole tuleb ligi Skvortsov, mingil moel mulle tuttav. Toetades üldist vestlust, ütleb Skvortsov, et 1919. aasta on halvim ta elus.
„Aga pikk su elu on?“ küsib keegi järjekorrast. „Aastat üheksateist tuleb ära? Või kakskümmend? Mida sina selles elus üldse oled näinud?“
„No esiteks …“ Vastates teeb Skvortsov näo, et ta on järjekorra täieõiguslik liige ja et ta seisab minuga koos. Hääl on tal kindel, aga järjekord ei usu teda.
„Vaat tema,“ näitab Nikolai Kuzmitš minu peale, „seisis siin päris algusest peale, me mäletame teda. Pelageja Vassiljevnat mäletame, kelle asemel seisan siin mina (hetkeks näitab Pelageja ennast nišist). Sind aga, anna andeks, ei mäleta.“
Skvortsov kehitab õlgu ja nendelt lendab lund maha. Hetke pärast sulandub Skvortsov lumetormiga. Lahkub kergelt, ilma riiuta. Kaob minu elust igaveseks, sest ilmselt pole ma teda rohkem kohanud.
Kolmapäev
Kapi peal on Themise kujuke, see kingiti isale juriidilise teaduskonna lõpetamise puhul. Mulle näidati tema rinna peale, öeldes: Themis. Hiljem küsiti, eriti just külaliste juuresolekul: kus Themis on? Ma näitasin. Ei teadnud siis veel, kes see Themis on, mõtlesin, et see tähendab iga kapil seisvat pudi-padi. Mulle meeldis Themises kõik peale kaalukausside – need ei õõtsunud. Kuni seitsmenda eluaastani ma kannatasin seda, aga pärast proovisin teha kaalud liikuvateks, painutasin neid, koputasin haamriga. Ma olin kindel, et need peavad kiikuma, mõtlesin, et miski on kinni jäänud. Kaalud muidugi murdusid.
Neljapäev
Täna jäi Geiger pärast hommikust läbivaatust palatisse. Libistas käega üle Viini tooli seljatoe.
„Te küsisite kord Valentina käest, kas te olite kaua teadvuseta …“
Naaldus mõlema käega toolikorjule ja vaatas mind. Tõstsin teki lõuani.
„On ka see saladus?“
„Ei, miks siis. Teie rehabilitatsioon läheb edukalt ja ma arvan, et võib juba teile üht-teist selgitada. Aga ainult üht-teist, nii et mitte kõike korraga.“
Nagu oodanud seda lauset, tuli palatisse Valentina kolme tassiga kandikul. Ta oli tõstnud vaevalt jala üle ukseläve, kui taipasin, et see on kohv. See lõhnas. Hästi keedetud kohv – millal ma seda küll viimast korda jõin? Mul aidati tõusta ja minuti pärast istusime kõik kolmekesi – mina voodis, Geiger ja Valentina toolidel.
„Asi on selles,“ ütles Geiger, „et te olite tõesti väga kaua teadvuseta ja maailmas on toimunud muutused. Ma hakkan teile nendest tasapisi rääkima, aga teie jätkate kõige meenutamist, mis teiega on toimunud. Meie ülesanne teiega on, et need kaks voogu ühineksid valutult.“
Kohv osutus selliseks nagu selle lõhn, võib-olla isegi terake paremaks. Geiger hakkas rääkima kosmose alistamisest. Tuleb välja, et meie ja ameeriklased lendame koos juba ammu kosmoses. Mis siis ikka, pidades silmas Tsiolkovski ideid, seda oli oodata. (Mis mulle kohvis puudu jääb, on suhkur. Küsin, kas ma saaksin suhkrut. Geiger kõhkleb, ütleb, et ei tea, kuidas glükoos minu organismile mõjub.) Esimesena oli kosmoses venelane, seejärel käisid ameeriklased Kuul. Ma tean vähe kosmosest ja Kuust, aga minu meelest pole seal üldse midagi teha.
„Inimesed käisid kõige sügavamate merede põhjas,“ jätkab Geiger.
Noogutan.
„Kas teie ajal oleks võinud millestki sarnasest mõelda?“ küsib Valentina.
„Jah,“ vastan, „mingid sellekohased ideed olid juba siis.“
Jutustan, et laatadel oli selline mänguasi nagu Austraalia elanik. Klaasist balloonikeses ujus vees väike punnis silmadega (samuti klaasist) isand. Üleval oli ballooni kinnitusel kummimembraan. Surud membraanile – Austraalia elanik, keerutades ümber oma telje, läheb põhja. „Austraalia mees mere põhja teel, otsib õnne veel tema meel!“ hüüdis müüja. Hüpates ühel jalal ja liibates liikus müüja laadal üllatavalt kiiresti ühest kohast teise ning tema hääl kord vaibus, kord kõlas äkki kuskil kõrval. „Austraalia mees mere põhja …“ Kõiki lõbustas, et inimeste õnne eest võitlejad nii ebatavalised välja näevad. Et nad on nii liikuvad. Venemaa elanikud, erinevalt austraallastest, sellise kiirusega keerutada muidugi ei osanud.
Geigeri käsi on Valentina õlal. Sõrmed näpivad justkui masinlikult tema juuksesalku. Näitavad minu peale. Geiger ütleb talle teatraalse sosinaga otse kõrva sisse: „See pole ju ainult loodusjõudude vallutamine, mõtle suuremalt – see on küsimus õnnest …“
„Tundub, et võitlus õnne eest teid eriti ei vaimusta?“ küsib Valentina minu käest.
„See,“ ütlen, „toob üldiselt kaasa ainult tragöödia.“
Valentina ei tee katset Geigeri käest vabaneda. Naeravad. Huvitav, kas nende vahel on mingid suhted? Geiger suhtleb temaga juba väga omamehelikult.
Geiger rääkis veel midagi tehnika vallast, aga mulle ei jäänud kõik meelde. Jah, nüüd kirjutatakse pastapliiatsitega (sule sees on kuul) – vot see on see, mida Valentina paar päeva tagasi minu eest peitis. Nad tahtsid mind vapustusest säästa. Ütlen ausalt, mind see ei vapustanud.
Õhtul