Surnud vesi. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
mida Sandy soovis, oli sõita tagasi Ravenswicki, ja pealegi oli see hotell kõige nooblim kogu Shetlandil. Ta oli ennast seal alati kohatuna tundnud. Kuid ta kujutles, et prokurör on sealse restorani püsikunde.
„Minu ülesanne see nüüd küll ei ole, härra seersant.” Rhona oli uuesti liikuma hakanud ja lause lõpuks oli pimedus ta neelanud.
Tagasiteel Ravenswicki lasi Sandy peast läbi kõik oma teadmised Jerry Markhami kohta. Markham oli veidi vanem kui Sandy, aga ta oli siiski veel Andersoni keskkoolis käinud, kui Sandy sinna jõudis. Üks moekatest poistest. Kooli ajalehe toimetaja. Kooli näitemängu peaosaline. Siis oli ta läinud ära ülikooli, tulnud tagasi Shetland Timesi ajakirjanikuks, tüdines sellest ära, jäi omadega puntrasse ja läks uuesti lõunasse. Nüüd kirjutas ta ühte neist suurtest Londoni lehtedest, mis avaldasid tõsiseid lugusid ja rääkisid spordist alles tagumistel külgedel. Kui Jerry selle töö sai, oli Sandy ema sellest kangesti õhku täis läinud; alati, kui ta leidis artikli alt Jerry nime, lõikas ta tema kirjatöö välja ja lehvitas sellega Sandy nina all, kui too kodus käis.
Tema vanemad olid Peter ja Maria Markham. Maria oli Shetlandi tüdruk. Üles kasvanud Northmavine’is. Peter oli sissesõitnu, kellesuguseid shetlandlased kutsusid „lõunakaiks”[2.].
Mis ametit pidas Peter Markham, enne kui nad Ravenswicki hotelli ostsid? Sandy ei suutnud seda meenutada, aga talle tundus, et see oli seotud naftaga. Siis meenus talle, et oli ka mingi seos sõjaväega: Markham oli teeninud Unsti lennuväebaasis ja seal ta Mariaga kohtuski. Kui ta teenistusest lahkus, oli ta kopteripiloot ja lendas Scatstast naftaplatvormide vahet. Ravenswick oli alla käinud, enne kui Markhamid selle üle võtsid. See oli jõuka maaomaniku 18. sajandil ehitatud häärber, suur, soliidne ja otse mere ääres. Nüüd oli see renoveeritud ja nimetas ennast Shetlandi ainsaks mõisahotelliks. Fran ja Jimmy olid ta sinna pidusöögile kutsunud, kui nad oma kihlumist tähistasid. See toimus küll baariosas, kuid tundus Sandyle sellegipoolest kohutavalt kallis. Kuid toidud olid head, ja kui Sandyl olnuks tüdruk, kellele ta muljet tahtnuks avaldada, siis oleks ta viinud tüdruku sinna lõunaajal, mil pakuti valmismenüüd, ja see nii palju ei maksnud.
Sandy märkas, et on jõudnud Perezi maja juurde ja seega Ravenswicki asula serva. Endises kabelis tuled veel põlesid, aga kardinad olid ette tõmmatud. Võib-olla jättis Jimmy nüüd magama minnes tuled põlema. Võib-olla tekitas pimedus talle õudusunenägusid, nagu lapsele. Aga võib-olla istus ta üleval ja vahtis kaminasse.
Hotelli fuajees küdes samuti kamin. Turbasuitsulõhna võis tunda juba parkimisplatsil. Administraatorileti taga seisis Stuart Brodie. Sandy oli ka temaga koos koolis käinud. Baar oli täis külastajaid, kes jõid kohvi või võtsid õhtusöögi peale klaasikest. Lett oli tumedast puidust ja lõhnas mesilasvaha järele.
„Kas Peter ja Maria on ka siin?” küsis Sandy letile nõjatudes, nii et ta oli Brodie lähedal ega pidanud karjuma, et teda kuuldaks.
„Nad läksid just üles korterisse.”
Brodie oli kohusetundlik inimene. Pisut igav, ta polnud sugugi uudishimulik. „Kas see on midagi, mille ma ise võiks ära korraldada. Ma ei tahaks neid segada.”
„Näita mulle vaid õige suund ja ma leian ise tee,” ütles Sandy. „Ära helista neile.” Ta läks peatrepist teisele korrusele ja seejärel väiksemast trepist edasi, kuni jõudis ukseni, millel oli kiri „Eraruumid”. Ta koputas mitu korda, kui lõpuks kostis teiselt poolt samme ja uks avati.
Peter Markhamil oli tööülikond veel seljas, kuigi ta oli lipsu ära võtnud ja tal oli klaas käes. Tema juuksed hakkasid halliks tõmbuma, kuid ta nägi endiselt hea välja. Ta ei astunud Sandy ette kui vanamees.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Mees paistis segamisest pisut ärritatud olevat, kuid ta ei käitunud ebaviisakalt. Võib-olla koputasid külalised sageli sellele uksele, et esitada pretensioone või paluda abi, ning arvestades hinda, mida nad maksid, ei saanud Peter Markham lubada endale ägestumist.
Sandy tutvustas ennast ja peremees tõmbus kõrvale. „Mis lahti, härra seersant? Kas mõni külastaja on millegagi hakkama saanud?” Ta ei tundnud Sandyt ära, aga lõpuks oli ta naisel kümnete kaupa kaugeid sugulasi.
Sandy läks tema järel avarasse elutuppa. Kunagi võisid siin katusealuse otsas asuda teenijarahva eluruumid, kuid need olid üheks suureks toaks tehtud ja valgeks värvitud. Siin olid samad lihvitud puitpõrandad kui hotellis ja puuhalgudega köetava ahju ees oli sinisemustriline vaip. Sandy mõtles, et talvel võib siin pisut jahe olla. Tema oleks eelistanud kogu põrandat katvat vaipa. Ahju juures riiulis seisis peaaegu elusuurune ajupuust voolitud suula[3.] kuju. Sandy märkas, et on jäänud kuju vahtima. Kuidas suutis kunstnik anda linnule sellise välimuse, nagu kavatseks ta sukelduda?
Maria Markham lesis tugitoolis. Ta oli pannud selga hommikumantli, ei midagi uhket, vaid sellise, mida võinuks kanda ka Sandy ema, pehme ja mõnusa. Ta vahtis televiisorit; Sandy kahtlustas, et see oli mõeldud lõdvestumiseks ja mitte sellepärast, et programm oleks perenaisele huvi pakkunud. Laual tema kõrval oli klaas joogiga. Maria tundis ta kohe ära. Nad olid sugulased saarerahva kombel, kaugelt – Maria oli Sandyle vist midagi tädi taolist abielu kaudu –, ja Sandy oli teda suureks sirgudes aeg-ajalt näinud pulmades ning matustel. Maria oli alati olnud üksi, mitte kunagi koos mehe ja pojaga. Ja sestpeale, kui ta koos Peteriga Ravenswicki enda kätte võttis, ei olnud Sandy teda suguvõsaüritustel enam üldse näinud.
Maria tõusis, tõmbas hommikumantli hõlmad koomale, tundes pisut kohmetust, et teda tabati sel viisil, nii koduses rõivastuses.
„Sandy! Vaat kui kena!” Talle ei paistnud pähe tulevat, et Sandy võib siin olla ametiasjus. Sandy meelest oli Maria juurde võtnud. Tema nahk oli pehme ja prullakas. „Mida sa juua võtad? Võtad ikka ühe napsi koos meiega? Olid sa juba enne all? Me olime nii ametis, et ei märganud sind. Maja on rahvast täis, need on kõik need, kes juhivad saare uut gaasiterminali. Ärile on see hea, aga kui nii edasi läheb, on meil rohkem personali vaja. Ja udu tähendab, et Edinburghi lennuk ei tulnud ja mõned meie külalised peavad veel üheks ööks siia jääma.”
„Ma tulin Jerry pärast,” ütles Sandy.
„Ta ei ole tulnud,” ütles Maria. „Teeb tööd. Ootame teda iga minut. Ootad ehk? Tal oleks hea meel sinuga kohtuda.”
Kuid Maria abikaasa tajus, et tegemist ei ole viisakusvisiidiga. Ta astus naise selja taha ja pani käe ta õlale. „Mis on?” küsis ta. „Kas midagi on lahti?”
„Jerry on surnud.”
Sandy oli mõne korra juba viinud traagilisi sõnumeid ja mõistis, et see ei muutu ajaga kergemaks. Need sõnad olid nii jõhkrad, et tal tekkis tunne, nagu oleks ta Jerry uuesti tapnud, kuid polnud olemas pehmemat viisi, kuidas seda öelda. Hea oli seegi, et mingit kahtlust ega võimalust valelootuseks ei olnud.
Abielupaar jäi talle üksisilmi otsa vaatama. Näis, nagu oleksid nad kivistunud. „Mida sa öelda tahad?” lausus Maria lõpuks. „Ta on siin, Shetlandil. Ta jõuab iga minut koju.”
„Ei.” Sandy tahtnuks olla sõnaosavam. Inimestega. „Tema surnukeha leiti Aithist. Ma nägin seda ise.”
„Kas asi oli selles kuradi autos?” küsis Markham. „Ta sõitis nagu viimane maniakk.”
„Ei.” Sandy aju komberdas kuuldud sõnade mõtte sabas. Muidugi oli Jerry tulnud saarele autoga. Nad peavad seda otsima hakkama. Otsing peaks juba käima – Perez oleks selle juba käima lükanud. „Ei,” ütles ta uuesti. „See ei olnud autoõnnetus.”
„Mis siis?”
Sandy vaatas Maria poole. Pisarad jooksid mööda naise põski alla, kuid ta ei liigutanud ennast ega teinud mingit häält.
„Me arvame, et ta tapeti,” ütles Sandy. „Tema surnukeha leiti Aithi sadamast ja tegemist oli peahaavaga. Homme tuleb Invernessist mõrvarühm ja siis me oskame rohkem öelda.”
Nüüd prahvatasid helid valla. Maria karjus ja nuttis. Sandy ei kippunud fantaseerima, kuid talle tundus,