Blondid elajad. Маруся КлимоваЧитать онлайн книгу.
juttu filmidest ja erialaterminite rohkuse tõttu tuli tal sageli sõnastikku lapata.
Ta sai tõlke valmis ja hakkas seda juba välja printima, kui telefon järsku jälle helises, see oli Gena, kes vajas otsemaid lubatud tõlget, aga printer oli aeglane, ja Marusjal läks tarvis veel vähemalt üht tundi. Kui Marusja püüdis talle olukorda selgitada, teatas Gena jäiselt, et teeb talle kümme dollarit trahvi, sest Marusja oli lubanud ega täitnud oma lubadust. Marusja hakkas vaidlema, et nad polnud kellaajas kokku leppinud; tal õnnestus suure vaevaga Genat veenda, et tal on õigus. Varsti oli Gena kohal ja, võtnud kiiresti tõlke, lasi jalga, hüpates kaks astet korraga võttes trepist alla.
Kahe päeva pärast läks Marusja Kinomajja, Vasja ja Gena kontorisse. Läbinud pika räämas koridori, leidis ta end raudukse tagant, mis oli puuliistudega üle löödud. Seal seisis juba ka pikk helesiniste silmadega mees, seesama, kelle Gena oli Marusja juurde saatnud.
„T-t-tere,” ütles ta Marusjale kõrge väriseva häälega ja pisut kogeledes, „kas võti on teie käes?”
„Ei,” vastas Marusja.
„Siis tuleb oodata. Muide, saame tuttavaks, mina olen Aleksandr ja tulen siia direktoriks,” teatas mees rõõmsalt ja astus sealsamas koridoris seisva laua juurde, istus sellele ning hakkas jalgu kõlgutama ja vilistama laulu „Goodbye, America”[1.].
Lõpuks ilmus koridori kohevate pikkade lokkis juustega neiu, pruun mantel seljas ja pruuni-kollaseruuduline sall kaelas, tema nägu oli pisike ja armas, kogu oma välimusega meenutas ta väikest korralikku oravat. Ta astus asjalikult ukse juurde, võttis kotist võtmekimbu ja tegi ukse lahti.
„T-t-t-tere, Lilja,” pöördus Aleksandr tema poole.
Nad läksid avarasse tuppa, ühte nurka oli üles seatud arvuti, akna juures oli laud ja sellel telefon, laua kõrval aga teler. Marusja märkas, et kõik aknaraamid olid kõverad ja kulunud värviga, kuid põrandal oli pehme vaip ning seinad ja lagi oli kaetud heledate paneelidega. Oli ka teine tuba, mille keskel seisis suur ümmargune laud, nurgas aga teine, väiksem, ja seinal rippus suur Filipp Kirkorovi portree.
„Oh,” ütles Lilja, „küll oli eile uhke presentatsioon! Ja kui palju salatit järele jäi! Karbitäite kaupa võeti kaasa! Ja nii palju veini ja limonaadi! Ja külmsuitsuvorsti ja juustu!”
„Jah,” kinnitas Aleksandr tähendusrikkalt, „kõigil söödeti kõht täis, ajakirjanikud jäid rahule.”
„Jah,” jätkas Lilja otsekohe, „eriti see, punase näoga, vinniline, pleekinud lokkis juuste ja prillidega, tema jõi erilise mõnuga, ja talle jäi vist väheks.”
„Noh, sellist isu on raske rahuldada, ja ega see polnudki meie eesmärk,” naeratas Aleksandr, „meil oli vaja ju endale ka midagi jätta.”
Seepeale lükkas ta laia liigutusega lahti tema kõrval seisva poleeritud puhvetkapi uksed ja Marusja nägi seal tervet kastitäit konjakit.
„Kas Gena lubas?” küsis Lilja.
„Gena pole siin mingi ülemus,” parandas Aleksandr teda leebelt, „kõige tähtsam ülemus on siin Vasja.”
Lilja hakkas kohe mossitama ja läks nurka, istus oma laua taha ja asus seal keskendunult mingeid pabereid sorteerima. Aga Aleksandr lõi puhvetkapi ukse väga rahulolevalt kinni ja kõndis tantsiskledes ja sõrmi nipsutades läbi toa. Siis läks ta arvuti juurde ja istus selle taha. Peagi kuulis Marusja veidraid helisid – klõpsatusi, laske, summutatud karjeid –, Aleksandr aga kord naeratas, kord tegi sünge näo. Lilja näole tekkis ka uudishimu, ta tõusis oma laua tagant püsti, läks Aleksandri juurde ja jäi tema selja taha seisma.
„Oi, kuidas te küll sellest koletisest jagu saate?” küsis ta järsku murelikult.
„Tuleb saada, tuleb saada,” pomises Aleksandr keskendunult, liigutades muudkui hiirt mööda lauda.
Marusjat hakkas huvitama, mis seal küll toimub, ja ta läks samuti arvuti juurde. Ta nägi ekraanil pikka kiviseintega koridori, mida mööda kõndis mees, paistis ainult tema vägev selg, aga mehe ette laotus lai, sinetav, tasane veepind, mida ümbritsesid kõrged kiviseinad, ja seal, selles vees, olid saared, millel hüples üks inimene, ja eemal kindlusemüüridel vilkusid inimeste või hoopis koletiste siluetid, need ähvardasid peategelast, kes liikus aeg-ajalt tulistades pikkamisi edasi, mingi peamise eesmärgi poole. Marusja jäi tahtmatult kogu seda etendust vaatama, eriti meeldis talle, kui peategelane hüppas vette ja teda puistasid üle miljonid kristalsed piisad. Aleksandr ja Lilja olid hoopiski üleni mängust haaratud, Lilja tõi endale isegi tooli ja sättis end Aleksandri kõrvale, et ei peaks seisma.
Järsku helises telefon. Marusja võttis toru. Helistas Gena, ta palus Marusjal otsekohe trükkida talle üks prantsuskeelne kiri. Marusja läks arvuti juurde ja ütles, et tal on vaja veidi tööd teha, et Gena andis talle ülesande ja tuleb varsti ka ise kohale. Kuid Aleksandr ei liigutanudki, tema näol säras rahulolev naeratus ja ta liigutas hiirt innukalt aina edasi-tagasi mööda lauda. Lilja piidles murelikult algul Aleksandrit, siis Marusjat, tõusis püsti ja istus oma laua taha telefoni juurde.
Peagi läks uks pauguga lahti ja tuppa sööstis Gena – tal oli seesama portfell käes ja seesama nahkpintsak seljas, ta noogutas Aleksandrile ja pöördus kohe Marusja poole:
„Noh, kas on valmis?”
„Ei,” vastas Marusja, „arvuti on hõivatud.” Ja ta viipas Aleksandri poole.
Too vaatas üllatunult Marusjat:
„Miks te kohe ei öelnud, et sellega on kiire?”
„Ma ütlesin teile seda,” vaidles Marusja vastu.
Aleksandr kehitas õlgu ja tuli arvuti tagant ära. Gena seisis ja vaatas vaikides kord Aleksandrit, kord Marusjat, ja tema näost peegeldus seejuures tohutu põlgus. Õlgu kehitades läks ta teise tuppa ja lõi ukse enda järel kinni, tee peal näitas ta Liljale sõrmedega hevimärki, too hakkas vastuseks vaikselt itsitama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.