Mischief Bay tüdrukud. Mischief Bay, 1. raamat. Сьюзен МэллериЧитать онлайн книгу.
maha laotamist lappesse pannes. Lulu keris end tekil kerra, tõmmates pikad jalad graatsiliselt enda alla. Nicole teadis, et koer ei liiguta end enne, kui trenn on läbi. Ilmselt korvasid koera hea iseloom ja laitmatu käitumine tema kummalise ja pisut ulmelise väljanägemise.
„Vaid sina ja Shannon,“ vastas Nicole, avades oma sõnadele kinnitust otsides arvutiekraanil trennikava. Ausalt öeldes tundis ta kergendust, et grupp on väike. Ta oli viimasel ajal kogu aeg nii kohutavalt väsinud. Pam ja Shannon võiksid lausa ise trenni läbi viia, nii et ta ei pea väga pingutama.
Veelgi parem oli aga see, et kolm loobunut olid oma mittetulemisest teada andnud alles varahommikul. Stuudios oli karm kahekümne nelja tunni äraütlemispoliitika, mis tähendas, et raha saab ta ikkagi viie inimese käest. Ta tundis sellest hetke rõõmu, kuigi niimoodi mõtelda tähendas, et ta pole sugugi hea inimene, ning ta andis tõotuse tegelda oma iseloomuga niipea, kui on suutnud välja mõelda, kuidas klaarida ära abielus toimuv, ning saanud öösel magada rohkem kui neli tundi.
Pam oli trenniks valmistudes sandaalid jalast võtnud. Kuid selle asemel et panna jalga pilatesesokid, pöördus ta naerusuiselt Nicole’i poole.
„Kas lõunat süüa tahad?“
Pami naeratus oli nakkav. Ta pähkelpruunide silmade nurkades olid kurrud.
„Noh, tahad ju?“ aasis Pam.
„Mida?“ küsis Shannon Rigg stuudiosse sisenedes. „Mul oli lihtsalt kohutav hommik ühe naistevihkajast idioodiga pangast, kes muudkui kordas, et tahab rääkida mu ülemusega. Kui ma ütlesin talle, et ma olen firma finantsjuht, sai ta vist krambid.“ Ta pidas pausi, sinised silmad lustlikult säramas. „Pakkusin, et võin talle saata oma visiitkaardi skaneeritud koopia, aga ta keeldus. Ja siis ütlesin talle, et kui ta end kokku ei võta, siis viin meie firma nelisada miljonit dollarit mõnda teise panka.“ Ta pidas dramaatilise efekti saavutamiseks pausi. „See pani ta vist nutma.“
Pam lõi Shannoniga tunnustavalt patsi. „Te mõlemad olete ikka väga vinged naised. Nicole teeb osavustrikke oma mehe, viieaastase poja ja üha laieneva stuudioga. Sina ajad hirmu nahka meestele, kel võiks maailma asjadest rohkem oidu olla. Mina aga valin järgmiseks päevaks koerale kostüümi välja ja teen kõiksugu asjadest küpsiseid. Kui kurb.“
„Minul pole aimugi, millest küpsiseid teha,“ tunnistas Shannon sõbrannale ning pöördus siis Nicole’i poole. „Kas sina tead või?“
„Jahu, vett, midagi veel.“
Shannon puhkes naerma. „Jah, sealt edasi läheb ka minul asi keeruliseks. Just see „midagi veel“ on see, mis mind segadusse ajab.“
Nicole mõtles selle peale, kuidas Pam teda iseloomustas. Osavustrikkide tegemine kõlas üsnagi hea ja positiivsena. Kahjuks aga tuli tal reeglina koristada kokku kõik see, mis oli trikke tehes maha kukkunud ja kildudeks purunenud, ning taldrikud ei tahtnud žongleerides sugugi õhus püsida.
Heakene küll, see oli segane ja pisut masendav analoogia. Tuleks mõelda positiivsemalt. Ja õppida küpsiseid tegema.
Shannon kandis keha järgi õmmeldud varrukateta kleiti ja kaheksasentimeetrise kontsaga kingi. Ta päevitunud sääred olid paljad ja paksud punakaspruunid juuksed langesid lainetena seljale. Ta kandis kallihinnalisi käekelli ja elegantseid ehteid. Ta sõitis BMW kabrioletiga. Kui Nicole’il oleks võimalik valida, siis sooviks ta Pami endale emaks ja ise suureks saades olla Shannon. Aga kuigi Nicole oli kolmkümmend, tundus talle, et täiskasvanumaks ta enam ei saagi.
„Oota,“ ütles Pam, kui Shannon suundus tualeti kõrval asuva väikese riietusruumi poole. „Mõtlesin, et võiksime trenni asemel hoopis lõunale minna.“
Shannon oli jõudnud trenniriided juba kotist välja võtta. Ta pöördus Pami poole. „Et trenni ei teegi?“
„Ei tee jah. Täna oleme ainult meie sinuga. Lõpuks on ju reede, kulla sõber. Ela ka natuke. Joo klaas veini, ilgu oma tobeda pangaametniku üle ja lase aur välja.“
Shannon vaatas kulmu kergitades Nicole’i poole. „Mina olen nõus,“ kinnitas ta. „Aga sina?“
Nicole mõtles kõigele, mis tal oli vaja korda saata, ja sellele, et pesu on pesemata ja hunnik arveid maksta ja et tal on mees, kes jättis kus seda ja teist eduka karjääri arvutitarkvara vallas, et hakata stsenaariumi kirjutama. Ta mõtles õhus keerlevatele ja maha kukkuvatele taldrikutele ja sellele, kuidas ta kogu ta elu möödub väsimust tundes.
Ta tõmbas heledaid juukseid hobusesabas hoidva kummi juustest, raputas juuksed lahti, haaras võtme, käekoti ja tõusis püsti. „Lähme.“
McGarthi pubi oli olnud siin peaaegu sama kaua kui Mischief Bay sadamasild ja rannapromenaad. Shannon mäletas, kuidas oli käinud siin teismelisena. Kui liiklust ei olnud, kulus sõiduks Riverside’ist siia tund aega. Nad istusid siin sõbrannadega rääkides ja naerdes ning kujutades ette lahedaid kutte, keda siin võib kohata. Kutte, kes elasid ookeani rannikul ja surfasid ja kel olid päikesest pleekinud juuksed. Kutte, kes polnud sellised nagu nende kooli poisid.
Sest tol ajal võisid tema südame kiiremini põksuma panna kõigest päikesest pleekinud juuksed ja vanaaegne kabriolett. Talle meeldis mõelda, et ta on kahekümne aastaga küpsemaks saanud.
Sõbrannade järel pubisse sisenedes suundus ta pilk liivale ja taamal ookeanile. Oli keskpäev ja vesi madal. Praegu pole merel surfareid. Ja kuna sellele lisaks oli veebruarikuu tööpäev, polnud kedagi ka rannavollet mängimas. Vaatamata sellele, et temperatuur oli kakskümmend üks kraadi.
McGarthi pubi oli kolmekorruseline hoone, mille esimesel korrusel oli võimalik einestada ka õues. Pubi sees oli suur avatud baar. Pam läks teiste ees trepi poole. Nad möödusid teise korruse söögisaalist ja läksid ülemise korruse saali.
„Akna alla?“ küsis Pam ise juba sinnapoole suundudes.
Suurtest akendest avanes vaade Vaiksele ookeanile. Sel päeval oli muist aknaid avatud, nii et saali hoovas värsket õhku. Kui temperatuur langes alla kaheksateistkümne kraadi, pandi aknad kinni ja suvel võeti need täiesti eest.
Shannon võttis istet Nicole’i vastas. Pam istus Nicole’i kõrvale ja pani koti tooli kõrvale maha. Korralikult välja õpetatud Lulu istub peidus, kuni nad restoranist lahkuvad.
Kui nad esimest korda trennist poppi olid pannud ja lõunale läinud, oli Shannon kogu lõuna aja Lulu pärast hirmul olnud. Nüüd aga ta nägi selles omapärases loomas nende sõpruse maskotti. See koer oli küll omapärane ja ootamatu väljanägemisega, kuid kokkuvõttes mõnus kaaslane.
Shannoni mõtted läksid koeralt restorani asukohale. Vaade oleks pidanud neid rabama ja sõnatuks tegema. Hallikaspruun liiv ulatus kesköösinise veeni. Paar purjekat olid kerges tuules kaldu ja taamal rühkisid konteinerilaevad horisondi ja selle taga asuvate eksootiliste sadamate poole.
Aga see oli ju L.A. ja iga nurga taga ootasid imelised vaated: olid need siis tervisliku toidu restoranis kohatud staarid või Vaikse ookeani laineloks rannas. Selle asemel et rääkida hetke ilust, jagas Pam menüüd laiali.
„Päevapakkumine on burger,“ ohkas Pam. „Kas nägite? Kui ma selle tellin, kas keegi sööb siis mu friikartulid ära?“
„Mina söön,“ kinnitas Nicole. „Ma võtan valgutaldriku.“
Pam kirtsutas nina. „Otse loomulikult.“
Shannon teadis, et valgutaldrik koosneb küpsetatud kalast ja krevettidest, mille kõrvale serveeritakse aurutatud aedvilju. Tervislik muidugi, aga madal kalorihulk oli pigem oma kehast teadlikele bikiine kandvate kohalike mure.
„Mina võtan ka mõned friikartulid,“ ütles ta. Need on heaks lisandiks salatile, mille ta tavaliselt tellis.
Pam toksas Nicole’i käsivart. „Sa oled nagu piitsavars, sa peaksid rohkem sööma.“
„Ma söön päris palju.“
„Juurikaid ja lahjat kraami. Võta burger.“