Isevärki kalmistu elukad. Андрей ИвановЧитать онлайн книгу.
keele oskusest korralikuks pealtkuulamiseks ei piisanud, kuid ma täheldasin põhilist: üliõpilaste ja õppejõudude (nende, kes sõidavad rongiga ja kannavad odavaid ülikondi) üksmeelt. Ma mõistsin: see ei olnud pelgalt „üliõpilaste streik”. Tagasi jõudes teatasin kõigile valjusti:
„Ärge arvake, et sellega lõpeb. Küll näete, kärgatab ka meil.”
„Oh jätke, noormees,” vaidles Vazin vastu, „meil on see võimatu. Ärge külvake ilmaaegu paanikat. Lõugavad väheke ja lähevad laiali. Pariis seisab kindlalt. Küll näete. Siin pole üldse sellised inimesed. See pole teile bidonville.”
„Te ei kujuta ette õhinat …”
„Ma kujutan kõike ette. Ei maksa üksikjuhtumit üles puhuda.”
„Aga ma ei …”
„Oo jaa! Ja veel kuidas!” Vazin võttis nõuks mind kõigi ees maadligi suruda. „Ma mõistan teid, mon jeune ami. Te ihkate sündmust. Ei viitsi enam kirjutada igasugu jamast: malgré-nous’st … emigrandist-memuaristist, kes jäi lifti kinni ja suri … linnakaardilt minema pühitud lastekodudest ja juudi varjupaikadest … Ihkate midagi kõmulist. Jah, jah, näen. Olin ise samasugune. Kuid häda on selles, et sündmused juhtuvad harva. Elu koosneb suuremalt jaolt argipäevast. Šedöövreid ei kirjutata igal aastal. Teatrites valitseb enamasti triviaalsus. Cinéma’st ma ei räägigi. Mis üle jääb? Kannatada. Ärge püüdke ette rutata sündmusest, mida pole ja kindlasti ei tulegi.”
Oleksin tahtnud jõuliselt vastata, kuid mõistlikum on mitte tülitseda. Kes ma selline olen? Kahtlase päritoluga pagulane, kogemusteta, sugulaste ja sõpradeta, mul on selja taga ainult nõukogude lollideinstituut, mis pealegi ei anna diplomeid välja.
Kirjutasin hästi, mind kiideti, aga ikkagi sai minu loost, tugevasti kärbitust, saatematerjal suurele intervjuule Pierre Grappiniga5, mille tegi telefonitsi see neetud Vazin; usutlus kukkus välja mahe, dekaan pööras kõik naljaks, kummutas peaaegu kõik, millest mina olin kirjutanud: üliõpilaste omavalitsusest, professorite nõupidamissaali hõivamisest; mingisugusest 22. Märtsi Liikumisest ei olnud ta mõistagi kuulnudki, ei olnud olemas mingeid trotskiste, lihtsalt poisid tahavad käia tüdrukute ühiselamus ja tüdrukud tahavad poiste juures käia, ongi kõik, rahutused? … aga rahutusi on igal pool, teaduskonda ehitatakse, näiteks dekaani tualettruumis ei ole seniajani valgust, elektrikutel pole mahti, kõige jaoks on oma aeg, trotskistid ei puutu siin asjasse, nojah, nad võivad ju olemas olla, lapsed mängivad igasuguseid mänge ja üldse on see kõik tühine, paneme elektri sisse, viime teaduskonna ehituse lõpule, mürgeldavad väheke ja rahunevad maha, kinnitas meile dekaan Grappin, kõik see on ajutine; Vazin oli sellega väga rahul, ta kiitis dekaan Grappinile takka, nõustus temaga, avaldas lootust, et kõik laheneb varsti – „oo, uskuge mind, väga varsti!” hüüatas too, Vazin laiutas käsi: „Nooh, noormees, teie kirjatükk ei kõlba kuskile … hirmul on suured silmad …”
Ma rippusin niidikese, peenikese juuksekarva otsas.
Olid ilusad piibelehised päevad, ma ei maganud peaaegu üldse, linnud ajasid üles enne kukke ja koitu, ma läksin välja ja kõndisin piki kliiniku müüri, Arago bulvaril pidasin aru, kuhu ma paneksin püsti giljotiini Vazinile, tühjendasin haisvas vespasienne’is põit, jõin püstijalu kohvi, kõndisin jalgsi Saint-Marceli metroojaamani. Ootasin pärast tööd République’i väljakul Maried, ta võttis mul käe alt kinni ja me jalutasime vasakkaldale … jätsime päevaveerul nägemiseni. Rongis lugesin ma raamatut või tuletasin luuletusi meelde, ei lasknud kurbust ligi; nimetul ristmikul, kus katkeb seitse tänavat (urbanistlik absurd, auk linnakaardil), ootasin päikese loojumist. Väga sobiv koht, elutu, siin ei ole pinki ega isegi mitte tulpa, millele tahaks nõjatuda, harva ja üürikeseks ajaks ilmus sigaretitulukesega auto. Loojak põles, uhtudes mult tusameele, soojendas end mu särgil, noolis kingi, liibus mu vastu, nired kandsid minema kommipabereid ja suitsukonisid, ma sosistasin värsse, need lendasid minust välja nagu tuulega ärarebitud toomingaõied … nad põlesid loojangukumas ära ning viimaks kustus kõik; ma kõndisin aeglaselt mööda rue d’Alesiat, sükomoorid hõbetasid, nende sahin tekitas mõnusat värinat … ja enam ei olnud need mitte puud, vaid … ma ei tea mis … ma tean täpselt: Marie, me võiksime siia päriseks jääda.
Kogu aprillikuu hullutav lõhnamöll, õietolm õhus. Ahmiks veel ja veel, pea käib ringi …
Ja äkki ilmus toimetusse ootamatult politseinik. Küsib mind.
Miks mind?
Ei selgita midagi, tahab vestelda tête-à-tête. Kuid ära ei vii, mõtlesin ma lootusrikkalt. Tuli üksi, järelikult ei ole kõik nii pahasti. Lähme peatoimetaja kabinetti, Roza Arkadjevna jääb paigale. Politseinik viskab kaabu lauale ja istub tema tugitooli. Ma sätin end sundimatult tema kõrvale, et mitte sattuda politseiniku vastu nagu uurimisalune. Roza Arkadjevna seisab, käed risti, seirab meid. No on alles stseen! Ma tunnen rahutust, kuid ei küsi midagi, ootan. Manan näole naeratuse, tõmban kulmu kergemeelselt üles. Mees ei kiirusta, vaatab ringi. Nii umbes viiekümnene, erariietes, ilmetu. Silub pealael hõredaid salke, silmitseb mind ja seletab ligipugevalt:
„Üliõpilased tegid Bouchonvière’i kiriku varemetes amatöörfilmi, hakkasid kivihunnikut laiali tõstma, aga seal – meesterahva laip. Hästi säilinud. Sisuliselt muumia. Veel ei ole tuvastada õnnestunud, eksperdid töötavad selle kallal.”
„Ja mis see minusse puutub? Mina ei ole ekspert ja ma pole sellest midagi kirjutanud.”
„Jah, teie ei ole ekspert.” Politseinik irvitab laia suuga, vaatab mind, oma küüsi, jälle mind. „Ja te ei ole sellest veel kirjutanud. Keegi ei ole sellest veel kirjutanud. Muumia pintsakutaskust leiti paberitükk inimeste nimedega. Kolm nime on hoolega maha kriipsutatud, me ei ole neid veel kindlaks teinud, kuid ekspertiisiosakond saab kindlasti hakkama. Seevastu üks on selgesti loetav.”
Ta võttis välja neljaks kokku murtud lehe. Ta käed olid kohmakad või teeskles ta kohmakust meelega, et neetud paberit aeglasemalt lahti teha. Sõrmi naksutades silus ta murdekohti peaaegu et hellasti. Lõpuks sai hakkama, tegi paberi siledaks ja lükkas seda niiviisi, et see langeks akuraat minu ette. Ma tõusin ja kummardusin laua kohale, sedasi kummargil võisin ma lugeda kribuliste tähtedega kirjutatud nime.
„On see teie nimi?”
Ma taipasin kergendusega, milles asi on.
„Ei,” muigan, „minu mitte.”
„Olete kindel?”
„Jah, olen kindel, olen! See ei ole minu nimi. See on minu pseudonüüm! Minu nimi on siin.” Tõin pintsaku sisetaskust lagedale oma Ameerika passi, tegin mõned siluvad liigutused, lõin lahti, silusin uuesti ja alles siis ulatasin politseinikule. Uskumatu nauding. „Ma ei ole Pariisis kuigi kaua olnud. Alla aasta. Olen kindel, et see on arusaamatus.”
„Jaa, jaa,” venitas too, uurides mu dokumenti. „Pass on täitsa uus. Tegite hiljuti?”
„Jah, hiljaaegu. Aga huvitav, kes teile ütles, et ma selle nime all kirjutan?”
„Aga sõidame õige minu juurde jaoskonda! Seal siis uurimegi …”
Oh, olen mina neid vestlusi tunda saanud!…
Toimetaja märkas, et ma läksin kaameks, kohe-kohe plahvatan ja rikun kõik ära (eks tal oli meeles, kuidas ma teatris vaheajal endast välja läksin), kallas mulle vett, pani käe õlale ja ütles kindlalt:
„Siin pole midagi uurida. Pseudonüüm oli meie toimetuses kasutusel ammu enne, kui USA-st saabus noor kaastööline, keda meile soovitas muide New Yorgi vanim emigrantlik ajakiri. Me väärtustame oma inimesi selleks liiga palju, et neid sellistel päevadel tühja-tähja pärast ära lasta. Saage aru, see pseudonüüm ei tähenda midagi. Vaata et igaüks meist on kasvõi kordki selle pseudonüümi all kirjutanud. Tavaline asi.”
Rääkida põhjustest, miks ma ei tahtnud omaenda nime all kirjutada, ei saanud, oleks