Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari "Harlequin". "Mõrvad Washingtonis". Marie ForceЧитать онлайн книгу.
midagi. Lihtsalt arvutasin.“
Liftis lükkas Nick ta vastu seina. „Sinu tähtis päev oli täpselt sama tähtis kui minu oma.“
„Ei olnud,“ vaidles Sam, käed mehe rinnal. „Mul oli linnapea, sul oli president.“
„Kah mul asi. Ta tuli austusest Johni vastu ja ta on Grahami ammune sõber.“
„Ta tuli, sest tahab moosida värsket demokraatide senaatorit.“
Nick kehitas õlgu. „Mitte miski ei muuda mind, Sam. Ma vannun seda. Olen sama mees, kelle kõrval sa hommikul ärkasid, ja sama mees, kellega sa täna õhtul magama lähed. Ma luban.“
„Sa eeldad liiga palju.“ Sam heitis talle üle õla õrritava naeratuse ja astus liftist välja.
„Ei eelda.“ Nick võttis Sami käest ega lasknud tal seda vabaks tõmmata, kui nad tema rahvast täis ametiruumidesse astusid. „Mainin vaid fakte, leitnant.“
„Mine räägi parem presidendiga.“
„Tule kaasa.“
„Mine sa ees. Ma tulen kohe.“ Sam osutas oma isa, Celia, Tracey, Angela ja õdede perekondade poole Nicki endise kabineti ees.
Mees ei lasknud end sellest segada, vaid hoidis Sami käest kõvemini kinni ja läks presidendi suunas. Sam järgnes talle vastu tahtmist ja Nick tajus temas valitsevaid pingeid, aga ei lasknud naisel eemale tõmbuda. Seda ei juhtu.
„Härra president,“ ütles Nick kätt ette sirutades. „Ma ei suuda teid ära tänada, et täna siia tulite.“
„Suurima heameelega, senaator,“ vastas president Nelson. Ta pöördus Sami poole ja lisas: „Ja tore taas teiega kohtuda, seersant.“
„Tegelikult,“ ütles Nick ja libistas käe ümber Sami piha, „on ta leitnant. Juba kaks tundi.“
„Noh, sel juhul palju õnne teile mõlemale.“
„Tänan,“ vastas Sam.
„Me peame minema hakkama,“ sõnas president Nelson, „aga ma ootan meie koostööd väga. Kui saan kuidagi aidata, siis minu uks on alati avatud.“
„Samad sõnad, söör,“ ütles Nick.
„Paari nädala pärast korraldame Kanada peaministri auks riikliku õhtusöögi,“ jätkas president. „Loodan, et saate mõlemad tulla.“
Nick tundis, kuidas Sam kangeks tõmbus. „See on meile suur au,“ ütles ta.
President ja proua Nelson lahkusid mõni minut hiljem. Kui Nick ja Sam mehe perekonna juures seisid, tuli Trevor tagasi.
„Vabandage, et segan, senaator, aga koosolekusaalis ootab teid mitu ajakirjanikku.“
„Palun vabandage meid,“ lausus Nick. „Tulen mõne minuti pärast tagasi.“
Ta jättis Sami oma sugulaste juurde ja läks Trevori kannul minema. Järgmise poole tunni jooksul selgitas ta ajakirjanikele, et tema põhieesmärgiks on immigratsioonieelnõu vastuvõtmine, mis oleks pidanud senatis hääletusele minema sel päeval, kui John tapeti.
„Kas teist saab selle toetaja?“ küsis The Hilli ajakirjanik.
„Senaator O’Connori nimi jääb seaduseelnõule koos senaator Martini omaga. Minu alluvad töötavad koos senaator Martini alluvatega, et eelnõu hääletusele saata.“
„Kas teid on komisjonide tööde osas juba informeeritud?“ küsis Richmond Times-Dispatchi ajakirjanik.
„Ei, aga ilmselt võtan üle senaator O’Connori ülesanded, kuna olen siin ju vaid aastaks.“
„Teie suhe leitnant Hollandiga on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud...“
„Sel teemal ma ei räägi.“
„Rahvast huvitab.“
„Minu isiklik elu ei mõjuta kuidagi minu kohustusi USA senaatorina. Keskendume sellele.“
„Kas te kavatsete abielluda?“
Nick tõusis ärritunult. „Külalised ootavad, nii et vabandage mind. Tahaksin nende juurde tagasi minna.“ Ta lahkus koosolekusaalist ja põrkas kokku Christina Billingsiga, kelle oli ülendanud personalijuhi abi ametist oma endisse ametisse ehk personalijuhiks.
„Mis viga, senaator?“ küsis Christina. „Sa tundud vihane.“
Nick tõmbas käega läbi juuste ja pani tähele, kui veidralt tema uus ametinimetus ammuse sõbra ja kolleegi suust kõlas. „Meie riik on sõjas, majandus kõigub ja nemad tahavad rääkida mu isiklikust elust.“
„Inimesed on uudishimulikud. Seda oli arvata.“
„See on tüütu.“
Nick nägi, kuidas Christina vaatas ruumi teise serva, kus Sam elavalt oma isa ja õdedega vestles.
„Kas sa saad sellest üle, Chris? Ta on mulle tähtis.“
„Ta oli minuga väga vastik. Kohtles mind nagu mõrtsukat. Nagu oleksin mina suutnud Johni tappa.“
„Ta tegi oma tööd.“
„Tema töö on nõme.“
„Enamikul juhtudel oleks ta sinuga ühte meelt, aga sa pead sellest üle saama. Ta ei kao kuhugi.“
Naise pilk muutus uduseks, kui ta lühikese juuksesalgu kõrva taha lükkas. „Sellest on möödas vaid paar nädalat.“
„Tean.“ Nickil oli Christinast kahju, kuna naine oli olnud John O’Connorisse armunud ja mehe surm oli talle laastavalt mõjunud, samuti nagu korraks kahtluse all olemine. Nick märkas rahva seas Johni venda Terryt ja taipas, et viimane suundub ukse poole. „Pärast räägime,“ ütles ta Christinale ja kiirustas Terryle järele.
„Kuule, Terry!“
Johni vanem vend oli neljakümne kahe aastane, kuid tema kunagi kena nägu paistis teda pidevalt vaevanud elumurede tõttu kümme aastat vanem. Tumedad juuksed olid hallisegused, tumedad silmad tuhmid, ja ta ei sarnanenud millegi poolest oma varalahkunud heledapäisele ja sinisilmsele nooremale vennale. Lõhkenud kapillaarid Terry näol vihjasid pikaaegsele võitlusele viinakuradiga.
Kui Terry jäi joobes juhtimisega politseile vahele vaid kolm nädalat enne seda, kui pidi teatama kandideerimisest senatisse, pöördus nende isa noorema poja Johni poole, kes andis vastu tahtmist järele tohutule survele kandideerida kohale, mis oli peaaegu nelikümmend aastat nende perekonnale kuulunud.
„Tere, Nick. See tähendab senaator,“ ütles Terry.
Isegi rohkem kui viis aastat hiljem tajus Nick temas kibestumist. Terry oli olnud Sami lühikeses kahtlusaluste nimekirjas eeskätt seetõttu, et ei suutnud leida naist, kellega oli Johni mõrvaööl purjuspäi koos olnud. „Kas saame korraks rääkida?“ Nick viitas Christina kabineti poole, kuna see oli kõige lähemal.
„Ikka,“ kehitas Terry õlgu.
Nick juhatas Terry tuppa ja sulges nende järel ukse.
„Mis lahti?“ küsis Terry.
„Kuidas sul läheb?“
„Pole viga. Raske on.“
Vennad polnud lähedased olnud, aga Nick ei kahelnudki Terry leina siiruses. „Jah. Ma ootan ka, et läheks paremaks, aga veel pole läinud.“
„Ema ütleb, et sellised asjad võtavad aega.“
Mõlemad naeratasid, mõeldes Laine O’Connorile, kes oli tõeliselt tugev ja tark naine isegi oma elu kõige süngematel päevadel.
„Kuule, ma tahtsin sinuga rääkida, sest sa ilmselt tead, et ma ülendasin Christina personaliülemaks.“
„Õige samm,“ sõnas