Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie ForceЧитать онлайн книгу.
aastat tagasi viimati midagi kuulsin. Isa on abielus minust noorema naisega ja neil on kolmeaastased kaksikud. Ta elab Baltimore’is. Kohtun nendega aeg-ajalt, aga ta pole mulle isa eest. Ta on minust kõigest viisteist aastat vanem.“
Sam vaikis ja Nick sai aru, et ta ootab veel midagi.
„Mäletan oma esimest nädalavahetust O’Connoritega. Arvasin, et sellised perekonnad on olemas ainult filmides.“
„Nad on alati tundunud peaaegu muinasjutulised.“
„Aga nad pole seda. Nad on tegelikud inimesed tegelike probleemidega, ent nad tahavad kogukonnale head teha ja seda oma riiki teenides, nii et nende seltsis on võimatu sellega mitte kaasa minna. Nad soovitasid mul elukutsevalikut muuta.“
„Mida sa teha kavatsesid?“
„Kaalusin raamatupidamist või pangandust, aga pärast Graham O’Connori söögilauas istumist nakatas mind poliitikapisik.“
„Milline ta on? Graham.“
„Ta on keeruline, hooliv ja nõudlik. Ta armastab oma perekonda ja riiki. Ta on äärmiselt patriootlik ja lojaalne.“
„Sa armastad teda.“
„Rohkem kui ühtegi teist meest – tema poeg välja arvatud.“
„Räägi mulle Johnist.“
Nick pidas enne vastamist hetke aru. „Kui tema isa on keeruline, hooliv ja nõudlik, siis John oli lihtne, hajameelne ja enda vastu ükskõikne. Ta armastas oma isa kombel oma perekonda ja riiki, teenis uhkusega Virginia osariigi kodanikke. Ta suhtus tõsiselt neisse kohustustesse, ent iseendasse mitte.“
„Kas sulle meeldis tema heaks töötada?“
„Mulle meeldis temaga koos olla ja aidata tal edu saavutada. Ent poliitilise personali seisukohast võis ta vahel paras pujään olla.“
„Mismoodi?“
Nick vaikis, mõtles ja otsustas. „Praegu on minu peamine eesmärk kaitsta tema pärandit ja veenduda, et temasse suhtutakse väärikalt ja austusega, nagu USA senaatorile kohane.“
„Ja minu eesmärk on uurida välja, kes ta tappis. Et ma seda teha saaksin, peate sina ja su kolleegid olema vastutulelikud. Sinu abiga suudan ma seda kiiremini ja tõhusamalt. Pean teadma, kes ta oli.“
Nick soovis, et ei tunneks naise lõhna ega tajuks teda nii intensiivselt. Ja üle kõige soovis ta, et ei mäletaks nii eredalt ööd, mille veetis naisega voodis. „Ma olin maruvihane,“ ütles ta vaikselt.
„Millal?“ küsis Sam hämmeldunult.
„Täna hommikul tema juurde minnes. Kui ta poleks juba surnud olnud, oleksid ta ehk ise maha löönud.“
„Nick...“ Naise hääletoon oli hoiatav, tuletades meelde, et mees ei unustaks, kellega ta räägib.
„Kui sa tahad teada, kes John O’Connor oli, peaks asjaolu, et tema personaliülem pidi minema teda voodist välja tirima, kusjuures järjekordselt, ütlema sulle kõik, mida sa teadma pead.“
„See ei ütle kõike, aga see on algus.“
Viis
Sam teadis, et mälestused Nick Cappuanost oleksid pidanud vahepealsete aastatega tuhmuma, aga seda polnud juhtunud. Mees oli nende ainsa ühise öö järel, mis poleks pidanud olema nii tähtis, nagu tundus olevat, endiselt üsna tähelepanuväärne. Ent mehe välimuse oli Sam unustanud. Tema kasv (vähemalt sada üheksakümmend sentimeetrit), laiad õlad, šokolaadpruunid juuksed, mille otsad olid kähardunud, pruunid silmad, mis märkasid kõike, tõmmu nahk ja tugevad osavad käed olid muutnud igaveseks ajaks nõudmisi, mis Samil armukesele olid. Tema teravat taipu ja rahulikku talitsetud aurat oli ta nende esmakohtumisel nii paeluvaks pidanud.
Mehe enesekontrolli kõikumalöömine oli üks tema paremaid mälestusi nende ühisest ööst. Kui Nick ei helistanud, arutles Sam, kas nendevaheline pinge ja tõmme oli mehe ära hirmutanud. Nüüd teadis ta, et mees oli helistanud, oli tahtnud temaga uuesti kohtuda... See muutis kõike.
„Kas ma tohin küsida midagi, mis pole juurdlusega üldse seotud?“ küsis Sam, kui nad sõitsid üle Districti Watergate’i, kuhu mees oli oma auto jätnud. Tänavate ääres olid mõned Ameerika lipud juba Johni mälestuseks poolde masti langetatud. Uudis oli avalik ja ametlik lein oli alanud.
„Ikka.“
Sami süda põksus ärevalt, kui ta näppis armi, mida oli pidanud ammu paranenuks. „Kui sa mulle helistasid... pärast seda ööd... kas sa mäletad, kellega sa rääkisid?“
Nick kehitas õlgu. „Mingi tüübiga. Ehk keegi su korterikaaslastest.“
Teades vastust enne küsimuse esitamist, küsis Sam ikkagi: „Sa ei küsinud ta nime? Ma elasin koos kolme mehega.“
„Kurat. Ma ei tea. Äkki Paul.“
„Peter?“
„Jah. Peter. Just. Rääkisin temaga paaril korral.“
Sam pigistas rooli nii kõvasti, et sõrmenukid tõmbusid valgeks, ja ta oleks tahtnud kisendada.
„Oli ta su kallim?“
„Siis mitte,“ vastas naine läbi hammaste.
„Pärast?“
„Ta on mu endine abikaasa.“
„Ahhaa! Nüüd saan ma aru,“ lausus Nick, hääles kibestumine, mida Sam liigagi hästi mõistis. Ta oli ise ka praegu üsna kibestunud.
„Kahju, et sa ei andnud mulle oma mobiili numbrit, vaid koduse numbri.“
„Mul oli toona ainult jaoskonna mobiil ja ma ei kasutanud seda mitte kunagi isiklike asjade ajamiseks.“ Nad olid vait, kuni jõudsid Watergate’i. „Tahaksin hommikul su alluvatega vestelda,“ ütles Sam, kui oli auto peatanud.
„Ma ütlen, et nad oleksid kohal.“ Nick vuristas talle ette Harti senatihoone aadressi, kus nad töötasid.
„Siin on minu visiitkaart, kui sulle peaks midagi olulist meenuma. Ükskõik, kui tühine või tähtis, iial ei või teada, mis juhtumi lahendamisele kaasa võib aidata.“
Nick võttis kaardi ja sirutas käe ukselingi järele.
„Nick,“ ütles Sam ja pani käe mehe käsivarrele, et teda tagasi hoida.
Mees vaatas tema kätt, siis talle silma, ja kergitas kulmu.
„Mulle oleks meeldinud need sõnumid kätte saada,“ sõnas Sam südame põksudes. „See oleks mulle väga meeldinud.“
Nick ohkas. „Ma ei suuda praegu sellega tegelda lisaks kõigele, mis täna on juhtunud. See on lihtsalt liig.“
„Tean.“ Sam tõstis käe, et tal minna lasta. „Andesta, et seda mainisin.“
Siis üllatas mees teda, võttes tema käe ja suudeldes seda. „Ära vabanda. Ma tahan sellest rääkida, aga mõni teine kord, eks?“
Sam neelatas tugevasti, nähes mehe kenal näol pingsat ilmet. „Olgu.“
Nick lasi tema käe lahti ja avas autoukse. „Hommikul näeme.“
„Jah,“ ütles Sam vaikselt endamisi, kui mees oli väljunud. „Siis näeme.“
Frederico Cruz oli rämpstoidusõltlane. Ent hoolimata sellest, et ta jumaldas sõõrikuid, armastas burgereid ja igasuguseid karastusjooke, kui need polnud dieetjoogid, õnnestus tal säilitada soonilist kaheksakümnekilost keha. Tavaliselt kandis ta üht oma paljudest vihmamantlitest, mis olid tema arvates vajalikud, et rollis püsida.
Mingi kosmilise naljana oli Sam saanud selle toitumiskatastroofi, keda tunti Freddiena, oma paarimeheks. Sam jälgis võlutult ja kadedalt, kuidas mees kreemitäidisega sõõriku kokakoolaga alla loputas. Ta oli nördinud,