Õhku haihtunud. Ann CleevesЧитать онлайн книгу.
Ta tõi väljast kandiku ja läks sellega kööki. Polly tahtnuks tema ees vabandada. Ma poleks pidanud sind siia tooma. Mõtlesin, et siin võiks olla tore ja et nii saad sa mu sõpradega tutvuda. Nüüd on sellest saanud õudusunenägu. Kuid Wilson, see noor seersant, vaatas ja kuulas pealt, ning sellises olukorras võis kõiki tema sõnu valesti tõlgendada.
Hoolimata oma kahest teaduskraadist ja suurepärasest tööst Sentimani raamatukogus tundis Polly ennast võõrastega ühes toas viibides ikka veel ebakindlalt, sotsiaalselt kohmetult. Sellel oli seos tema hääle ja tagasihoidliku äärelinna-päritoluga, vanematelt õpitud hirmuga haritud inimeste ees. Mõnikord oli ta kindel, et Ian kannatab sama moodi; nad olid mõlemad põhjast ning mõlemal puudus see enesekindlus, mille Marcus ja Eleanor olid pärinud koos kõlava häälduse ning pangaarvetega. Võib-olla oleksid nemad paremini kokku sobinud, jättes Eleanorile ja Marcusele võimaluse moodustada üks stiilne ning kõigile tuntud paar.
„Küllap olid ilusad pulmad,” ütles politseinik. See oli esimene kord, kui Polly teda rääkimas kuulis, ja ehkki mees kõneles aeglaselt, pidi naine pingutama, et temast aru saada. Lowrie oli ülikooli minekust saadik elanud Inglismaal. Mõnikord nad naersid tema murraku üle, aga see polnud nii tugev kui seersandi oma. „Unsti rahvas oskab kodokäike pidada.” Polly meelest kõlas see igatsevalt, nagu soovinuks politseinik, et tedagi oleks kutsutud.
„Ma ei usu, et Eleanor eile öösel veel majja tuli,” sõnas Polly. „Uks oli lukustamata. Kui sa oled Londonist, siis keerad ukse alati lukku. See on harjumus.” Ta oli selle üle järele mõelnud.
„Mõnel on neil südasuvistel öödel raske magama jääda,” tähendas Wilson. „Ja ilm on nii hea, et teie sõbranna võis jalutama minna. Siin on sellised tähed, mida linnas ei näe. Lowrie ja tema pere peaksid praegu jälle Meonessi rahvamajas olema ja koristama. Võib-olla ta on seal.”
„Aga e-kiri?” karjatas Polly. „Miks ta siis selle saatis?”
„Mingi haige nali? Või häkkis keegi tema kontole?”
Polly raputas pead. Eleanor armastas narritada ja vingerpussi mängida, aga ta ei oleks oma sõpru niimoodi muretsema pannud. Kui ta oleks sellise e-kirja saatnud, siis ta oleks neid aknast jälginud ja sisse karanud, kisades Tadaa! Tõmbasin teid haneks!, nägu laia naeru täis, enne kui nad muretsema oleksid jõudnud hakata. See e-kiri vaevas Pollyt rohkem kui miski muu. Talle tundus võimalik, et Eleanori kontole on sisse murtud.
„Kas sobib, kui ma lähen rahvamajja ja vaatan järele?” küsis Polly. „Me pole selle peale mõelnud, et Lowrie ja Caroline võivad seal olla.”
Sandy Wilson paistis segadusse sattuvat. Naine mõistis, et too ei tea, mida teha – ta ei olnud mees, kes oleks harjunud otsuseid langetama ja tahtis ülemuse käest nõu küsida. Niisiis võttis Polly vastutusekoorma tema õlgadelt, haarates oma jaki ja hakates minema. „Tänan. Öelge Marcusele, kuhu ma läksin.” Ja ta kõndis majast välja.
Väljas oli ilus ilm ja meri sillerdas päikesevalguses. Polly nägi, et Ian ja Perez jalutavad endiselt rannas, olles süvenenud vestlusse, kuid ta pööras vastassuunda, rannast eemale, ja kumbki ei märganud teda. Tee oli kitsas, ühel küljel oli tara ja teisel küljel aeg-ajalt mõni möödasõidutasku. Polly teele kõndis üks lammas. Enne kui see minema ukerdas, tundis ta villarasva ja mahatallatud rohu lõhna. Mäe otsas passis hirmuäratav konksus nokaga änn, kes oleks justkui teda vahtinud. Meoness oli hajus kogum väikseid talumaju koos juurdekuuluva maaga, siin-seal mõni uusehitis. Slettsi ja teiste majade vahel võis näha vanade hoonete jäänuseid, müürid ja kivist piiriaiad pooleldi jänesvilla ning metsiirise alla mattunud. Seal, kus rada ühines laiema teega, seisid vana punane telefonikabiin ja rahvamaja. Selle ette oli pargitud paar autot ja avatut akendest kostis tolmuimeja undamist. Polly lükkas ukse lahti ja astus sisse. Lowrie seisis treppredelil ja võttis riidepaelu maha. Londonis töötas ta suure jaemüügiketi raamatupidajana ja nägi oma ülikonna ja lipsuga alati väga korralik välja. Nüüd kandis ta pusa ja teksaseid ning ümmargust Fairi mütsi, mis nägi välja nagu lihapirukas. Ta naeratas laialt ja lehvitas. Tolmuimeja undamine tuli väiksemast ruumist, kus nad olid õhtust söönud. Undamine vaikis ja Caroline astus üle ukse.
„Nii et tulid lõpuks appi!” lausus ta. „Viimane aeg ka. Me oleme peaaegu valmis.” Ta oli suure kondiga ja blond. „Pidime just klaasikese tegema, et koristamise lõpetamist tähistada. Küllap seegi on traditsioon.”
„Kas Eleanor on siin?”
„Ei! Kas ta siis oma peatäit välja ei maga?” Caroline võttis abikaasa käest riideriba ja hakkas seda kokku kerima.
„Ta ei maganud öösel Slettsis,” ütles Polly. „Me ei tea, kus ta on. Ian on nii mures, et helistas politseisse. Lerwickist tuli kaks politseinikku ja inspektor räägib temaga praegu. Rannavalve kammib kaljusid läbi.”
Lowrie tuli redelilt alla. „Ta ei ole kindlasti kaugele läinud.” Mees ütles seda nii hooletult, et Polly mõistis – tema meelest muretsevad nad ülearu. Linnainimesed, kuritegevuse suhtes nii tundlikud, et näevad seda igal pool. Võib-olla oli Lowriel piinlik, et nad asjast nii suure numbri tegid, politseinikud kahe praamiga üle kahe väina kohale nõutasid, sest üks naisterahvas tahtis kummalist Shetlandi ööd kogeda üksinda. Kuid nüüd oli juba lõuna ja Eleanorist polnud ikka mingit märki. Ja ta oli saatnud imeliku e-kirja.
„Ta saatis mulle niisuguse sõnumi,” ütles Polly, püüdes häält rahulikuks sundida, „et me ei otsiks teda. Kirjutas, et me ei näe teda enam elusana.” Seda öelnud, hakkas ta nutma.
Nad viisid ta Lowrie vanemate juurde, panid kööki kõrge seljaga tooli istuma ja keetsid talle teed. Pärast päikesepaistet tundus majas sees väga pime, kõik näis hämar ja tolmune. Rayburni pliidi kohal oli rest, kuhu oli kümnete kaupa käterätte kuivama riputatud. Ilmselt kasutati neid eelmisel õhtul ja nüüd olid nad juba ära pestud. Tuba oli Polly meelest võimatult segamini. Kuidas nad suutsid selles vanade ajakirjade, lõngakerade ja juurviljade kaoses midagi üles leida? Ta tundis nõrka lamba- ja hallitusehõngu. Polly vihkas segadust ja see oli talle füüsiliselt vastumeelne. Kas neil piinlik ei olnud tuua külalisi majja, mis oli nii segamini?
Lowrie vanemaid ei olnud kuskil näha.
„Ma tean,” ütles Polly, „et see on naeruväärne ja ma olen kindel, et asjal on ratsionaalne seletus. Aga Eleanor oli viimasel ajal nii liimist lahti. Lapse kaotamine ja kõik need lood kummitustest ning vaimudest. Kui politseinik ütles, et te olete kindlasti rahvamajas, siis ma mõtlesin – no muidugi, ta on seal. Ma ei suutnud seal majas enam olla. Ja siis, kui selgus, et teie pole teda näinud, teadsin kohe, et midagi hirmsat peab olema juhtunud.”
Toas oli väga soe ja Polly tundis, et võiks oma toolis magama jääda, ning kui ta ärkab, siis selgub, et see kõik oli uni.
„Ma tulen koos sinuga teie juurde,” ütles Caroline. „Võib-olla on neil seal mingeid uudiseid.”
Ta hääl kõlas kalgilt ja eemalolevalt, nagu ei läheks Eleanor talle üldse korda. Miks ta rohkem mures ei olnud? Pollyle torkas pähe, et Caroline tahab teda ehk lihtsalt minema saada, enne kui mehe vanemad saabuvad. Võib-olla heidaks hüsteeriline sõbranna talle halba valgust. Caroline oli teadlase tüüpi, alati vaoshoitud ja täpne. Polly mõtles sedagi, et viimati Caroline ei usu tema juttu ja tahab Eleanori kadumise asjaolud ise üle kontrollida.
Nad läksid puhkemajja tagasi teist teed mööda. Caroline juhatas ta läbi aia, kus traatvõrgu taga siblisid haned, edasi üle taratrepi ja niidetud heinamaa. Ta tundus seal üsna kodus olevat.
„Kas sa võiksid Shetlandile elama tulla?” küsis Polly äkki. „Kas Lowrie tahaks seda?”
„Võib-olla. Kui suudaksin endale mingi tegevuse välja mõelda. Me oleme sellest rääkinud. Ma ei taha linnas lapsi kasvatada.” Korraga Caroline naeratas. „Tal on idee siin äri käima panna. Polütunneleis kasvatatud aiamarjad. Tippkvaliteetsed moosid ja hoidised.”
„Ja sina oleksid nõus? Jätaksid kõik sõbrad maha? Ja kõik, mis käib linnaelu juurde? Teater ukse