Jumalal ei ole aega. Marje ErnitsЧитать онлайн книгу.
ta kirja pangaülekandeid silmas pidades ja kui midagi oligi sealt välja jäänud, oli tal kindlasti seifis alles ostutšekk. Mõned olulised asjad, mille Aivar ise oli kasutatud kujul või sõpradelt ostnud, tuli samuti kirja panna, sest advokaat oli ju öelnud – kogu vara.
Läks pea kolm tundi, enne kui Aet taipas, et oli ainus kontorisse jäänu, sest kõik teised olid juba lõunapausile läinud. Kolm tundi ja mitukümmend lehekülge, imestas ta, ja pidi töös olnud nimekirja tegemise pooleli jätma, et kõrval asuvasse kohvikusse lõunale lipata, sest seal ootasid teda sõbrannad.
„Miks sul nii kaua läks?“ päris Maara ja Grit lisas: „Me arvasime juba, et sa täna ei tulegi!“
„Nii kiire päev on, et kõike ei jõua meeles pidada,“ lausus Aet ja tahtis oma kurva uudise rääkimist alustada, kuid sõbrannadel oli veel kiiremat edastamist vajav uudis, mis nende meelest oli nii tähtis, et isegi Aeda moondunud silmameik selle kõrval kommentaari ei väärinud.
„Kas sa teadsid, et sinu bossil oli täna hommikul lahutusprotsess?“ sosistas Maara, kes kohtusekretäri assisendi ametit pidas, lisades: „Ja kinnine istung oli. Kujutad ette – lahutusprotsess ja kinnine.“
„Ei tea, miks küll. See huvitaks ju kõiki. Meedial oleks, millest kirjutada … mu jumal!“ ahhetas Grit ja meenutas: „Tead, see naine käis ju ka minu juures joogatrennis. Poeg pidi neil juba neljaselt mingi IT-geenius olema ja tütar sai läinud sügisel balletikooli sisse. Kogu aeg räägiti, et nii harmooniline perekond ja idülliline kooselu ja kuula nüüd! Naisel olla selle uue tantraseksi mentoriga nii suur armastus, et tahtis kohe päevapealt lahutust. Riivost kahju … nii kena mees!“
„Ja noor ka!“ jätkas Maara. „Suur draama ja palju vara jagada. Mõtleks! Juba gümnaasiumis tegi Riivo oma firma ja teenis veebis miljoni. Mõni ikka oskab! Kuidas võib üks naine sellise mehe maha jätta? Kas sina teadsid? Muidugi …“
Aet justkui noogutas, nagu teadnuks, kuid mõtles sootuks muust.
„Te saate ju omavahel hästi läbi – on ju?“ jätkas Maara sõbranna vastust ära ootamata. „Milline hoop ikka. Kas ta naine oli firmas ka osanik? Nutnud oled või? Nii hullusti kohe või …“
„Ei-ei! Mis seal nutta,“ sai Aet lõpuks sõnad suhu, kuid ei kõnelnud sellest, millest oli tahtnud, sest ta plaan muutus sekunditega. „Ei, mitte seda – lihtsalt aega polnud peeglisse vaadata, aga mis Riivot puudutab, siis temaga saab kõik korda – kindel! Ja tead, miks?“
„Ei tea,“ venitasid mõlemad sõbrannad kui ühest suust, „aga sina vist tead. Ütle siis …“
Aet ei teadnud Riivo Voogve eraalust suurt muud kui vaid seda, mida seltskonnameedia pajatas ja sõbrannad olid talle kõrva sosistanud. Bossi naist oli ta firma suvepäevadel vaid korra näinud ja mingi erilise iluga too küll silma ei paistnud. Aeda meelest oli see naine tavaline rikkast perekonnast pärit hall hiireke, kelle ta vanemad geeniusest nohikule mehele sokutasid. Ilmselt oli see valik ka Riivole sobinud, sest oma firma loomiseks oli ju vaja kusagilt algkapitali hankida ja kui uskuda Riivo enda sõnu, siis vahet polnud, kuidas.
„Vahet pole,“ dubleeris Aet oma ülemuse mõtet, sest see sobis ootamatult tekkinud olukorraga. „Naine on naine. Aga oma büroo ja meeskonna on ta küll osanud nii üles ehitada, et seal töötavadki ainult talle lojaalsed inimesed, sõbrad. Ja meie teda juba hätta ei jäta.“
„Kuidas see veel võimalik on? Meie majas on küll igaühel ütlemist ja kui võimalik, siis väänatakse kohe täiega,“ imestas Maara.
„Meil trennis samamoodi. Isegi kliendid ei saa omavahel muidu, kui peavad üksteist nügima,“ kinnitas Grit.
„Meil pole firmas mingeid hõõrumisi, sest Riivo lihtsalt ei võta selliseid tööle. Iga uus, kes tuleb, saab koha mõne vana sõbra kutsel ja siis vastutab see sõber, või lendavad mõlemad. Mind soovitas Riivo enda ema, mu vana klassijuhataja ja mata- õps, kes nüüd ammu pensionil, aga käib aeg-ajalt poega nõustamas. Kohtusime kord tänaval ja mul olid siis just endises töökohas suured intriigid. Tulin päeva pealt ära ja pole senimaani kahetsenud.“
„Aga Riivo on sust ju palju noorem!“ märkis Grit imestades.
„Jumal küll, Grit! Ega ta seda mõelnud!“ jätkasid sõbrannad juba omavahel, sest Aedal endal oli aeg tagasi kontorisse minna ning tegi ta seda jooksujalu.
Riivo istuski juba oma kabinetis, aga seda võis Aet vaid oletada, sest kabineti klaasseinale olid rulookardinad seestpoolt ette tõmmatud, aga kuna mehe sõidumasin oli parkimiskohal, siis pidi ta tagasi olema. Assistent, kelle tööboks asus kohe sealsamas, polnud ilmselt veel lõunapausilt naasnud, sest vastasel juhul oleks bossi kabineti uksel rippunud sisenemist keelav või lubav silt. Kuna seda polnud, kasutas Aet võimalust ja koputas, enne kui pea ukse vahelt sisse pistis. Riivo lausa võpatas teda nähes ja ütles midagi mõistmatut, kuid kas see oli hoiatus või appihüüd, see jäi selgusetuks ning Aet tegi midagi sootuks uskumatut – astus vastust saamata kabinetti ja sulges enda järel ukse.
„Ma väga vabandan,“ sõnas ta silmi pilgutades, nagu tahtnuks pisarat välja võluda ning jätkas hingamist kiirendades: „Ma tahtsin juba hommikul kõnelda, aga siis oli sul jube kiire … ainult kolm minutit! Ma teen lühidalt, sest lõunapaus lõppeb kohe. Tahtsin paar päeva vabaks küsida, et šokist välja tulla, sest … sest Aivar jättis mu maha. Tal on keegi teine ja mul tuleb vist hakata lahutuspaberitega tegelema – see jääb muidugi meie vahele! Eks ju? Palun vabandust, aga tavaliselt saan ma ise endaga hakkama, kuid see … see lõi mul tõesti jalad alt,“ rääkis ta hingamispausi pidamata ja luksatas lõpuks, et nuuksuma hakkamist vältida.
Sarnane mure lähendab inimesi ja see pidi toimima, mõtles Aet hinge kinni pidades ja jäi kalkvel pilgul bossi vastust ootama.
Riivo vaatas teda hetke nagu mingit kummitust, luksatas siis samuti ja andis kuivalt neelatades oma nõusoleku.
„Jaa, muidugi. Ma ise … ise olen ka paar päeva ära,“ sõnas ta kiiresti toibudes ning lisas siis juba oma tavatermini: „Vahet pole. Ütle Theresale. Las märgib graafikusse.“
Kabinetist väljudes tundis Aet, et vajas ka tegelikult rohkem õhku, kui lõunapausilt naasnutest tulvil bürooruum seda võimaldas.
Assistent Theresa vaatas teda kahtlustavalt ning küsis: „Kas kutsun kiirabi? Sa oled nii …“
„Ei-ei! Pole vaja,“ vastas Aet end kogudes ja lisas siis justkui tihkudes: „Riivo andis mulle paar vaba päeva. Pane kirja … perekondlikud probleemid, aga ma saan hakkama. Ära sina muretse,“ ütles ta ning seadis siis oma rühi sirgeks, et vaprakest mängides oma boksi arvutilaua äärde minna ja alustatud töö lõpule viia.
Selleks oli vaja vaid üht näpuvajutust ja lahutuspaberid läksidki advokaadi poole teele. Varanatukese üleslugemisega polnud nii kiire, sest selle nimekirja võis ta avaldusele ka hiljem lisada. Peaasi, et advokaat sai asjaga algust teha, sest tema sõnul oli notariaalselt vormistatava abielulahutuse juures palju paberlikku asjaajamist ja sellega tegelemine võttis aega. Aet ise ei kahelnud hetkegi, et kõik laabub just nii, nagu talle kasulik oli.
Riivo Voogvel polnud asi ilmselt nii ladusalt sujunud, sest tema oli oma lahutusprotsessiga kohtupinki jõudnud. Nohiklikust kuvandist hoolimata oli Riivo tegelikult jäiga iseloomuga mees, kes ei sallinud vasturääkimist ega rumalust, kuid oskas andestada, kui tegu oli ühekordse lollusega. Ta ise oli samuti mõnes praktilises töös abitu, aga seda teadsid enamasti vaid ta lähikondsed, sest see mees oskas oma äri- ja eraelu lahus hoida – sellest ka üllatus, et ta kodus polnudki kõik nii harmooniline nagu näis.
Aet teadis bossi elust pisut rohkem, sest suhtles aeg-ajalt Riivo emaga, kuid ka tema rääkis enamasti vaid poja välisreisidest ning sealt kaasa toodud kingitustest. Aedale oli jäänud mulje, et selles peres suheldigi vaid viisakuse tasandil või siis osati seal õiget ekspositsiooni valida. Aeda otsus ülemusest loodud kuvandi tagamaid avastama minna tuli spontaanselt. Saatus, mõtles ta ise – see on saatus, mis annab mulle võimaluse kiigata miljonimeeste tagahoovi. Teine ja veel olulisem fakt, mis oli seni