Miinus kaheksateist. Stefan AhnhemЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel: „Arton grader minus“

      „Eighteen below“

      Autor: Stefan Ahnhem

      Originaali autoriõigused: © Stefan Ahnhem 2016

      Originaali kirjastaja: Salomonsson, Stockholm

      Published by agreement with Salomonsson Agency.

      Kõik õigused tagatud. See raamat on autorikaitse objekt ja seda raamatut ei tohi paljundada ega levitada mingil moel ei kaubandusvõrgus ega ka kuidagi teisiti ilma kirjastaja nõusolekuta.

      Tõlge inglise keelest Argo Leetmaa

      Toimetaja Veste Roosaar

      Kaanekujundus Andres Handsmitt

      Küljendus OÜ Rein R

      Trükk Print Best

      Tõlge eesti keelde © Helios Kirjastus OÜ, 2019

      Õigused teose levitamiseks Eestis kuuluvad Helios kirjastusele.

      www.helios.ee

      ISBN 978-9949-691-05-0

      e-ISBN 9789949691180

      PROLOOG

       28. oktoober 2010

      VEIDI PÄRAST KESKÖÖD PEATUS maja ees takso. Kaks viiesajakroonist vahetas omanikku ja mees astus autost välja, ootamata, et talle raha tagasi antaks. Jäiselt hammustav tuul puhus üle pigina mustava Kattegati vee – kange raju kandis endaga soolaseid pisaraid lainetest, mis nelikümmend meetrit eemal pimeduses vastu muuli olid purunenud.

      Õhuke jääkiht maapinnal viitas sellele, et temperatuur oli langenud alla külmumispunkti, nii et mees kõndis ümber takso, avas selle tagumise ukse ja aitas välja oma ohtlikult kõrgetel kontsadel kaaslase.

      Kõigest kolmkümmend meetrit oli veel jäänud, mõtles ta naise järel autoust sulgedes. Kolmkümmend meetrit, mille jooksul tuli tal säilitada lahkuse maski ja sisendada turvalisust, ilma et ta liiga pealetükkiv tunduks. Naine pidi tundma, et otsus mehe koju tulla oli tema enda ja mitte kellegi teise oma.

      Naine värises ja hoidis parema käega oma väikese karvase keebi hõlmu tihedalt koos, lubades mehel kõndida endast vasakul, kui nad maja poole liikusid. See oli hea märk. Eriti kui arvestada, milline raske mäkketõus kogu õhtusöök oli olnud. Mees pidi kasutusele võtma kõik oma trikid, et naine teda läbi ei näeks ega avastaks mõrasid tema naeratuses ja lauast ei lahkuks.

      Nad kohtusid Grand Hotel Molles, nagu plaanitud. Naine oli teda oodanud fuajees nahkdiivanil, ühes käes jook, pikad peenikesed jalad ristatud. Meest oli rabanud asjaolu, et naine nägi välja täpselt selline nagu pildil. Tema tumedad poisiliku lõikega juuksed, tumepunased huuled ja kõrged põsesarnad ühtisid täpselt mehe ettekujutusega. Isegi tema nahk, mille puhul mees oli eeldanud, et seda on fototöötlusprogrammiga parandatud, nägi välja, nagu poleks seda kunagi paljastatud päikese hävitava kiirguse ees.

      Seda ei juhtunud peaaegu kunagi. Reaalsus oli pea iga kord osutunud pettumuseks. Küsimus oli lihtsalt selles, kui suureks. Krobelisem nahk, kitkumata kulmud ja sangadena rippuv talje, mida ei varjanud ka avar riietus. Kohati oli reaalsus fotost nii tugevalt erinenud, et ta oli kannapealt ümber pööranud, enne kui nad isegi tervitada olid jõudnud.

      Kuid sel õhtul oli tal tulnud kõvasti vaeva näha ja teel ülesmäge, mööda Höganäsi kiviplaatidega sillutatud rada, mida ääristasid automaatselt süttivad tuled, otsustas ta, et oli natuke rohkem lõbutsemist ära teeninud – nii palju rohkem, et naine ei suudaks pärast seda vähemalt nädal aega kõndida. Aga kõigepealt pidi ta ennast natuke kindlustama. Nii peatus ta seal, kus välisvalgustus kõige eredam ja valvekaamera nurk kõige parem oli ja pöördus naise poole.

      Naine tabas tema pilgu ja vastas sellele, surudes oma huuled tema omadele. Tal poleks vaja olnud meest vastu suudelda. Oleks piisanud, kui ta sellega lihtsalt nõustunud oleks. Nii kaua, kui naine teda eemale ei tõuganud või talle vastu nägu ei löönud, oli mehel piisavalt tõendeid näitamaks, et kõik oli toimunud vabatahtlikult ja et tema vastu esitatud süüdistused ei olnud midagi muud kui tühipaljas katse talt raha nõuda. Teisisõnu, ta sai varsti naisega teha, mida iganes soovis.

      Mees juhatas naise majja ja aitas tal karvasest keebist vabaneda. Nagu enamik naisi, kes siiamaani oli jõudnud, oli temalgi raske varjata, millist muljet avaldas talle kutsuv korrustelahendus, juba süüdatud kamin ja eritellimusel valminud mööbel. Ja kunstiteosed, mille kõrval tundusid mistahes näitused all Helsingborgis Dunkeri kultuurimajas pigem kamba eelkoolilaste loominguna.

      Mees pakkus talle midagi baarist juua, kinnitades, et tema Mojitod olid asendamatud. Naise nägu lõi särama ja ta järgnes mehele trepist alla. Mees peatus, et lubada tal esimesena siseneda valgeks lubjatud koridori, mööda koduspaast, ja juhendas naist liikuma ukse poole, mis asus seina sisse ehitatud raamaturiiulist vasakul, esiku lõpus.

      Naine tegi, nagu talle oli öeldud. Aga kui ta akendeta ruumi sisenes, pöördus ta mehe poole, nägu väljendamas segadust, nii nagu kõigil teistelgi enne teda. Nad kõik olid püüdnud lubatud baari leida.

      Selle asemel olid seal suur voodi ja neli tugevat metallist rõngast rihmadega, mis kinnitusid kaablite külge, need omakorda jooksid mööda seinu ja põrandaid läbi mitme ploki ja kinnituse. Kõik oli valgeks võõbatud, sulandumaks paremini taustaga.

      Löök osutus veidi tugevamaks, kui mees oli ette kujutanud. Ta ei tahtnud naise armsat nägu rikkuda. Igatahes mitte veel. Naine kukkus tagurpidi voodile, ja samal ajal kui mees esimese kaabli kiiresti ümber tema randme kinnitas, nägi ta, et naise nina veritses. Ta oli liiga uimane, et reageerida või vastupanu osutada, kuni mees oli tema mõlemad käed ja jalad kinnitanud ning naise rahulikult õigesse asendisse hiivas.

      Mees oli oodanud, et ta hakkab oma energiat lahtisaamisele kulutama. Täpselt nagu kõik teised. Selle asemel naine lihtsalt lebas seal ja vaatas meest, käed välja venitatud ja jalad laiali tõmmatud. Tundus, nagu oleks naine palunud mehel olla endaga eriti karm, ja kes oli tema, et naisele pettumust valmistada?

      Ta avas riidekapi, milles olid kõik tema aastate jooksul kogutud mänguasjad ja tööriistad, ning võttis välja traumakäärid ja tuliuue suupalli, mille ta naisele suhu toppis ja paigale kinnitas. Ikka veel mitte mingisugust vastupanu. See oli peaaegu liiga hea, et olla tõsi. Aga samas leidis ta, et natuke vastupanu tegi kogemuse paremaks.

      Kui ta oli naisel riided seljast lõiganud, istus ta voodile ja uuris naise alasti keha. See oli kõhn ja heas vormis; natuke liiga kõhn tema maitse jaoks. Tema puusad olid nagu juuksedki poisilikkuse piiri peal, ja mees nägi väljajoonistuvaid lihaseid tema kõhul, mis hingamisrütmis tõusis ja langes.

      Trennisõltlane. Tema rinnad oleksid vähemalt kaks numbrit suuremad, kui ta neid olematuks ei treeniks. Aga mehele meeldisid naise käed. Need olid peaaegu täiuslikud oma selgepiiriliste biitsepsite ja triitsepsitega.

      Ja tema vitt. Mehele meeldis see raseerituna ja see siin oli nii sile, et tundus, nagu poleks seal ealeski ühtegi karva kasvanud.

      Ta laskis oma silmadel mööda naise keha ülespoole liikuda, kuni nende pilgud kohtusid. See hämmastas teda. Naine oli täielikult mehe võimuses, teadmata, mis teda ees on ootamas. Ja ometi ei näinud mees tema silmis midagi peale täieliku rahu. Ta tahtis seda. Muud seletust ei olnud.

      Mees sülitas naise poole ühe läraka, mis tabas tema põske ja jooksis mööda kaela alla. Ikka ei mingit reaktsiooni. Ta istus naisele peale ja näpistas tema paremat nibu pöidla ja nimetissõrme vahel, kuni ta küüs valgeks muutus.

      Seal. Lõpuks nägi ta valusähvatust ja hirmuvärelust naise silmades.

      Rahulolev ja kindel, et ta naise murda suudab, lahkus mees toast