Talvetuli. Андерс де ла МоттЧитать онлайн книгу.
tegelikult tuleks firma asju ajada.
Ta vaatab läbi meilid, helistab, kellele vaja. Ent tal on raske keskenduda ja pilk liigub tahes-tahtmata ikka ja jälle ekraanile. Lõpuks avab ta artikli.
See pole väga pikk. Silmatorkava pealkirja all on udune pilt puudest, lumest ja leekides hoonest.
Luutsinaööl puhkes Gärdsnäseti puhkeküla klubihoones traagiline tulekahju. Kuus kohalikku noort pidasid talveks suletud hoones pidu, kui tragöödia alguse sai. Neli inimest sai viga, viies, kuueteistkümneaastane neiu, hukkus. Päästeteenistuse ülema Arne Jeppsoni sõnul viitab tule kiire levik ja asjaolu, et noored ei jõudnud hoonest välja, sellele, et tegemist on tõenäoliselt süütamisega. Politsei on alustanud juurdlust seoses tahtliku süütamisega. Ei saa välistada, et tragöödia on seotud Vintersjö piirkonnas varem sel sügisel ja talvel toimunud süütamistega.
Ta loeb lõpuni ja jääb arvuti ette istuma. Artikleid tulekahju kohta on üsna raske leida, mis tähendab, et üksnes kiirotsinguga Steph neid kätte ei saa. Ja siiamaani pole neis ka midagi tähelepanuväärset. Mitte midagi sellist, mida ta poleks juba rääkinud. Muret teeb ainult viimane artikkel.
Luutsinatulekahjus kahtlustatav vahi alla võetud.
Politsei kinnitab, et vahistas isiku, keda kahtlustatakse Vintersjö piirkonnas toimunud süütamistes. Juurdlusega lähedalt seotud isikute andmetel on tegemist kohaliku noormehega, kahtlustused puudutavad ka traagilist luutsinapõlengut, kus noor neiu elu kaotas.
Kui ta töölt koju läheb, helistab Andreas. Esimesed kaks korda vajutab ta kõne vastamata kinni. Aga mees ei anna alla. Laura kergitab mütsi ja lükkab kõrvaklapi kõrva. Mõnest hetkest külma õhu käes piisab, et sõrmed jõuaksid kangeks tõmbuda.
„Ma kuulsin uudist su tädi kohta. Tahtsin ainult teada, kas sinuga on kõik korras.”
Laura ohkab endamisi. Ta teab täpselt, kes tegelikult selle kõne taga on, ja saab sellele ka otsekohe kinnitust.
„Su ema ütles, et sa sõidad matusele.”
„Jah …” Peavalu muudab mõtted uduseks, ent ometi suudab ta järgnevat täpselt ette ennustada. „Ja nüüd tuli tal mõte lasta sul mulle helistada, et ma sellest loobuksin.”
Vaikust saab tõlgendada üksnes nõustumisena. Andreas on hea inimene, liigagi hea.
„Ma mõtlesin ainult, et võib-olla pole see kuigi hea mõte, eriti nii ruttu pärast …”
Mees takerdub, oodates, et Laura midagi ütleks.
„Ta oleks eelmisel reedel kaheseks saanud,” jätkab ta ebamääraselt, kui Laura midagi ei vasta. „Ma helistasin sulle, mõtlesin, et võiksime koos kalmistule sõita.”
Jah, Andreas, ma oskan samuti arvutada. Ma tean, mitu aastat, kuud ja päeva on möödunud. Ma usun, et oskan koguni öelda, mitu minutit ja sekundit. Aga mis see aitab?
Ta ei ütle loomulikult midagi sellest valjusti välja. Mitte kunagi, mitte kellelegi. Piirdub rahuliku vastusega: „Ma käisin külas.”
„Mul on sinu pärast mure, Laura,” pomiseb mees. „Sa tundud nii …”
„Milline?”
„Ma ei tea. Kinnine.”
„Kinnine?”
„Jah. Issand jumal, sa ei võtnud eelmisel aastal end isegi töölt vabaks, kui …”
Nagu tavaliselt, ei suuda mees ka seda sõna välja öelda.
„Me lahutasime, Andreas. Lahutus. Kas mäletad? Ometi helistad sa mulle ikka ja jälle.”
„Ma hoolin sinust endiselt. Muretsen …”
„Lõpeta parem ära. Ela oma elu ja lase minul enda elu elada.”
Taas vaikus. Laura aimab, et mees tahab midagi öelda. Aitab ta hädast välja.
„Sa oled kellegagi tuttavaks saanud, kas pole?”
„Kes seda ütles?”
Andreas ahmib kergelt õhku.
„Ema, kes siis veel? Kuuldavasti nägid mõni päev tagasi juhuslikult Marcust.”
„Jah …” Ta lausa kuuleb, kuidas mees ebamugavustundest niheleb. „Ma oleksin parema meelega tahtnud seda ise rääkida. Ta on minu vana töökaaslane …”
„Sa pole mulle midagi võlgu, Andreas,” katkestab teda Laura. „Mitte midagi.”
Ta jääb seisma, kogub ennast.
„Mul on sinu pärast hea meel, aga palun, lõpeta minu ema korralduste täitmine.”
Ta katkestab kõne oma maja välisukse ees. Surub puutevõtme vastu fonolukku, eeskoja uksed avanevad ja ta jääb avaras fuajees kaamerasilma all mõneks hetkeks seisma. Liftis valib ta kõheldes kõige ülemise nupu asemel keldri oma.
Tema maja keldri panipaigad ei sarnane tavaliste majade hoiukohtadega. Välja turritavate suuskadega ja jõulukaunistusi sisaldavaid banaanikaste täis laotud võrkpuuride asemel, mis pakuvad varjamatut ülevaadet teiste inimeste elust, on siin korralikult nummerdatud koodlukuga metalluksed piki turvakaameraga jälgitavat, konditsioneeritud õhuga koridori.
Tema panipaik kajab tühjusest. Selles on vaid kaks ühesugust plastkasti. Pärast eelmisel aastal siia majja kolimist pole ta kordagi keldris käinud.
Mööbel üleval korteris on kõik uus, tellitud NK kaubamajast samal päeval, kui ta korteri ostulepingule alla kirjutas. Andreas püüdis talle kaasa anda igasuguseid asju, mida nad olid ühiselt ostnud või mis ta oli kinkinud. Ent Laura keeldus. Ainus, mille ta tahtis kaasa võtta, oli väike Guan Di kuju, mille ta oli saanud oma isalt, ja need kaks kasti.
Ta silitab käega õrnalt vasakpoolset kasti. Selles on tibatilluke bodi, flanellist jänes ja kahe pisikese käe- ja jalajäljega paber. Ta ei tee kaant lahti. Selle asemel veendub ta, et külgedel olevad plastsulgurid on korralikult kinni.
Teise kasti sisu on palju vanem.
Seal on kaks mullikilesse pakitud raamitud diplomit: ülikooli ujumismeistrivõistlustelt saadud teise ja kolmanda koha puhul, kunagi rippusid need tema ühikatoas. Nende kõrval virn psühholoogia-, riskijuhtimise ja intervjueerimistehnika õpikuid. Nende alt leiab ta otsitava raamatu. „The Great Gatsby”. Kaas on kulunud, lehed kollakaks tõmbunud. Kaane siseküljel on tempel: Saint Paul’s Hospital. Hong Kong. Nimi ajab selja kuumama.
Peaaegu kolm kuud lamas ta Saint Paul’si haiglas. Ta ei saanud jalgu ega käsi peaaegu liigutadagi, keha valutas ega talunud puudutust. Lõpuks pandi ta kaheks nädalaks kunstlikku koomasse.
Arstid ütlesid, et see oli enteroviirus. Noortel naistel üsnagi tavaline. Tõenäoliselt sattus viirus tema kehasse siis, kui ta põletushaavade tõttu sellele väga vastuvõtlik oli, ja tekitas talle seejärel raske ajukelmepõletiku. Ema ähvardas nii Ängelholmi kui ka Hongkongi haiglad kohtusse anda. Kinnitas, et ühes neist on hügieeniga tõsiseid probleeme.
Laura teab tegelikku põhjust. Teab täpselt, kust talvetuli tuli ja miks.
Ta kergitab ettevaatlikult raamatu ümbrispaberi tagumist serva. Selle taga on kulunud nurkadega foto. Aja jooksul on pilt raamatukaane külge kleepunud, aga pärast mõningast urgitsemist saab ta selle lahti.
Foto kujutab kuut inimest paadisillal. On 1987. aasta suvi, ta on viieteistkümneaastane. Päike paistab, kõik on õnnelikud. Veel ei aima keegi kõigest mõne kuu pärast toimuvat katastroofi. Jack seisab paremal äärel. Ta puudutab sõrmega poisi naeratavat nägu. Jacki pilk tekitab Laura rinnas kerge värina, mida ta pole tundud sellest ööst saadik, kui poissi haiglas viimast korda nägi.
Nad ajavad mind taga. Ma pean siit kaduma.