Kui me olime orvud. Кадзуо ИсигуроЧитать онлайн книгу.
olid. Usutavasti oli tal parajasti käsil üks päris meie lähedal seisev vaimulik, kui ta oma jutu äkki katkestas ja ütles:
„Aa … Näen, et teie tähelepanu on hajunud.”
„Palun väga vabandust …”
„Pole tõesti põhjust. See on ju täiesti loomulik. Teiesuguse noormehe puhul.”
„Ma kinnitan teile, härra …”
„Pole tarvis vabandada.” Ta naeris ja müksas mu käsivart. „Ta on vist teie meelest päris kena?”
Ma ei osanud talle vastata. Vaevalt oleksin saanud eitada, et mu tähelepanu oli köitnud mitu jardi meist vasakul seisev noor naine, kes hetkel oli süvenenud kõnelusse kahe keskealise mehega. Ent tõtt-öelda ei leidnud ma tookord esimesel kohtumisel, et ta oleks eriti kena. Võimatu pole seegi, et ma juba toona, sealsamas, esimesest pilgust oskasin temas aimata neid omadusi, mis hiljem osutusid nii tähendusrikkaks. Minu pilgu ees oli väikest kasvu, üpris haldjaliku olekuga noor naine tumedate õlgadeni ulatuvate juustega. Kuigi tol hetkel oli ilmne, et ta püüab köita mehi, kellega ta parajasti vestles, aimasin tema naeratuses midagi, mis oleks hetkega võinud muuta selle põlastavaks grimassiks. Kergelt kookus, röövlindu meenutavad õlad lasksid tema rühis aimata kalduvust salalikkusele. Ennekõike aga märkasin midagi tema silmades – mingit kalkust, halastamatut rangust –, mis, nagu ma nüüd tagasi vaadates mõistan, sundis enam kui miski muu mind tol õhtul teda nii lummatult silmitsema.
Ja siis, kui meie mõlema pilk veel temal viibis, vaatas tema meie poole, ning tundis ära mu kaaslase, kellele ta saatis põgusa külma naeratuse. Hõbedase lakaga mees andis vastuseks au ja noogutas lugupidavalt.
„Võluv noor daam,” pomises ta mind eemale juhtides. „Aga teie masti noormehel pole mõtet tema püüdmisele aega raisata. Ma ei mõtle seda pahasti, lihtsalt te paistate üsna mõistlik noorsand olevat. Sest vaadake, tema on preili Hemmings, preili Sarah Hemmings.”
Nimi ei öelnud mulle midagi. Ent kui mu teejuht enne oli mind nii põhjalikult tutvustanud isikute taustaga, kellele ta osutama juhtus, siis selle naise nime lausus ta ilmse eeldusega, et see on mulle tuttav. Niisiis ma noogutasin ja ütlesin:
„Ahaa. Nii et see on preili Hemmings.”
Härrasmees vaikis hetkeks ja silmitses ruumi meie uuest vaatenurgast.
„Mõtleme natuke. Ma kujutan ette, et te otsite kedagi, kes võiks teid elus edasi aidata. On mul õigus? Ärge muretsege. Noorena sai ise ka enam-vähem sama mängu mängitud. Vaatame siis. Kes meil siin on?” Äkitselt pööras ta end uuesti minu poole ja küsis: „Mis see nüüd täpsemalt oligi, mida te oma eluga peale tahtsite hakata?”
Muidugi ei olnud ma jõudnud talle veel midagi öelda. Ent nüüd, pärast kõige põgusamat kõhklust, vastasin ma lihtsalt:
„Detektiiviks saada, härra.”
„Detektiiviks? Hmm.” Ta vaatas üha otsivalt ruumis ringi. „Te mõtlete … politseinikuks?”
„Pigem eraviisiliseks konsultandiks.”
Ta noogutas. „Loomulikult, loomulikult.” Mõttesse vajunud, suitsetas ta ikka veel sigarit. Siis ütles ta: „Ega teile juhuslikult muuseumid huvi ei paku? Vaat see mees, tunnen teda juba aastaid. Muuseumid. Muuseumid, muistised – sedasorti värk. Ei huvita? Eks ma arvanudki.” Tema pilk rändas taas mööda tuba, mõnikord sirutas ta kaela, et kedagi paremini näha. „Muidugi,” ütles ta, „on paljudel noormeestel unistus saada detektiiviks. Küllap unistasin minagi sellest omal ajal, kui lennukamalt mõelda julgesin. Teie eas tuntakse end suure aatemehena. Tahetakse saada oma ajastu suureks detektiiviks. Oma käega kogu kurjus maailmast välja juurida. Kiiduväärt! Aga tegelikult, mu poiss, pole üldse paha, kui teil oma vibu jaoks nii-öelda veel paar nööri tagavaraks on. Sest paari aasta pärast – ja ma ei mõtle seda pahasti –, küllap üsna pea näete mõndagi hoopis teises valguses. Kas mööbel huvitab teid? Ma küsin seda, sest siin seisab ei keegi muu kui Hamish Robertson.”
„Kogu minu lugupidamise juures, mu härra. See tulevikuplaan, mille ma teile äsja usaldasin, ei ole kindlasti mingi hetketuju. See on kutsumus, mida ma olen tundnud kogu elu.”
„Kogu elu? Aga kui vana te oletegi? Kakskümmend üks? Kakskümmend kaks? Nojah, ma ilmselt ei tohiks teie õhinat jahutada. Kui meie noorsugu niisuguseid aatelisi mõtteid ei mõlgutaks, kes seda siis lõppude lõpuks üldse teeks? Ja kahtlemata usute teie, mu poiss, et tänapäeva maailm on hoopis kurjem paik kui kolmkümmend aastat tagasi. Kas selles on asi? Tsivilisatsioon on jõudnud kuristiku äärele ja muud säärast?”
„Tõepoolest, härra,” vastasin ma, „täpselt seda ma usun.”
„Ma mäletan, et kord arvasin minagi nii.” Äkitselt oli tema sarkasm asendunud lahkema tooniga ja ma arvasin koguni nägevat, et tema silmis läigivad pisarad. „Mis teie arvate, mu poiss, miks see nii on? Kas maailm muutub tõesti kurjemaks? Kas Homo sapiens hakkab liigina alla käima?”
„Selle kohta ei oska ma midagi öelda, härra,” vastasin ma, seekord leebemalt. „Võin öelda vaid seda, et erapooletule vaatlejale paistab tänapäeva kurjategija üha targem. Ta on auahnem ja söakam, ning teadus on andnud tema kätesse suure valiku rafineeritud vahendeid.”
„Mõistan. Nii et kui meie poolel pole teiesuguseid andekaid selle, paistab tulevik kõle, kas selles on asi?” Ta vangutas kurvalt pead. „Selle peale ma pole tulnudki. Vanal mehel on lihtne mõnitada. Ehk on teil õigus, mu poiss. Võib-olla me oleme ohjad liiga kauaks käest lasknud. Ahaa!”
Hõbedaste juustega mees langetas taas pea, kui Sarah Hemmings meist mööda triivis. Ta liikus inimeste vahel kõrgi nõtkusega, suunates pilku vasakult paremale, otsides – nagu mulle näis – kedagi, keda võiks pidada oma juuresoleku vääriliseks. Minu kaaslast märgates saatis ta tollele sellesama põgusa naeratuse nagu enne, kuid ei aeglustanud sammu. Kõigest sekundiks langes tema pilk minule, kuid peaaegu otsekohe – enne kui ma oleksin jõudnud naeratadagi – oli ta mu juba meelest pühkinud ning teel kellegi poole, keda oli silmanud ruumi teises otsas.
Hiljem samal õhtul, kui Osbourne ja mina taksoga tagasi Kensingtoni poole sõitsime, püüdsin temalt Sarah Hemmingsi kohta midagi rohkemat välja uurida. Osbourne, kes üritas küll jätta muljet, nagu oleks kogu õhtu olnud kohutavalt tüütu, oli endaga siiski päris rahul ning varmas mulle üksikasjalikult jutustama kõikidest oma kõnelustest mõjukate isikutega. Polnud kuigi lihtne suunata juttu preili Hemmingsile, ilma et ma sealjuures oleksin liiga agar paistnud. Viimaks sain ta siiski niikaugele, et ta ütles:
„Preili Hemmings? Ah jah, tema. Oli varem kihlatud Herriot-Lewisega. Tead küll, selle dirigendiga. No ja see võttis kätte ja andis möödunud sügisel Albert Hallis tolle Schuberti kontserdi. Mäletad, milline fiasko?”
Kui ma tunnistasin, et ma sellest midagi ei tea, jätkas Osbourne:
„Noh, päris toole loopima ju ei hakatud, aga küllap oleks sedagi juhtunud, kui need poleks põranda küljes kinni olnud. Keegi vend Timesist kirjeldas seda kui „täielikku groteski”. Või kasutas ta sõna „rüvetamine”? Igatahes hästi ta sellest ei arvanud.”
„Ja preili Hemmings …”
„Pillas poisi käest nagu kuuma kartuli. Räägitakse, et viskas talle kihlasõrmuse näkku. Ja hoidub temast tänini võimalikult kaugele.”
„Kõik selle kontserdi pärast?”
„Nojah, see oli tõesti päris jube, kõik ütlevad nii. Eks see ajas rahva kihevile. See, et ta kihluse katkestas, ma mõtlen. Aga kui tüütud nad kõik küll täna õhtul olid, Banks. Mis sa arvad, kas meie kah samamoodi heietame, kui nendevanused oleme?”
*
Sel esimesel Cambridge’i-järgsel aastal leidsin ma, enamasti ikka tänu sõprusele Osbourne’iga, end üpris korrapäraselt külastamas