Mikael Karvajalg. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
„Ma ei ole nii halb, kui arvate, vaid mu süda on nagu vaha. Andke mulle lootust, ja ma parandan oma kombeid, käin kasvõi paljajalu lumes ja paastun nädalate kaupa, et teie õnnistust ära teenida.”
Magister Martinus ohkas raskelt, vihastas ja ütles: „Mul pole kahtlust, et teeksid mida tahes märgiks, et oled teistest tähelepanuväärsem, ja et rahuldada oma haiglast auahnust. Olen aastate kaupa oodanud, et mingi võimas ja salapärane vihje näitaks sulle kätte su koha elus, aga seda pole tulnud ja ilmselt ei tulegi, vaid aastatega on su päritolu mõistatus muutunud aina ebaselgemaks ja ka su ema mäletavad vaid vähesed. Kas sul ei oleks siis aeg alandlikult leppida seisusega, mis sul on, ja kuulekalt vaeva näha, et õppida pidama paratamatuid maiseid ameteid. Tänu sinu oskustele ja andekusele võiksin soovitada sind pürjelmeistri kirjutajaks või pakkuda sind rae teenistusse või saata sind laamani juurde koolipoisiks, et sa õpiksid tundma õigusemõistmist ja Rootsi riigi maaseadusi, sest tõtt-öelda ei ole minu teadmistest sul enam kasu, vaid sa oled õppinud selle, mida mina sinule õpetada võin.”
„Kas te jätate mu maha, isa Martinus?” küsisin õnnetult, sest kool oli minule kõigist nurinatest hoolimata ainus tugi mu elus ja ma ei tahtnud sellest ilma jääda.
„Muidugi ei jäta ma sind maha, sa kangekaelne jõmpsikas,” kähvatas magister Martinus, „vaid olen põhjuseta ja alusetult sind isegi ülearu hindama hakanud, sest meenutad mulle oma õpihimu ja õhina pärast elavalt mu oma noorust. Õppimise tee on ränk ja mina pidin isalt päritud maavalduse maha müüma, et Rostocki ülikooli pääseda, aga ükski ohver ei tundunud tollal, kui kasulikku õpetust saada tahtsin, liiga suur. Nõnda mõistan sind, Mikael, aga vaata mind, mis minust on saanud, sest tegelikult olen veel vaid sõge vana mees ja varsti jään noorpõlve liigsest lugemisest pimedaks. Ja oma surmapäeval ei ole mul muud lohutust kui seesama lihtne, mis on võtta igal inimesel, nii preestril kui ka ilmalikul, nimelt pattude andeksandmine ja viimne võidmine, ja teadmine ei ole teinud mind selles asjas lihtsast karjusest või söepõletajast paremaks. Sinu enese pärast, Mikael, sa ei võida enam midagi, kui vägisi õppimise ja teadmiste külge klammerdud, vaid teed paremini, kui võtad alandlikult vastu oma osa ja kirjutaja kasuliku ameti, ilma taevast kuud küünitamata.”
„Olgu nii,” ütlesin mõrult ja mu silmadesse tõusid kuumad pisarad. „Annan siis alla ja hakkan karjuseks või söepõletajaks, sest see on ainus tarkus, mida olete elus õppinud, isa Martinus.”
Siis ta heldis ja patsutas soonelise väriseva käega mu põske ja ütles: „Maises ametis avanevad sulle kõik elu lihtsad rõõmud ja sa ei ole seotud kogu eluks preestrirüüga, vaid võid kanda oma mütsi küljes sulge, naerutada tüdrukuid, ja kui maha rahuned, sõlmida abielu ja elada õnnelikult oma elu, vooruslik naine ja kuulekad lapsed igapäevaseks rõõmuks.”
Ütlesin mornilt, et abielu ja kisendav lastekari vaese kirjutaja majas ei meelita mind sugugi. „Pealegi,” ütlesin, „igal preestril ja ka piiskopil on sohinaine ja lapsed ja keegi ei pea seda patuks, sest kirik võtab neilt sohinaise eest patumaksu nii või teisiti, ilma et välja selgitaksid, kas preester elab puhast või kõlvatut elu. Nii on kiriku teenija osaks kõik abielu eelised ja mitte ühtegi selle varjukülge, sest ta võib nagu tahab sohinaist vahetada, kui ta vanast ära tüdineb. Ja kirik ei pea kõlbluserikkumist preestri või munga puhul kuigi suureks patuks, kui ta vaid õppinud Gersoni juhatust mööda talitab: mitte pühapäeval, mitte pühas paigas ja mitte mehenaist, ning ainult salajane abielu on pühitsetud preestrile andeksandmatu patt. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et igatseksin preestri ametit kõikide nende eeliste pärast, vaid preestri amet on minusugusele vaesele noorele mehele ainus võimalus oma õpinguid jätkata ja ehk kunagi pääseda kõrgesse kooli, kus saan elatist mõnest kiriklikust prebendist.”
Seda öelnud, kohkusin ära ja punastasin, sest olin tahtmata avaldanud oma sügavaima soovi ja unelma, mille täideviimine oli minusugustele võimatu ja mis võis anda magister Martinusele igati põhjust mind minu jumalakartmatu auahnuse pärast noomida. Kuid mu õpetaja ja kasvataja ei noominud mind enam. Ta ütles vaid kurvalt:
„Kas sa ei mõista, Mikael, kui halvasti sa teed, mõeldes pühale kirikule ja sakramentidele kui oma teenritele, et saaksid rahuldada oma teadmishimu. Kirik valib oma teenrid ise ja su enese sõnad on mõistnud sind tühjaks õnnekütiks ja silmakirjateenriks, kes sa võtaksid astmelauaks ka püha oblaadinõu, kui see tegu sind küünra võrra kõrgemale tõstaks. Aga kui sa kord ise ei mõista, kui lapsikult ja rumalasti räägid, ei saa ma sind noomida, vaid kunagi hakkad sellest aru saama ja häbened oma sõnu.”
„Isa Martinus,” ütlesin. „Minul on ainult pea ja kaks kätt ja mitte mingit muud maailma peale püha kiriku, millesse olen uskunud ja pannud kogu oma lootuse. Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse, kui paljusid minust rumalamaid ja andetumaid peetakse auväärseteks? Miks tunnistatakse mind kõlbmatuks ainult sellepärast, et mul ei ole maavaldusi ega perekonda või suguvõsa, kes maksaks minu eest paavsti kuuriale ära vabastuse mu ema patust? Miks mind kõlbmatuks tunnistatakse?”
„Kas sina kahtled püha kiriku õpetuses?” ägestus magister Martinus. „Kas julged sina, tühine ussike, kiriku käsu vastu astuda? Ma hoiatan sind, Mikael, ketserluse rästik sünnib vähemastki kui sinu sõnadest.”
See hirmus saun ehmatas mu jälle alandlikuks, kuigi trots mu südames ei kustunud. Kuna kõik oli pea peal, ei tahtnud magister Martinus mind sugugi koolist minema ajada, vaid lubas mulle isegi palka, kui ka edaspidi noorematele grammatikat õpetan. Selle palga sain niimoodi, et oma headuses soovitas ta mind õpetama lugemist ja kirjutamist kullassepp Lauri kahele pojale. See Turu rikas pürjel ja Püha Henriku gildi vanem oli palunud magister Martinust, et see saadaks tema juurde oma kõige eeskujulikuma ja targema koolipoisi.
„Aga palk ei ole peaasi, ütles isa Martinus,” vaid tähtsam sulle ja sinu tulevikule on saavutada võimsa pürjeli, raehärra ja gildivanema soosing, kui tahad oma kodulinnas edukas olla. Sulle avanevad paljud võimalused, kui oskad neid õigesti kasutada ja jääd alandlikuks poisiks. Hommikupalvusest kuni keskpäevamissani taod koolis oma noorematele vendadele grammatikat pähe ja oma aja keskpäevamissast õhtuse palvuseni pead veetma meister Lauri majas ja usinalt tema poegi kasvatama. Ta maksab su kaks söömaaega päevas, rõivad ja mõne hõberaha kuus, kui oled talle meele järgi.”
2
Panin siis parimad riided selga ja läksin pärast keskpäevast missat kullassepp Lauri kaubahoovi. Oli hall sulailm ja mu hing ei rõõmustanud, kui ootasin, müts peos, et meister oma söömaaja ära lõpetaks. Aga ta võttis mu sõbralikult vastu, ja magister Martinuse soovituskirja läbi veerinud, kõnetas mind lahkesti, esitles mulle oma mõlemat poega, kellest üks oli seitse ja teine üheksa aastat vana, ja ütles, et ma ei pea vitsaga kokku hoidma, kui selgub, et nad kangekaelsust üles näitavad. Aga nõnda öeldes ta muigas ja vaatas armastaval pilgul oma poegi, kes mõlemad olid vaiksed, korralikud ja hästikasvatatud lapsed.
„Võib-olla et imestad,” ütles ta selle peale ja sattus vist ka ise segadusse, „aga ma tahaksin, et õpetaksid ka mu tütre lugema, ja kui võimalik, siis kirjutama, kui see ülearu keeruline ei ole, sest naised on vaimuannete poolest meestest nõrgemad. Ma ei saa nimelt aru, miks sa ei võiks õpetada kolme last niisama hästi kui kaht, ja mu tütrele ei teeks kindlasti kahju, kui ta õpib oma nime paberile kriipseldama.”
Ta rääkis lapsest ja seda kindlasti ka mõtles, kuid Anna Lauritütar oli juba viisteist täis ja niisiis varsti parimas meheleminekueas. Ta juuksed olid talvehallis, pimedas toas kui kuldniidid ja suu punane kui lilleõis, kui ta mulle häbelikult naeratas. Andsin talle kätt ja tundsin end kohmetult, aga olin õnnelik, kui tema kitsast tütarlapsekätt oma käes tundsin. Alustasin õpetamist ja mu enesekindlus tuli vähehaaval tagasi. Meister kuulas ja noogutas pead ja läks siis ära oma töökotta taguma hõbedast karikat, mis oli tellitud Hattula kirikusse lepituseks tapmise eest. Siis julgesin juba Annale aeg-ajalt pilku heita, ja iga kord ta punastas kergelt, aga vaatas mind teraselt ja säravate silmadega. Kui poisid hakkasid haigutama ja taguotsa tüdinult vastu pinki hõõruma, ütlesin talle:
„Oled saanud oma nime püha Anna, püha neitsi Maria ema järgi. See