Mikael Karvajalg. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
ja ilmselt ei karda pimedat nagu paljud teised sinuealised, kes mind nähes pakku jooksevad või mind salaja kividega pilluvad. Ja ega nende vanemad ole paremad, vaid õlletoas pean istuma üksi ning lärm ja naljad vaibuvad kohe, kui ma sisse astun. Seepärast on timuka amet üksildase mehe amet ja läheb tavaliselt isalt pojale, nagu ka minu suguvõsas. Kuid arukas inimene saab aru, et timuka amet on kõige õpetlikum amet maa peal, ja ma ei mõista, miks hingeta loomade lihuniku ametit peetakse au sees niisamuti nagu köösneri ametit, samal ajal kui minu amet on kardetud ja põlastatud amet. Ütle siiralt, Mikael, kas sina ei karda, kui ma sind käega puutun.”
Ta ulatas mulle käe, aga mina pigistasin ta kätt hirmu tundmata. Ta hoidis mu kätt kaua oma käes, vaatas mulle silma sisse, ohkas raskelt ja ütles:
„Sa oled hea poiss, Mikael, ja kui sul koolis hästi ei läheks, oleksin ma meelsasti su endale selliks võtnud ja sulle oma ametit õpetanud, kuna minul ei ole poega, sest timuka amet on üks imelikumaid maa peal ja timuka ees on paljud vürstid ja kuningaski alandlikult põlvi nõtkutanud. Ilma timukata on kohtunikud jõuetud ja nende kohtuotsus mõjuta. Nõnda on timuka amet hästimakstud amet ja ta võib ka rahulikel aegadel kindel olla korrapärases ja seisusekohases sissetulekus, sest inimene on parandamatu olend ja kuriteod ei lõpe maa peal mitte iial. Kuid rahututel aegadel on paljud timukad rikastunud ja just tähtis poliitikakunst on timukatele õnnistatud leiutis. See võib mõne suurtsugu isandagi sundida pakuga tutvust tegema ja suurtsugu isand käitub timukaga, nagu oleks see auväärt meister, ja ulatab talle kingiks rahakukru, enne kui mõõga alla põlvili laseb, kui on oma seisuse kohase kasvatuse saanud. Kui siis mehed hakkavad kõrtsis kannusid vastu lauda mõlki lööma ja üksteisele poliitikat näkku karjuma, siis võib timukas kindel olla, et talle lähenevad head ajad.”
Ta vaikis ja jõi veini, otsekui oleks oma jutukust häbenenud, aga palusin õhinal, et ta veel oma ametist jutustaks. Küsinud emand Pirjolt selleks luba, jätkas meister Laurentius:
„Hea timuka esimene tingimus on, et ta suudaks äratada kliendis usaldust, ja selles suhtes võib timuka ametit väga hästi võrrelda preestri või arsti ametiga. Nagu sa ka ise täna nägid, astusid mu mõlemad sõbrad vapral meelel ja tulvil kindlat usaldust oma jalaga võllapuu redelile. On väga halb märk timuka ametioskusest, kui tema klienti tuleb meeste jõul piki ja põiki tapalava lohistada või kui ta armetult nuttes ja karjudes armu palub, kinnitades rahvale, et on süütu. On muidugi juhtumeid, kus süütu peab oma eluga teise kuriteo hüvitama, ja nimelt siis, kui on tegemist poliitikaga, läheb sageli nii, et teenijad peavad isandate mängu kinni maksma ning tõstavad nad oma vere hinnaga suure poolehoiu ja au sisse. Aga see on vaid loomulik ja igale arukale inimesele selge asi ja sugugi mitte põhjus kisendamiseks. Nõnda on timuka kõige suurem kunst saada ka süütu alandlikult ja heal meelel vastu võtma karistus, mis on talle kõiki seaduse ja õiguse vorme kasutades langetatud. Seega nõutakse timukalt suurt inimesetundmist.”
Ta mõtles pisut, muheles endamisi oma mälestuste üle ja jätkas: „Mitmeidki kordi juhtub, et hukkamine on ainus suur ja pidulik sündmus vaese inimese elus, nõnda et enamik valmistub selleks hoolikalt, koguni uhkusega, teades, et see on ainus kord elus, kui kõikide inimeste tähelepanu on nendele pööratud, et nende käitumist hinnatakse ja sellest räägitakse hiljem lugusid. Nii on inimeste edevus ja enesehinnang parim taganttõukaja surma teel. Nõrkadele ja nutustele segan sageli nende viimsesse karikasse uimastavaid ürte, nii et neil on lõpuks ükskõik, mis redelist nad üles lähevad. Aga need on lapselikud ja lihtsad vahendid. Kõige suurem kunst on, kui timukas saab kliendi nii kaugele, et too läheb surma targa mehena kõiges kristlikus alandlikkuses, tundes elu täielikku tühisust ja tähendusetust, nii et kiire ja valutu surm on inimesele parim kingitus maa peal.”
Kuna meist olid saanud sõbrad, siis käisin tal mõne korra pisikeses hurtsikus võllamäe lähedal külas ja ta õpetas mind tundma neid imelikke ja salapäraseid taimi, mis võrsuvad kohtades, kus on voolanud inimveri. Ta laskis mul proovida oma rasket mõõka, mida suutsin vaevu kahe käega tõsta, ja näitas mulle oma piilukirvest ja köisi, mida ta punus ja vastupidavaks ja libedaks võidis. Aga läks kaua aega, enne kui julgesin rääkida temaga heidutavast mõttest, mis oli tulnud mulle meelde, nähes, kuidas kurjategijad tantsivad abitute jalgadega oma viimset tantsu võllpuul.
„Meister Laurentius,” ütlesin. „Teie osavates kätes nägin inimest suremas nii vaevata, et hakkasin mõtlema, kas pärast surma üldse on enam midagi. Olen läinud pärast pimeda tulekut võllamäele, ja ka surnuaias kirikust põhja pool olen pimedas kõndinud, et leida tunnistust, et koolnud ilmutavad end elavatele vähemasti kummituste kujul, aga mingit niisugust tunnistust ma ei ole leidnud. Ma küll tean ja usun, et inimesel on surematu hing ja kindlus igaveseks eluks ainsa õndsakstegeva kiriku rüpes, sest nii on minule õpetatud, aga andke teie mulle tõendus mu teadmise ja usu toeks, et ma ei kahtleks.”
Meister Laurentius lõi hardalt risti ette ja ütles: „See on jumalakartmatu ja mittekristlik jutt ja ma ei taha seda kuulata. Mis olen mina, vaene mees, otsima tunnistust niisugusele, mida keegi tunnistada ei või.” Aga ta rääkis kõhklevalt, ja kui ma temalt veel kord vastust nõudsin, ütles ta:
„Arvasid õigesti, Mikael. Et olen surma teener, siis on mu mõtted sageli olnud surmaga seotud ja mu mõtete tulemus on, et ma ei räägi oma klientidele enam õndsusest või igavesest elust, vaid jätan selle asja täie usaldusega preestrite ja munkade hooleks. Kui aga mõni vaene hing on igavikust ilmajäämise hirmus enne surmahetke vannutanud mind ütlema, mida ma tean surmast, siis ma ütlen, et kujutlegu ta, kuidas astub pakaselisest õhtust surmväsinuna sooja pimedasse tuppa ja vajub heasse voodisse ja sügavasse unne, ilma et peaks kartma, et keegi teda ärkvele ja pakase kätte koputaks. Nii olen öelnud, ja kui see on suur patt, siis antagu see patt mulle andeks, sest see on toonud lohutust paljudele oma usus nõrkadele.”
„Aga,” ütlesin, kui surm on vaid uni ja unustus, siis kas ei ole kogu elu üsna tühine ja kasutu asi?”
„On jah,” ütles meister Laurentius lihtsalt. „Ja ma ole kunagi õieti aru saanud, miks on inimesel nii arutu ja tuska tekitav himu elu järele, kuigi selle võib lõpetada täiesti vaevatult ja lihtsal moel.”
„Aga,” ütlesin. „Kuidas on võimalik, et koolnud ilmutavad end meile vähemalt unes, kui mitte muul kombel?”
„Mina ei näe unenägusid,” ütles meister Laurentius. „Puhas südametunnistus on pehme peaalune ja inimesed, kes näevad unenägusid, on minu arvates haiged või lõhverdavad eided.”
Kuigi ma hästi teadsin ja uskusin, et meister Laurentius eksib ja räägib nagu ketser, ilma et sellest ise aru saaks, tõid tema mõtted mulle kummalist lohutust, sest mulle meenus sageli mu ema ja südamepõhjas ma kannatasin tema pärast. Seepärast oli mul hea tunne mõelda, et end ära uputades oli ta ehk astunud elamise häbist ja alandustest pimedasse tuppa, kust keegi teda enam üles koputada ei saanud. Kui neid mõtteid isa Pietarile pihtisin, siis ta kõigepealt jahmus, aga siis muutus mõtlikuks ja ütles, et piibel ja kirikuisad ei seletanud taeva õndsuse olekut mitte sugugi lõplikul moel, vaid püha kirik teadis märgatavalt paremini puhastustule ja põrgu ülesehitust. Seepärast ei saanud tema arvates olla väga suur patt oletada, et mõnele inimesele võis taeva õndsus tähendada igavest sügavat und, mida unenäod või koputamised ei sega, vaid niisugusel õndsusel olid ehk oma head küljed, sest muidu võis igavikus igav hakata. Ta andis mulle patud andeks, aga hoiatas mind tõsiselt, et ma ei mõtleks ülearu asjadele, mis ei käinud kokku minu vanuse ja kooliharidusega, sest inimesel on õndsus seda kindlamalt käes, mida vähem ta mõtleb keerulistele asjadele.
8
Niisugused mõtted näitasid, et olin juba kaotanud lapse süütuse ja saatan oli hakanud punuma võrku, et mu pead endale saada. Sedasama tõestas häälemurre, mis võttis mult kooripoisi ameti, ja mu kehas toimuvad muutused valmistasid mulle palju muret. Nii saabus laupäeva õhtu, kui emand Pirjo, pärast seda kui oli mu saunas puhtaks pesnud, hakkas mind teraselt vaatama, ja kui me tuppa tagasi läksime, ütles tõsiselt:
„Mikael, tänasest peale on parem, et pesed endal ise juuksed ja selja, ja sul ei sobi enam minuga koos samas voodis magada,